Soome lahes on kohaliku viigri asurkonna suurus langenud madalamale maailma ohustatuimast hülgest, suguvennast Saimaa järves. Soome lahe tõusmine otsustajate silmapiirile kasvõi selleks üheks aastaks andis viigrile veel ühe võimaluse.
Kui valime ühe ökosüsteemi kirjeldamiseks mõne Läänemeres elava eluka, siis sobib hüljes üsna hästi. Esiteks juba liigiliselt koosseisult – täna elavad meres nii arktilist päritolu viigerhüljes kui ka parasvöötmelise levikuga hallhüljes, lõunapool ka randal, kes moodsas maailmas jäätuvaid meresid juba pigem väldib. Asulakohtade arheoloogilistest luuleidudest on teada ka grööni hülge esinemine, kuid tema suri ilmselt siit piirkonnast välja ajal, kui merevesi oli väga mage ning muutunud elustik ilmselt talle piisavat tuge ei pakkunud. See juhtus kaks kuni neli tuhat aastat tagasi.
Kokku kujuneb nende loivaliste elukäikude ja arengute võrdlusel üsna hea pilt sellest, kuidas loodus aastatuhandete jooksul muutub. Hülged on umbes kakskümmend miljonit aastat vanad ja Läänemere ajalugu on piisavalt pikk aeg selleks, et nende kohanemisvõime proovile panna. Ja ikkagi on hiljuti kõik tänased Läänemere loivalised viibinud väljasuremise väraval, mõni asurkond vaagub seal tänagi. Eks see räägib inimese ja Läänemere suhtest mõndagi.
Artikli täisversiooni saate lugeda värskes Loodusesõbras.
Digiajakirja saate osta meie e-poest.