Tekst: ELLE ROOSALUSTE
Viktor Masing (1925–2001) oli üks 20. sajandi silmapaistvamaid Eesti loodusteadlasi, kelle mõju ei ole kadunud praegugi: ta on koolitanud bioloogide põlvkondi, loonud eestikeelset oskus- sõnavara ja aimekirjandust ning koostanud teatmeteoseid. Ta oli harvanähtavalt mitmekesiste huvide ja laia haardega klassikaline looduseuurija.
Elutee
11. aprillil 1925 sündis reaalainete õpetaja Viktor Masingu ja tema abikaasa Helene perekonda poeglaps, kes sai nimeks samuti Viktor. Suurele teadmishimule ladus esimese vundamendi vaimne õhkkond kodus, kus sageli käisid külas vanemate intellektuaalidest sõbrad. Mitmekeelsest keskkonnast pärines ka varakult omandatud eesti, vene ja saksa keel.
Viktor Masingu koolitee algas Tartu 16. algkoolis, järgnes õpe progümnaasiumis. Selle kooli õpetajate seas oli värvikaid isiksusi, näiteks kunstnikud Juhan Nõmmik, Erik Haamer, Juhan Püttsepp ja geograaf Eduard Markus, hilisem Tartu ülikooli õppejõud ja maastikuteaduse pioneere Eestis. Koolipõlves jättis Eduard Markus Viktor Masingule sügava mulje näiteks ülesandega kaardistada Tartu linna põlengud ja sõjakahjustused [1].Kooli ajal tundiski Viktor Masing esialgu
huvi geograafia vastu. Peagi lisandusid ajakirja Loodusvaatleja mõjul linnuvaatlused, liblikate püük, taimed ja kivimid.
Ülikooli zooloogiamuuseumis sai tema mentoriks konservaator Johannes Lepiksaar. Koos abikaasa Niina Lepiksaarega õpetasid nad teadmishimulise noormehe uurima linde ja nende ökoloogiat, samuti märkama taimi ja seeni. Peamine uurimisala oli Pauluse kalmistu.