Eesti Maaülikoolis kaitstud Vivika Meltsovi doktoritöös uuriti, kuidas ümbruskonna taimestik peegeldub järvesettesse ladestunud õietolmus. Nimelt püsib õietolm setetes aastatuhandeid ning võib seega toimida väärtusliku ajalooallikana.
Viimasel ajal on inimtegevus põhjustanud üha rohkem loodusliku mitmekesisuse kadu, sellest on saanud tähtis probleem üle maailma. Seetõttu on teadlaste huvi elurikkust mõjutavate mehhanismide vastu suur. Tuleviku liigirikkuse kujunemist saame paremini ennustada, kui teame, kuidas see on muutunud minevikus. Paraku on häid kirjalikke allikaid mineviku liigirikkusest vähe ning needki vaid viimase mõnesaja aasta kohta.
Parimat ja ajas kõige kaugemale ulatuvat teavet mineviku taimestiku kohta saab setetes talletunud õietolmust. Oma väliskesta omaduste tõttu säilivad õietolmuterad hapnikuvabades setetes tuhandeid aastaid. Teadust, mis fossiilse õietolmu põhjal mineviku taimkatet uurib nimetatakse palünoloogiaks.
Seni on selles teadusharus suudetud teha vaid üsna üldisi kvalitatiivseid järeldusi: hinnata indikaatorliikide leidumise või puudumise põhjal maastikku avatust ja inimmõju tugevust eri aegadel. Kvantitatiivset uuringut – eri taimede hulga hinnanguid õietolmu koguste põhjal – on takistanud peamiselt kolm asjaolu. Esiteks ei kattu õietolmu ja taimede taksonoomia kuigi hästi: üht tüüpi õietolm võib pärineda eri liikidelt, mis ei pruugi olla omavahel lähedalt sugulased. Teiseks toodavad eri taimeliigid õietolmu vägagi erineval hulgal: näiteks üks männi isaskäbi toodab 600 000 tolmutera, üks aaslina taim aga vaid sada. Kolmandaks levib erinevate liikide õietolm eri moel: tuule, putukate vm. abil, mistõttu sadeneb ka setetesse erineval hulgal. Nii ei saa õietolmuterade osakaaludest setteproovis kuigi hästi järeldada eri taimeliikide osakaale mineviku taimestikus.
Alates 1960. aastatest on välja töötatud taimkatte rekonstrueerimise kvantitatiivseid meetodeid. Sel sajandil on nende areng teinud tohutu hüppe. Kõrvutades tänapäevase taimestiku koosseisu kõige ülemise settekihi õietolmu koosseisuga saab välja arvutada, mil määral üks või teine taim õigupoolest oma tolmu setetesse panustab. Seda hinnangut saab omakorda kõrvutada mineviku õietolmu andmetega ning selgitada taimetaksonite osakaalud mineviku taimkattes.
Uuringud, mis näitaksid kuidas erineb õietolmu settimine eri maailma eri piirkondades ja taimkatte vööndites ning kui usaldusväärsed on taimkatte rekonstruktsioonid kaugema mineviku kohta, on aga alles üsna algusjärgus. Just neid teadmistelünki kaitstud doktoritöö täitiski. Lõuna-Eesti väikejärvedel selgitati, mismoodi täpselt peegeldub ümbruskonna taimestik järvesetete kõige ülemises kihis leiduvas õietolmus.
Töö eesmärk oli ka välja arvutada uuritud piirkonna õietolmu baasala – maa-ala, mille taimestiku kohta on settes leiduva õietolmu põhjal üldse võimalik järeldusi teha. Leiti, et Lõuna-Eesti väikejärvedel ulatub baasala 1400¬–1600 meetri kauguseni järvest.
Kuigi järvesetetest leiti vaid 20% uurimisala taimeliikide tolmuteri, võib üldiselt siiski järeldada, et tolmutüüpide arv settes peegeldab taimestiku mitmekesisust hästi. Nii taimestiku kui ka sette-õietolmu mitmekesisust mõjutavad tugevasti ka maastiku avatus ja mosaiiksus: kõige liigirikkamaks osutus mõõdukalt avatud maastik.
Doktoritööd juhendasid dr. Anneli Poska ja prof. Tiiu Kull. Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: http://dspace.emu.ee/xmlui/handle/10492/152