Nahkhiireuuringud on viinud mind iseäralikesse varjumetsadesse ja pannud muretsema, et selliseid kooslusi on jäänud aina vähemaks. Miks on need nahkhiirtele olulised?
Tekst ja fotod: MATTI MASING
Vaadates kõrgustest Eestimaa peale või näiteks Google’i kaardi satelliidipilti, ilmneb, et see Euroopa metsavööndis paiknev maa on muutunud üsna lagedaks. Kui pilku teritada või kaarti suurendada, siis saab metsaga kaetud alasid vaadata lähemalt. Talvist või varakevadist seisu kajastava kaardi pilt on mõistagi hõredam, sest lehtpuud ja põõsad on raagus. Seevastu suvine seis näitab meile enam-vähem õiget olukorda.
Nende kaartide põhjal jääb silma, et tumedat tooni metsa, kus kasvavad vanad kuused, kased, haavad, sarapuud, lepad jt, on üsna vähe: väikeste laikudena siin-seal asulate, veekogude, põldude, raiesmike ja muude lagendike või hõrendike vahel. Aga just need metsaalad on väga tähtsad elupaigad, kodud ja toidulauad nahkhiirtele, meie väikestele kaitsealustele loomadele. Ka mitut liiki linnud valivad sellised metsad oma eluja pesapaigaks.
Suvekolooniatel ei lähe hästi
Tundes mõnevõrra nahkhiirte eluks vajalikke olusid ja sobivaid elupaiku, adun, et tüüpiliste metsanahkhiireliikide elupaiku on Eestis jäänud väheks. Olen igal aastal teinud nahkhiireuuringuid, viimasel ajal ka metsades, näiteks Läänemaal, Põlva-, Pärnu-, Saare-, Viru- ja Võrumaal. Nende uuringute käigus on kogunenud hulk teavet, mis kinnitab, et metsanahkhiirte suvekolooniad, kus sünnivad ja kasvavad nende järglased, elavad kõnealustes väärtuslikes metsades. Järelikult, kui sääraseid metsi on jäänud väheks, siis on ohtu sattunud kõikide metsanahkhiirte suvekolooniad!
Kõige suuremates raskustes ongi suvekolooniad, kes vajavad üsna ulatuslikku väärtuslikku elupaika, sest vanaloomad peavad suutma seal toita nii iseennast kui ka järelkasvu mitu kuud järjest. Kui suure ala asemel on säilinud ainult väikesed laigud, hakkab olukord vaeva valmistama.
Viimastel aastatel Eesti metsades detektoriga nahkhiiri otsides ja loendades olen metsanahkhiirte, nagu tõmmulendlase, habelendlase ja Nattereri lendlase, suvekolooniatele sattunud väga harva. Siit saan järeldada, et nende liikide elu on muutunud meil raskeks.
Tähtsad varjumetsad
Nimetan neid tumedamat tooni metsi varjumetsadeks, sest seal elavatele loomadele annavad nad varju mitmesuguste ohtude eest. Näiteks öised madalad õhutemperatuurid, mis pärsivad putukate lendu (nahkhiirte toit!), ning tuul, mis takistab putukate lendu ja võib tuua puude vahele külma õhku. Eestimaa jahedate ööde aegu, kui sagedate põhjatuultega mais ja juunis langeb õhutemperatuur nulli lähedale (näiteks tänavu mais), on need varjulised metsad enam-vähem ainsad paigad, kus nahkhiired toituda saavad. Seal on õhutemperatuur tunduvalt kõrgem kui lagendike või hõrendike oma ja sestap leidub ka nahkhiirte saakloomi putukaid. Kui olen külmal või jahedal ööl, temperatuuril alla viie soojakraadi, liikunud lagendikel ja hõrendikes, pole ma nahkhiiri tavaliselt leidnud, sest seal ei ole neile toitu.
Ohutegur on ka öine taeva heledus mitme kuu jooksul ning müra. Lühikestel kevadelõpu ja suveöödel on varjumetsades öist pimedat aega tunduvalt kauem kui lagedal ja vähevarjulistes kohtades. Pikem pime aeg on ülimalt tähtis: see võimaldab nahkhiirtel puuvõrade varjus ohutult lennata ja toituda, mida nad lühikestel valgetel öödel saavad teha üksnes mõne tunni jooksul ööpäevas.
Nõnda on varjumetsad nahkhiirekolooniatele eriti tähtsad koguni mitmest vaatenurgast. Seetõttu oleneb selle metsatüübi säilimisest või hävingust meie metsanahkhiirte asurkondade saatus.
Nahkhiireuuringud
Niisiis kutsun üles pöörama tähelepanu sellele omapärasele metsatüübile, kus on vaja endiselt teha nahkhiireuuringuid detektoriga ja jälgida nende kaitsealuste loomade käekäiku. Eelmisel aastal tegin vaatlusi Haeska ja Herjava metsades Läänemaal, Sagadi-Paasi metsas Lääne-Virumaal (vt kaarti), Saesaare paisjärve ning Ahja jõe kaldaäärses metsas Põlvamaal, Nursipalu ja Sänna kandi metsades Võrumaal, Kestla piirkonna metsades Ida-Virumaal, Konati ja Lindmetsa metsades Saaremaal ning Suurejõe piirkonnas Vändra kandis Pärnumaal. Mõne uuringuga saab tutvuda veebilehel www.nahkhiirte-tahtsad-elupaigad.blogspot.com.
Avaldan tänu kõigile, kes on aidanud nahkhiireuuringuid teha!
MATTI MASING (1953) on nahkhiirte ja teiste väikeloomade uurija.