Tekst: KAJA LOTMAN
Tänavu suvel tähistasime baltisaksa loodusteadlase Wilhelm Konstantin Frommhold Peterseni 170. sünniaastapäeva. Nüüdisaegse liblikasüstemaatika üheks rajajaks peetud mehe juured on Läänemaal.
Wilhelm Konstantin Frommhold Petersen sündis 12. juunil (vkj 31. mail) 1854 Lihulas ja suri 3. veebruaril 1933 Tallinnas. Ta oli baltisaksa päritolu Eesti loodusteadlane ja pedagoog. 1884. aastast töötas Petersen õpetaja ja direktorina Tallinna Peetri reaalkoolis ning seejärel Tallinna toomkooli direktorina. Ta oli Eestimaa kirjanduse ühingu asepresident aastail 1900–1908 ja president 1908–1918.
Teadlasena võib teda pidada tänapäevase liblikasüstemaatika üheks väljatöötajaks. Ent vaatlustulemuste üldistamisel jõudis ta sügavamale: ta tegi kindlaks, et liblikate sugupoolte ja liikide vahel toimib keemiline kommunikatsioon, millel on morfoloogiline alus ja tähtis koht liigitekkes. Petersen on avaldanud 54 uurimust, neist suur osa aastatel 1924–1931, kui ta sai Eesti valitsuse toetusel pühenduda teadustööle. Ta kuulus paljudesse kodu- ja välismaistesse teadusseltsidesse, oli seal juhatuses või valitud auliikmeks.
Tollane haridusministeerium omandas Peterseni väärtusliku liblikakogu ja andis selle Tartu ülikoolile. Praegu haldab seda Eesti maaülikool. Peterseni teadlasteest on põhjalikult kirjutanud Jaan Viidalepp 2004. aastal Eesti Looduse mainumbris.
Selleke et koguda teaduslikke materjale, tegi Petersen mitu uurimisreisi: aastatel 1875–1877 troopilisse Lõuna-Ameerikasse Colombiasse, 1878 Lapimaale, 1880 Turkmeeniasse ja Pärsiasse. 1881. aastal sooritas ta retked Peterburist Taga-Kaukaasiasse Armeenias kuni Araratini ja 1890. aastal Uuralitesse. Pärast esimest maailmasõda käis ta teadusele materjale hankimas Kesk-Euroopas.
Alexander Bunge arvates oli Peterseni teadusreisidel ja tema -töödel hulk toetajaid, üks neist Karl Ernst von Baer, keda Petersen üliõpilasena abistas, kuna Baeri nägemine oli halvenenud. Teiseks toetajaks peetakse Eestimaa rüütelkonna peameest Alexander von der Pahlenit, kes huvitus loodusteadustest. Bunge meelest oli Petersen üldjuhul iseõppija – ükski õppejõud teda ideede mõttes ei mõjutanud. Enne ülikooli olevat Petersen olnud Lehtse mõisniku Friedrich von Hoyningen-Huene laste koduõpetaja. Mõisahärra oli samuti väga silmapaistev liblikakoguja, ja võimalik, et just seal küpses Peterseni otsus pühenduda zooloogiale.