Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu kihelkonnas: kas klassiekskursiooniga Taevaskojas või lugedes Friedebert Tuglase romaani „Väike Illimar“. Ent Võnnus on palju rohkematki kui Ahja jõe äärsed Devoni liivakivipaljandid ja Illimari ringkäikudel nähtud järv, künkad ning viinaköök.
Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
Võnnu kihelkond on kontrastide maa. Võtame näiteks 1925. aastal koguteoses „Tartumaa“ avaldatud Võnnu kihelkonna maastike kirjelduse [8]: „Iseloomulise maastikuna esineb kõigepealt suur ürgorustik kihelkonna keskosas, kõige tüübilisemalt Poka mõisa ja Meliste küla kohal. Kõige laiaulatuslikumat ja kenamat väljavaadet pakub Poka Lingutusmägi, mis asub otse oru veerul ja valitseb kogu ümbruskonna üle. Siit avaneb silmadele kõigepealt sügav Mäletjärve-Poka ürgorg, mille põhjal läigib rida järvi ja lookleb väike oja, piiratud kahelt poolt tumerohelise, niiskust-armastavate taimede vööga.
Ümbruskond on pea metsatu, üleni põldude ja niitude all ning tihedasti asustatud. Edelapoolsel silmapiiril on sinetava metsaga kaetud Haaslava Vooremägi ja Sirgupalu mäed. Teistsugune on maastik Lootvina küla ümbruses, kus kõrged kuplid vahelduvad sügavate lohkudega, milledes asuvad järved. Viljapõllud ning üksikud metsatukad laotuvad kõrgendikkude veerudel ja teed looklevad nende vahel. Ühetoonilised ja pealiskaudsele silmale vähe pakuvad on Peravalla laiad sood ja rabad. Keset laia tasandiku, mis kaetud sooheinaga ja madalate kaskede, pajude ja mändidega, kerkivad siin-seal kõrge metsaga kaetud soosaared. Harva paistab silma mõni üksik elamu. Ahja jõgi liugleb aeglaselt madalate soiste kallaste vahel, seda mööda liigub mõni suur valendava purjega lodi või suitsev aurulaev“.
Maastikuliselt ongi Võnnu kihelkond enam-vähem pooleks jagatud vesise ja soise Peipsi madaliku ja lääne poole jääva tihedalt asustatud ning põllustatud Ugandi lavamaa vahel. Lavamaa on aga samuti metsade ja soode ning loodekagusuunaliste laiapõhjaliste orgudega tükeldatud asustus- ja põllulapikesteks. Kõige silmapaistvam maastikuvorm on seal Põlva–Ahja–Luutsna ürgorg. Ahja jõe vool on sellesse uuristanud suurejoonelised Devoni liivakivi paljandid ehk taevaskojad. Neid, vähemalt Taevaskoja külas asuvaid, on ilmselt käinud vaatamas kõik Tartust lõuna poole ekskursioonile sõitnud inimesed.
Vesine Võnnu
Võnnu kandile on jõed väga tähtsad. Kihelkonna põhjapiiriks on lai, aeglane ja laevatatav Emajõgi. Kihelkonna asustatud osa poolitab väike Luutsna jõgi, mille ürgorus on kujunenud lai soostunud lamm. Lõunas, Põlva ja Võnnu kihelkonna vahel, kulgeb piir suures osas mööda Leevi ja Ahja jõe vonklevat orgu. Ahja jõgi pöördub aga Valgesoo kandis kihelkonna lõunapiirist eemale põhja poole, voolab risti läbi kihelkonna ja suubub Emajõkke. Ahja on samuti osaliselt laevatatav ja seda mööda saab mõne kergema alusega Peipsilt sõita lausa kihelkonna keskele.
Siinsed orud on suhteliselt sügavad ning kõrgusvahed kihelkonna ida- ja lääneosas päris suured, mistõttu on jõgedele ammustest aegadest rajatud vesiveskeid ja 20. sajandi keskel ka hüdroelektrijaamu. Nende jõujaamade tarvis rajatud paisjärved on kohati muutnud tugevasti maastikku, rääkimata elus tikust. Viimaste aastate katsetele taastada kunagist looduslikku olukorda on seisnud vastu kohalikud elanikud, kuna ligi kolmveerand sajandit püsinud paisjärved on muutunud kohaliku identiteedi osaks. Võnnu kihelkonnas on selline konfliktne koht Saesaare paisjärv (loe ka Eesti Loodus 2015, nr 5).
Ürgorgudest võib leida pindalalt väikeseid, kuid üllatavalt sügavaid veesilmi. Näiteks Lavatsi ja selle kõrval asuv Poka järv võtavad enda alla vastavalt 5,8 ja 11,2 ha, kuid sügavaim koht on Lavatsil 15,2 m ja Pokal 18,5 m.
Suuremad järved on kujunenud Emajõe Suursoosse: Koosa (281 ha), Kalli (176 ha) ja Leego (85,6 ha) järv. Hoolimata suurusest on need kõik madalad ja mudased. Vee sügavus on siin vaevalt poolteist meetrit, kuid mudakihi paksus ulatub meetritesse. Suursoo veestik oma järvede ja deltalaadse jõesüsteemi ning muust maailmast eraldatud soosaartega on kindlasti põnev kant veematkajale ja kalamehele.
Tihe ja hõre asustus
Võnnu kihelkond oli oma 718 km2 suuruse pindalaga üks ajaloolise Tartumaa suurimaid. Ka rahvarohkuselt on see olnud suurimate hulgas: 1934. aastal elas siin umbes 12 500 inimest. Lihtsa arvutuse järgi saame rahvastiku tiheduseks 17,4 in/km2. See näitaja oli 1934. aasta rahvastikuloenduse tulemusi [5] arvestades pisut üle Eesti maapiirkondade keskmise. Ent kiire pilk kaardile näitab, et tegelikult on põlluharimiseks ja elamiseks kõlblikku maad vähe: üksi kihelkonna piiresse jääv Emajõe Suursoo hõlmab koos soiste metsalaamade ja väiksemate soodega ligi kolmandiku kihelkonnast.
Arvatavasti jõudis inimene Võnnu ümbrusesse kohe pärast jääaega. Emajõe ja Peipsi järve ümbrus pakkus kalameestele-korilastele hulga varjulisi elamiskohti. Mõningaid jälgi ürgsest asustusest on siit ka leitud, kuid ilmselt on enamiku endasse neelanud soopind. Tuntuim noorema kiviaja asulakoht on Kalli jõe äärne Akali [2].
Suuremast asustusest saab siin kandis rääkida alles rauaajal, kui hakati tegelema maaviljelusega. Võnnu ümbruse võrdlemisi viljakad mullad ja tihe veevõrgustik oli algelisele põlluharijale väärt maastik. Kihelkonna tähtsamate jõgede lähedalt on leitud tarandkalmeid, mis on dateeritud 2.–5. sajandisse pKr. Ent 6. sajandil vahetus kultuur järsku ja Ahja jõe ümbrusesse ilmusid kääpad: maa-aluste põletusmatuste peale hakati kuhjama alguses väikeseid, hiljem suuremaid mullakuhilaid. See matmiskultuuri muutus hõlmas Kagu-Eesti idaosa, aga ka tänapäeva mõistes Kirde-Läti ja Lovati ning Velikaja jõe valgala. Rauaaegse Kagu-Eesti aja- ja kultuurilugu on põhjalikult uurinud ning oma kirjutistes käsitlenud arheoloog Silvia Laul (1931–2013).
Kirik ja linnused
Võnnu oli ristisõdijatele piisavalt tähtis kant, juba 1220. aastal rajati siia kogudus ja kirikukihelkond ning hiljemalt 1236. aastal kivist kirik. Pühale Jakobile pühendatud kirik on üks Eesti vanimaid pühakodasid ja ka üks suurimaid maakirikuid. Praeguse suuruse sai see küll alles 19. sajandil ja keskaegsest ehituskehandist on säilinud vähe. Rahvapärimuse järgi olevat ristirüütlid enne kiriku ehitamist rajanud Vana-Kastresse kindluse ja pannud sellega Emajõe lukku. Tõenäoliselt valmis Vana-Kastre piiskopilinnus siiski hiljem; esimest korda on seda mainitud alles 1343. aastal. Keskajal oli see aga oluline rajatis Tartu kaitse eelposti ja tollipunktina. Praeguse Suursoo looduskeskuse kohal oli teine Tartule tähtis kaitserajatis: Uue-Kastre piiskopilinnus. See ehitati millalgi pärast 1342. aastat. Mõlemad kantsid said Liivimaa sõja ajal kannatada ja hävisid Põhjasõjas.
Tartu lähedus on Võnnu kihelkonnale olnud korraga nii õnn kui ka õnnetus. Häda oli selles, et siit läheb läbi Pihkvast Räpina kaudu Tartusse kulgev iidne maantee ning ka Emajõgi. Paratamatult on ida poolt Tartut piirama tulnud väed alati ka Võnnust läbi marssinud ja rüüstetööd korraldanud.
Õnn muidugi on seisnenud majanduslikus pooles: sisuliselt on Võnnu kant olnud Tartu linna tagamaa. Siinsetel põllumeestel on olnud palju lihtsam oma kaupa mööda veeteid otse Tartu kesklinna turule vedada.
Hulk väärt põllumaad ja suure turu lähedus on tinginud ka selle, et Võnnu kihelkonda on ära mahtunud üsna palju mõisaid. Päris mitmel neist, nagu Kaagvere (peahoone hävinud), Mäksa, Vastse-Kuuste, Kurista, Ahja ja Kastre, on tähtis koht Eesti mõisapärandis. Ahja ja Kastre on aga kihelkonnast haaranud pindala poolest suurima maa-ala. Kui Ahja mõis võis uhkeldada oma suurte põldudega, siis Kastre mõisa valdusse kuulus suurem osa Emajõest lõunasse jäävast Emajõe Suursoost ja ka sellest lõunasse jäävad metsa-alad. Seda metsalaama kutsuti Kastre Peravallaks ja sinna rajati mõisa jahiloss. 1921. aastal muudeti see Tartu ülikooli põllumajanduslikuks uurimiskeskuseks (Kastre-Peravalla õppemetskond) – nüüdne Eesti maaülikooli Järvselja õppe- ja katsemetskond. Pärast 1948. aasta tulekahjut ehitati loss uuesti üles 1980. aastal. Praegu on maja seisukord nõnda kehv, et see lammutatakse ning asemele ehitatakse uus hoone.
Järvselja on tuntud ka looduskaitseala ja selle ürgmetsakvartali poolest. Tänavu tähistatakse metsakvartali saja aasta juubelit: looduskaitse alla võeti see 1924. aastal. Järvselja puuhiiglastest on Eesti Looduses aastakümnete vältel korduvalt juttu olnud, viimati näiteks 2021. aasta 9. numbris.
Rikkus ja vaesus
Talusid hakati Võnnus rajama juba üsna varakult. On teada, et 1835. aastal ostis Madis Laats Kiidjärve mõisalt kolm talu. Suurem talude loomine läks lahti 1865. aastast, kui Ahja ja Rasina mõis hakkasid kinnistuid müüma. Enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal olid kõik kihelkonna mõisnikud maamüügiga endale suuremal või vähemal määral lisaraha teeninud.
Vanade talude ohtruse ja piirkonna üldise jõukuse põhjal võiks eeldada, et Võnnu kandist on pärit eriti palju kuulsaid ja Eesti rahvale olulisi inimesi. Ent Võnnu kihelkonna eluolu kohta võib leida vastukäivaid väiteid ning kõik oleneb kirjutaja meelsusest. Isegi koguteoses „Tartumaa“ avaldatud kihelkonna kirjelduses leidub mitu vastuolu.
Näiteks loeme asustuse kirjeldusest, et umbes 30 aastat tagasi, s.o 19. sajandi lõpukümnendil, hakkas siin levima komme ehitada laut ja eluhoone eraldi. See muidugi viitab piirkonna üldisele teadlikkusele ja talumeeste rikkusele. Korstnata suitsutaresid oli vaid Akste küla popsidel. Samas teatatakse, et viimastel aegadel hakatud taas rehetaresid ehitama, kasutades ehitusmaterjalina savi. Kihelkonna tervishoiu ülevaade on aga üsna nukker: rehielamud domineerivad, elutubasid on vähe, aknad väikesed, toad hämarad. Vähestes elamistes on põrandad ja needki savist. Paremad olud valitsesid kihelkonna loodeosas, kus rahvas jõukam ja Tartu mõju suurem. Aga vähemalt oli peaaegu kõigil majapidamistel saun ja välikäimla ning suures plaanis ei erinenud Võnnu olud ülejäänud Tartumaa oludest.
Tuntud võndlasi
Sama kahetist suhtumist võib leida ka haridusvaldkonna korral. Näiteks Ahja lähedalt Ibaste külast pärit Tartu advokaat, tööstur, pankur ja väga kireva elusaatusega Oskar Rütli (1871–1949) on oma mälestustes meenutanud õpinguid Võnnu kihelkonnakoolis [9]: „Ei ükski nendest minu [kooli]kaaslastest hiljem edasi õppima ei hakanud. Kogu Võnnu kihelkonnast pika aja jooksul oli pääle minu ainus teine üliõpilane Tarrask. Võib öelda, et Võnnu kihelkond, olgugi jõukas, oli kõrgema hariduse taotlemisel teistest Tartumaa nurkadest taga.“
Teisalt, kultuuriloolase August Miksi [4] uurimuse järgi polnud olukord siiski lootusetu: Võnnu kihelkonnast on tema töös mainitud nelja Eesti rahvale ja kultuurile olulist tegelast. Nimekirja avab Padari küla talutütrena sündinud Alma Ostra-Oinas (1886–1960), kes oli 20. sajandi alguskümnenditel tuntud revolutsionäär ja Eesti Vabariigi ajal silmapaistev poliitik, advokaat, kirjanik ning naisõiguslane. Järgmistena on Miks maininud kirjanik Friedebert Tuglast (1886–1971) ning luuletaja Gustav Suitsu (1883–1956). Nagu nende eakaaslane Alma Ostra, olid mõlemad muu hulgas revolutsiooniaktivistid. Neljandana on nimetatud astronoom Taavet Rootsmäed (1885–1959), kes oli pikaajaline Tartu ülikooli õppejõud, professor ja juhtis aastatel 1919–1948 Tartu tähetorni.
Muidugi on Võnnu kihelkonnast pärit tähtsate tegelaste nimekiri märksa pikem. Näiteks Rasina vallas sündis loodusteadlane Jaan-Mati Punning (1940–2009), kellest sai 1981. aastal kaitstud väitekirjaga esimene doktorikraadiga eestlane loodusgeograafias. Mööda ei saa ka poliitik Edgar Savisaarest (1950–2022), kelle varajane lapsepõlv möödus Vastse-Kuustes ning kes ise puhkab Võnnu uuel kalmistul.
Eraldi tasub mainida Taavet Rootsmäe poega Lemmingut (1921–1997) ja viimase abikaasat Ilset (1925–2006). Mõlemad olid tunnustatud arstid, ornitoloogid ja kodu-uurijad ning nende ühistööna on valminud väga põhjalik ülevaade Võnnu kihelkonna kohanimedest ja ajaloost [7]. Siiski ei ole nad kumbki sündinud Võnnu kihelkonnas.
Aga võib-olla tuleb tuntuimaks selle kandi inimeseks pidada hoopis Jaan Matsonit (1858–1921), kelle hüüdnimi Kaera-Jaan on rahvatantsuna teada-tuntud igale eestlasele [11].
Võnnu kihelkonnast on säilinud päris palju rahvapärimust [10]. Sellel on lihtne põhjus: Võnnu asub peamiselt Tartus elavatele rahvakultuurikogujatele lähedal. Peale selle on siinset ajalugu ning 19. sajandi esimese poole rahva eluolu raamatusse kirja pannud kohalik kirikuõpetaja Eduard Körber (1770–1850, Võnnus 1796–1846) [1, 6]. Ta kasutas algallikana kirikukroonikat, mis on täis sõdade traagikat, aga ka virinat eestlaste üle, kes säilitanud pikalt paganlikke usukombeid. 1787. aastast on teada lugu, mille järgi käinud kirikuõpetaja Benjamin Sass köstriga Mäksas Tammekülas püha hiietamme langetamas [3]. Kihelkonna kuulsaim hiiepuu on aga ohvripärn, mis asub Võnnust 1,5 km kirde pool Mäe-Suitsu talu juures.
Emajõe Suursoo ja Piirissaar
Nagu mainitud, hõlmab suure osa kihelkonnast peaaegu inimtühi Emajõe Suursoo. Ajalooliselt on seal olnud asustus ainult mõnel soosaarel või kõrgemal jõepervel. Enamasti ühendasid neid majapidamisi taliteed, mille kulgemine on osalt praegugi pehmes soopinnases näha. Taliteed olid tähtsad ka heinaveo tarbeks, sest Emajõe suudmealal paiknesid paljude Tartumaa mõisate heinamaad. Hõreda asustuse ja kesiste ühendusteede tõttu tekkis kihelkonna idaossa omalaadseid väikeseid asustuskeskusi koos oma kooli, palvemaja ja kalmistuga. Sellised kohad on Ahunapalu ja Peipsi-äärne Pedaspää.
Traditsiooniliselt on Eesti kihelkonnakaardi järgi ka Piirissaart peetud Võnnu kihelkonna osaks. Siiski on see mõnevõrra eksitav, sest halduslikult on enamik Piirissaare rahvast (vanausulistest) kuulunud Peterburi kubermangu Oudova maakonda. Ainult saare läänepoolne osa kuulus Kastre mõisa haldusse.
Kui 1950. aasta rajati maarajoonid, jagati Võnnu kihelkond pooleks. Põhjapoolsed vallad jäid Tartu rajooni ja Ahja kant läks vast loodud Põlva rajooni koosseisu. Ka praegusel ajal on kihelkond jagunenud suuresti kahe haldusüksuse vahel. Kihelkonna põhjaosa jääb Kastre valla alla, mis on maid juurde võtnud ka Kambja kihelkonnast. Lõunaosa, kus suuremad keskused on Vastse-Kuuste ja Ahja, kuulub aga Põlva valda. Ent nagu näitavad igal suvel peetavad Võnnu kihelkonna päevad, ei ole see suutnud kohalikku ühtset identiteeti murda.
1. Hermann, Uno 1971. Ed. Ph. Körber – loodusesõber ja kodu-uurija. – Eesti Loodus 22 (12): 756–757.
2. Jaanits, Lembit; Moora, Tanel 2008. Peipsimaa vanemast ajaloost. – Habermann, Juta; Timm, Tarmo; Raukas, Anto (toim), Peipsi. Eesti Loodusfoto, Tartu: 395–420.
3. Lillo, Aksel 1931. Jooni Wõnnu kihelkonna ja kiriku ajaloost. – Kaja 182–184.
4. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. – Eesti Kirjandus 3: 129–141.
5. Riigi Statistika Keskbüroo 1934. Rahvastikuprobleeme Eestis. II rahvaloenduse tulemusi. IV vihik. Riigi Statistika Keskbüroo, Tallinn.
6. Rootslane, Jaan; Körber, Eduard Philipp 1902. Lühikene Wõnnu kiriku ja kihelkonna ajalugu. Jurjev.
7. Rootsmäe, Lemming; Rootsmäe, Ilse 2016. Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 34. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Võru Instituut, Tartu-Võru.
8. Rumma, Jaan; Granö, Johannes Gabriel; Veski, Johannes Voldemar (toim) 1925. Eesti I. Tartumaa. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.
9. Rütli, Oskar 1964. Oskar Rütli mälestusi. Korp! Sakala U.S.A Koondise Kirjastus, New York.
10. Tilk, Alo 1929. Ajalooline traditsioon Võnnu kihelkonnast, www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/vonnu_2/vonnu_2.html.
11. Tuglas, Friedebert 1939. Märkmeid Kaera-Jaani kohta. – Eesti Kirjandus 8: 357–360.
MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.