KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Neenetsite tundras toimib oma poliitika

Neenetsid elavad justkui tundralooduse ja kunsti piiril. Juulikuus neenetsite autonoomses ringkonnas uurimisreisil viibinud 12 kunstiakadeemia üliõpilast kohtas Petðora jõe suudme lähedal asuvates külades ja pealinas Narjan-Maris nii ehedat loodusega kooskõlalist elu kui linnastunud tsivilisatsiooni mõjusid.

OMA IMESTUSEKS leidsime sealt, kus Põhja-Jäämeri paistis kutsuvalt hõbedase silmapiirina, sooja suve. See imestas ka kohalikke endid, sest sellist peaaegu et 30 kraadini küündivat suveilma olla viimati nähtud rohkem kui kümme aastat tagasi. Polaarpäev ja sääskede rohkus olid siiski need, mille üle oli vaja ka uneajast imestada. Hõbedast silmapiiri nähes olime kohe vaimustuses ja valmis kohale minema, et oma käega Põhja-Jäämerd katsuda. Siis kuulsime põdrakarjustelt, et sinna on umbes nelja päeva teekond. Tundra mängib võõrastega peitust ja pakub silmamoondusi. Kui tagasi küla poole tuleme, kerkib too korraga justnagu maa alt välja ja tundub väga ligidal, järgmisel tõusul on aga küla kadunud ja nihkunud hoopis kaugemale ja teisele poole. Nii mõnigi meist laseb ennast tundratrikkide poolt narrida, siiski on tundra meie vastu nii külalislahke, et meid siiski päris ära ei eksita. Nelmin Nosi külast tundrasse põdrakarjuste juurde juhivad meid teejuhid täiesti lagedal tundral, kus pole orientiiriks ainsat puudki. Avarus annab omamoodi energiat ja tundub, et siin ongi õige paik mõtiskleda ning selgusele jõuda, kuidas maailma asjad on.

KAUNIS VAADE päästab valla ka meie teejuhi põdrakasvataja Stepani keelepaelad. Stepan räägib poliitikast: "Lenin oli halb, Stalin oli halb, Gorbatšov oli halb - lasi laguneda suurel riigil -, Jeltsin oli halb, Putin on halb." Eeldades kuulda kapitalistlikult meelestatud vastust, küsin, et kes on siis hea või mida peaks üks riigijuht ette võtma. "Meie teiega oleme head," vastab Stepan, "kõnnime, kotid seljas, mööda tundrat ja poliitika ei lähe meile üldse korda." Stepan ütleb, et kõige tähtsam maailmas on, et oleks tervist, tööd ja raha, kõik muu tuleb siis iseenesest. Stepan on külas üks tublimaid mehi. Tal on korralik majapidamine ja perekond. Ta ei ole ka viinakuradi kätte sattunud, nii nagu väga paljud tema küla mehed. Loodab iseenda ja looduse peale. Bürokraatiast ja nõukogude korrast on neenetsid justnagu uinutatud. Isegi väikeste töökodade etteotsa määratakse siiani venelasest juhataja. Eraalgatus on neenetsi jaoks üliharv nähtus. Koolideski käib õpetus ainult vene keeles. Neenetsi keele tund on vaid kord nädalas. Kui mõne noore käest küsida mõnd lihtsat neenetsikeelset sõna, siis jookseb ta sageli ema-isa käest küsima. Üks neenetsitüdruk ütleb, et ta on kodus nagu koer - saab enam-vähem aru, mis talle öeldakse, aga vastu rääkida ei oska. Stepan ütleb, et kuna koolid on venekeelsed, on lastel koolis parem hakkama saada, kui ka kodus räägitakse vene keelt. "Maailmas võiks üleüldse olla ainult üks keel," arvab ta, "kui hea oleks siis üksteisest aru saada." Stepani arvates võib see ka mõni teine kui vene keel olla. "Näiteks ladina."

TUNDRAS TOIMIB oma poliitika ja samblikud, taimed, loomad, tuule suund ning pilved räägivad oma keelt, mida neenets oma karmi kliimaga kodumaal peab vabalt valdama, et ellu jääda. Nooremad inimesed on küll seda iidset tundlikkust kaotamas, sest põdrakasvatusega lagedal tundral tegelevad veel vaid mõned kolhoosi poolt vahetustega saadetavad neenetsid. Paljud noored ihkavad minna suurde linna õppima. Võimalusi on. Üks Norras õppiv noormees Nelmin Nosi külast kinnitas, et tahaks jääda parem sinna ega prooviks siin midagi muuta, sest ei taha sõda. Lähedalt samblikust kostab naljakat kääksumist. Märkame väikest metspardipoega kakerdamas meie jalge juures. Stepan võtab ta oma pihku, hoiab teda õrnalt, ise räägib: "Lennata peaksid juba oskama, vaeseke, praegusel aastaajal, kuidas sa sedasi üksinda siin paterdad!" Siis võtab linnu peast naksti! pisikese udusule, paneb endale pähe ning ütleb: "Nüüd jääb ta ellu!" Ebausuga seostuvaid kombeid on tänini säilinud palju. On palju rituaale, kultusepaiku ja -esemeid, mis veel au sees. Mitmed piirangud ja tabud on seotud naisterahvastega. Põdrakasvatuse riistadega ei tohi nad näiteks kokku puutuda. Isegi nendest üle astumine võib tuua karjale halba õnne. Naiste hooleks jääb püstkoja tšummi, riiete, toidu ja lastega seonduv. Kuigi ristiusku hakati põhjarahvaste hulgas levitama 19. sajandi alul, ei kohta külades ühtegi kirikut. Et neenetsi jumalused on veel au sees, annavad tunnistust ohvripaigad kokkukuhjatud kividega laugete tundramägede otsas. Üks legende räägib Sihitria nimelisest iidsest rahvast, kes elab tundras. Kõik põdrakasvatajad seda enamasti näinud või vähemalt usuvad selle olemasolusse. Stepangi ei usu ainult iseendasse. Sihitriasid usub ta igatahes ning sedagi, et kohe hakkab sadama. Seda usume oma tagasihoidlike loodusvaatlus-kogemuste põhjal meiegi - sest tükk aega on kostnud kaugusest kõuemürinat ja pilved on ähvardavalt tumedad.

JA SIIS TA TULEBKI ning kallab ikka mehiselt. Mõne hetkega on kummikud ääretasa vett täis ja villid saavad uut elujõudu oma niiskes keskkonnas. Villidest ei jää puutumata ka meie sitked põdrakasvatajatest saatjad. Kuid erinevalt meist ei hakka nad neid hiljem nõelaga sorkima. "Ah, las elavad!" rehmab Stepan käega. "Vihm on selleks korraks jälle läbi!" teatab Stepan kindlalt, kuigi kõuemürin ei ole veel vaibunud. Kiiresti on pilved nagu nõiaväel jälle kadunud. "Siin põhjas on tegelikult väga hea elada!" ütleb Stepan mõtlikult pärast vihma, kui sääsepilved ei ole meid veel uuesti üles leidnud ning õhk on imeliselt kerge ja läbipaistev. Isegi kõige kaugemad künkad paistavad selgelt, justnagu oleks vihm kõik puhtaks pesnud. "Ainult kaks väikest viga on siinse elu juures," jätkab mees pärast pisikest mõttepausi, "talvel on natuke liiga külm ja suvel on võib olla pisut liiga palju sääski!" Nõustun määratlusega "pisut", kuigi mul on värskelt meeles, kuidas enne vihma, kui joogivett oli vähe ja tahtsime värskenduseks ujuma minna, sääsed mind riidena tihedalt katsid. Nüüd olen välgu ja paduvihma ehmatuses ära kaotanud oma sääsevõrguga mütsi.

PÜSTKOJAS tšummis on neenetsid vaiksed ja sõnaahtrad. Joome teed. Keset ruumi on pliit, mille korsten juhib suitsu ümmargusest laeavausest välja. Väike laud ja paar tooli, ümber selle lamavad põdranahkadel tõsiste nägudega mehed ja räägivad midagi katkendlikult. Põdrakasvatajad räägivad tundras veel neenetsi keeles. Kaks väikest poissi on siin praegu oma suvevaheaega veetmas. Nemad on ilmselt vähesed, kes ka neljakümne aasta pärast midagi veel oma keeles öelda oskavad. Siis hakkab meeste õhtune meelelahutus - silmusega nööride arkaanidega põtrade püüdmine nartade ette, et põdrakari öisesse söögikohta viia. Sünged ja rahuliku mehed on korraga nagu ära vahetatud. Kui püstkoja kõrvalt tokkide küljest lahti lastud meeletult klähvivad koerad on põdrakarja paljakstrambitud platsile kokku ajanud, algab põnev etendus. 2000-pealine põdrakari kappab tolmupilves metsikult ringi ümber arkaanidega meeste, kelle suust rõkkavad läbilõikavad hüüded. Tundub, et rohkem väljendavad need poisikeselikku elevust või rõõmu osavast viskest kui tarvidust midagi kaaslastele hüüda. Kaks väikest tulevast põdrakasvatajat, teraselt jälginud meeste hasarti, püüavad teineteist arkaanidega, vahepeal omavahel arutades, kuidas on parem visata. Ainult naine jääb endiselt rahulikuks ja sõnaahtraks oma toimetuste juures ning suhtleb meiega enamasti ainult sel viisil, et toob supipajale kaane või kohendab tuld selle all. Püstitame oma telgid neenetsite lähedusse ja jääme vaikelu nautima kolmeks päevaks.

PÕDRANAHK ON kõige odavam ja kättesaadavam vahend soojustamiseks. Rääkimata püstkodadest on koguni torustikud külas, soojustatud põdranahkadega. Ja muidugi on põdranahk asendamatu rõivamaterjal siinses 40-kraadises pakases. Au sees on sadade aastate jooksul täiustunud õmblusviisid. Põdrakõõlusest tehtud niidist ei ole nende köitmisel miski tugevam ega sobilikum. Eestis elanud maadeuurija Alexander Theodor von Middendorff kirjeldab oma raamatus "Reis Taimõrile" tundrarahva kirge - naise käed on pidevas tegevuses ja söögi- või tuletegemise kõrvalt pühendab ta end sellele, et kasvõi kaht lapikest kokku õmmelda. "Sellises mustuses, mis tegi sageli näodki võõraks, nägime, et naised pühendusid igal vabal silmapilgul nii enese ja laste kui ka suguharu meeste ehtimisele," kirjutab ta. Igasugune käsitöö on neenetsil siiani veres. Stepan näitab oma pooleliolevat põdraluust voolitud põtradega noapead. See on meisterlik, kuigi mees teeb selliseid asju harva. Nelmin Nosis kohtame naist, kes meie pidevatest joonistustundidest saab inspiratsiooni ja teeb meile, silmad ette oma paari joonega tabatud visanditega meist ja külainimestest. Oma kätt proovivad mitmed teisedki külainimesed - leidub omapäraseid andeid ja neidki, kes kunsti koguni õppinud on. Üks kentsakas vanem mees, nähes meid majahoovis joonistamas, astub üle aia ja deklameerib meile pika luuletuse. Temagi olnud nooruses kunstnik. "Joonistada ei tule mitte asja ennast, vaid tema hinge, tunnetust sellest!" ütleb ta.