KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Minu hundinahk või koeranahk või tont teab mis

Kui läksin 1982. aastal Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, ütlesin kursuse tutvumisõhtul, et soovin hundiuurijaks saada. Olin lugenud Farley Mowati suurepärast raamatut "Ära iial hüüa hunti", kus autor jutustas, kuidas ta Kanadas üht hundiperekonda uuris. Mowat elas telgis, hundikoopa naabruses ja jõi kannude kaupa teed, et jõuda märgistada oma telgipesa ja hunditerritooriumi vahelist piiri. Soovisin elada samasugust loodusmeheelu nagu Mowat, aga ei saanud minust hundiuurijat. Entomoloogid kutsusid määrama vähetuntud kärbseid, aga mina valisin hoopis samblikud. Samblike järel tulid umbrohud, põllumajanduslikult tähtsad olevused, nendest kirjutasin diplomitöö. Minu viimaseks uurimisalaks bioloogina olid loopealsed, Saaremaa kadakatesse uppuvate rannakarjamaade kidur, kuid imeilus taimkate. Siis siirdusin hoopis muule elualale, aga hundipisik püsis südames.

Põlva mehe nahk. Naasin võsavendade juurde ajakirjanikuna, hundijahi kõrgaastail, üheksakümnendate keskel. Kui sain teada, et 1995. aastal olid jahimehed lasknud tervelt 302 hunti, otsustasin ühe naha endale saada. Mitte selleks, et libahunti joosta, aga lihtsalt niisama, silitamiseks. Panin kuulutuse ajalehte ja sain vastuseks mitu kõnet. 3000 krooni oli siis suurem raha kui praegu. Just nii palju küsiti tookord telefonikirjelduse järgi imeilusa jahitrofee eest. Nii palju mul polnud, aga õnneks tuli ka teistsuguseid kõnesid. Üks Põlvamaa mees tahtis naha eest 300 krooni. Leppisin tuttava zooloogi Arnoga kokku, et toon nahamehe tema juurde ja kaupleme kahe peale hinnast veelgi alla. Põlva mees tuligi, nahk pappkastis ja vabandas, et hunt on lastud aasta tagasi ja pärast seda lauda seinal rippunud. Nahk haises pisut. Küsisin laskmise üksikasju, aga mees ei rääkinud, ütles, et sõber lasi. Mulle jäi mulje, et vintpüssiga. Zooloog Arno tunnistas nahka ja laitis kokkuleppe kohaselt selle kvaliteeti. Põlvamaa mees jäi nõutuks. Arno juurest välja astudes, ütlesin, et 300 on mulle, vaesele ajakirjanikule palju. "Kakssada," nimetasin uue hinna. "Kas ma saan selle raha kohe kätte," küsis Põlvamaa mees. "Jah," vastasin raha ulatades ja haarasin pappkasti enda kätte. Viisin naha parkida ja pargist väljus see väga ilusa, punakaspruunikana. Kõrvadega, kuid ilma sabata. Saba oli Põlva mees mälestuseks endale jätnud.

Väikese hundi nahk. Kui pidin kirjutama artikli sõber Einari looduskaitsealal elavate huntide kaitseks, keda jahimehed süüdistasid koerte murdmises, pildistasime illustratsiooniks minu hundinahka. Nahk hakkas olema minu raamatutoa toolileenil. Kui külalised tulid, toetasid nad pea vastu pehmet hunti ja kiitsid selle head mõju. Üks külaline, jahimees Kristjan jäi nahka pikemalt silmitsema. "See on väga kummaline hunt," ütles Kristjan. "See võib olla hundi ja koera ristsugutis." Mingi kahtlus jäi Kristjani jutust hinge. Ajalehte läks uus nahaostmiskuulutus. Sellele vastas vaid üks inimene, tartlane, kes teatas, et tal on kodus ühe väikese hundi nahk. Karlova linnajao nõrgalt valgustatud trepikojas vahetas see väikese hundi nahk saja krooni eest omanikku. "Mul oli enne ka üks musta hundi nahk, aga selle andsin kahjuks juba ära," ütles mees mulle päevinäinud, ilma peaosata, kuid see eest sabaga nahka ulatades. Väikese hundi nahk sai mu raamatutoa teise tooli leenile. Möödus mulle hundirahulik aasta ja siis, ühel talvepärastlõunal tuli ajalehetoimetusse üliõpilane Marek, kes kurtis, et teda ja tema pruuti olid Võru linna külje all Soemetsa küla lähistel kaks hunti jälitanud. Kui helistasin zooloogiamuuseumi, et Mareki loole kommentaari saada, leidus seal täiesti juhuslikult rootslane Erik, rahvusvaheliselt tuntud jäljespetsialist Dalarnast, tõeline hundifanaatik. Erik ajas Eestis huntide jälgi. Talle oli teada, et neid loomi Eestis rohkelt leidub, igal juhul mitu korda rohkem kui Rootsis. Rootslase neljarattaveoga, huntide jälgimiseks pro_ektoritega varustatud autol sõitsime koheselt Soemetsa. Nagu läbi väikese ime leidsime sündmuskoha üles. Pealambiga varustatud rootslane sumpas sügavas lumes, võttis hangest jäljepõhja ettevaatlikult peo peale ja silmitses seda läbi oma tugevate prillide. "Annan oma näpuotsa, et need on koera jäljed," teatas ta siis.

Kahe koera nahad. Kui rääkisin Erikule, et mul on kodus ilusad hundinahad, soovis ta neid pildistada. "Need on koeranahad," ütles lumiste laante ja läbirühmatud kilomeetrite järgi lõhnav Dalarna mees ilma pikema sissejuhatuseta nahku nähes ja sõi ahne isuga ära kuuest munast koosneva omleti, mille mu ema talle valmistanud oli. Pärast sööki pildistas Erik siiski aialattidele laotatud nahku ja mind nende taustal. "See pilt illustreerib tõika, et eestlased peavad koeri huntideks," märkis Erik hüvasti jättes. Sõitsin pisut õnnetult, nahad kaenlas, ühte turismitallu, mida pidas hea tuttav, jahimees Rein. Reinu naine on tunnustatud jahitrofeede hindaja. Kuni mina saunas käisin, uuris Reinu naine nahku. Ta katkus nende kuklakarvu ja selgitas, et kui karvadel leidub neli värvitsooni, siis on need hundid. Kui vähem, siis aga koerad. Kui tulin sõber Reinu mõnusast saunast välja, ootas mind rõõmus uudis. "Paistab, et need on siiski hundid," selle Reinu ja tema naise öeldud teadmisega võtsin nahad ja sõitsin tagasi Tartusse. Möödus veel aasta, sattusin jälle külla Reinu tallu. Rein oli pimedani tööd mütanud ja lõpetuseks mõned õlled võtnud. Ta kutsus mind kõrvale ja ütles siis: "Tead, Juhani, me ei tahtnud sulle tookord ütelda, mõtlesime, et pettud liialt, aga need on tõesti koera, mitte hundi nahad." Raske südamega võtsin oma koeranahad ja läksin veel igaks juhuks zooloog Harri juurde. Harri kitkus samuti nahkade kuklakarvu, ja mainis, et peaks ka koljusid uurima. Koljusid polnud kuskilt võtta. "Väga suure tõenäosusega on need koerad," ohkas Harri. Läksin koju, laotasin nahad toolileenidele tagasi ja elasin edasi nii nagu poleks midagi juhtunud. Sõbrad tulid, toetasid pea vastu pehmeid nahku ja kiitsid nende ilu ja head mõju. Kolmandale ajalehekuulutusele ei vastanud enam ükski nahapakkuja, nüüd pidavat nahad juba välismaale sõitma, kust nende eest saab 9000 krooni. Aga hundinaha igatsus ikka kripeldab. Järsku on Looduse lugejatel mõni ära anda?

Ajakirjaniku tragöödia. Juhani Püttsepp ostis 300 krooniga hundinaha ja läks mitu aastat, enne kui ta teada sai, et see on koeranahk.