|
|
Rein
Maran: “Eesti loodusfoto on lühikese ajaga läbi teinud tormilise
arengu.”
Rein Maran
on zhürii liikmena pikka aega jälginud Eesti loodusfotokonkursside
arengut. Ta on veendunud, et looduse pildistamise tase on
meil jätkuvalt tõusuteel.
Fotode tehniline
tase oli nii züriiliikmete kui korraldajate arvates suhteliselt kõrg.
Ühe peakorraldaja,
eestimaa Looduse Fondi avalike suhete juhi Urmo Lehtveeri arvates jäi
150 osalejal aga vajaka loovusest, uute lähenemisviiside otsingutest.
Võisteldi kolmes vanusklassis- üldarvestuss, noortearvestus
(osavõtjate vanus kuni 23 aastat) ja lastearvestuses (kuni 13 aastat).
Neist kahes esimeses hinnati eraldi viiest pildist koosnevaid fotoseeriaid
ja ükskpilte.
Prestiizikamas
üldarvestuses läksid peapreemiad linnupiltidele. Mati Kose sookiurust
ja Ivar Ojaste seeriale "Hetked linnumaailmas". Välja kuulutai lisaks
paljudele teistele auhinnalistele kohtadele ka parima loomapildi eripreemia
ja metsapildi eripreemia, mis läks jagamisele Ingmar muusikuse ja
Jürgen Ööveli vahel. Järgnevalt
väike valik parimatest fotodest:
Margus
Pedaste. LOOMARUTT. Parim seeria noortearevstuses
Mati Kose.
SOOKIUR.
Parim üksikpilt
üldarvestuses.
|
Arne
Ader. LEND.
Parim
loomapilt.
|
Mari
Valdus. ILUSAIM VIKERKAAR.
I
preemia lastearvestuses.
|
Jürgen
Öövel.
VAATAN
ÜLES, VAATAN ALLA.
Parim
metsapilt.
|
Lauri
Saks. ELUKAS.
I
preemia üksikpiltide noortearvestuses
|
Marko
Mägi. REBANE.
Zürii
tunnustus noortearvestuses.
|
Katrin
Jürgens.
KÕRRED
RAUDNA KALDAL.
I eripreemia
üksikpiltide arvestuses |
Ingmar
Muusikus.
KÄNNUKAD.
Parim
metsapilt |
Rein Maran,
kuidas suutis zhürii ühe päeva jooksul läbi vaadata
nii palju pilte ning kõrvutades loomapilte maastikega, leida see
kõige parem?
Kasutasime hajutamise
meetodit. Kui töö ei leidnud ühegi liikme poolehoidu, arvati
see edasisest konkursist välja. Nii aste-astmelt ahenes hinnatava
hulk. Mida ring edasi, seda tulisemateks muutusid omavahelised vaidlused.
Kui osalejate ja fotode arv peaks edaspidi suurenema, läheks tarvis
juba kahte tööpäeva. Esimesel tehtaks eelvalik ja teisel,
juba puhanult, valitaks välja parimad. Kõige probleemsem oli
erinevate zhanride kõrvutamine. Põhikriteeriumiks sai foto
või seeria emotsionaalne mõju. Samas on iga hea loomapilt
ainukordne ja seda on märksa keerulisem teha kui näiteks head
maastikufotot. Nii arvestasime ka iga pildi puhul selle unikaalsust ja
üritasime leida kompromissi ainulaadsuse ja emotsionaalsuse vahel.
Kui kõrge
on teie arvates Eesti loodusfotokonkursside hetketase?
Ettevõtmine
on suhteliselt tõsine, seda nii tööde hulga kui kvaliteedi
poolest. Teen suure kummarduse ürituse korraldajatele, sest konkursside
mõjul on Eesti loodusfotograafia teinud hiiglasliku hüppe paremuse
poole. Võistlusmoment stimuleerib inimesi pildistama ja konkurss
annab paljudele võimaluse oma töid avaldada. Kiire areng tekitab
ka probleeme ja korraldajad püüavad ajaga sammu pidada.
Milline võiks
olla sellise võistluse tulevik?
Konkursil osalevad
tööd tuleks klassifitseerida mingite tunnuste alusel. Esimese
etapina näeksin, et loomafotosid hinnataks ülejäänud
piltidest lahus. Hetkel ei näe ma vajadust põhjalikumaks lahterdamiseks
nagu toimub suurtel rahvusvahelistel võistlustel. Ent aja möödudes
võib see vajadus tekkida. Eraldi võiks vaadelda ka negatiivist
tehtud fotosid ja slaide, sest neid on üsna raske võrrelda.
Kindlasti pole mõtet tekitada piirangut, et konkursist võib
osa võtta vaid slaididega – foto kui reaalsus on olemas ja seda
ei saa eirata.
Paremini peaks
selgeks tegema fotosarja mõiste. Seriaal eeldab ühtset, kõiki
pilte läbivat lugu. Sellel peab olema kindel mõte ja kompositsioon.
Paljud autorid, kes osalesid konkursil seriaaliga, jäid ära märkimata,
ometi oli mitme seeria hulgas pilte, mis oleks leidnud tunnustust üksikpiltide
seas. Kui praegu on arvutiga töödeldud fotode esitamine keelatud,
siis tulevikus võiksid need moodustada omaette auhinnaklassi. Vanasti
lihvis enamik piltnikke jäädvustatut laboris. Tänapäeva
tehnilist arengut arvestades annab fotograafile selle võimaluse
arvuti. Kunstilise foto puhul peaksid parema tulemuse nimel olema lubatud
kõik vahendid, sest määrav on tulemus.
Kui sageli
oleks mõistlik loodusfotokonkursse korraldada?
Need peaksid
toimuma igal aastal – see hoiab energia, loometahte ja kire soojas. Praegune
tase võimaldab seda ning lubab leida ka üritusele toetajaid.
Millal jõuab
Eesti loodusfotograaf maailma tippkonkurssidel paremiku hulka?
Seda on raske
ennustada, kuid see võib juhtuda õige pea, aasta-paari pärast.
Eesti loodusfotograafia jõuab maailmatasemele, kui suudaksime välja
anda oma loodusfoto aastaraamatut.a eelmise
aasta konkursi pilte
|
|