LOODUSE ARHIIV

Vormsi kalmistu on Eestis ainulaadne. Siin on säilinud kogunisti üle 330 rõngasristi ning hulganisti tavapärase kujuga riste. Rootslaste lahkudes hakkas kalmistu metsa kasvama. 50. aastate lõpus otsustati, et vaja on uut surnuaeda. Raiuti maha vana mets, tehti aed ümber. Ent sinna maeti vaid üks surnu. "Kui olin siin metsaülem, otsustasime surnuaeda korrastada ning raiusime vanast surnuaiast välja 100 tihumeetrit puitu, et lagedamaks läheks," meenutab vallavanem Ants Varblane. Enne sõda kasvasid käimistul vaid mõned üksikud männid. Ristidele hakati tekste kirjutama alles 18. sajandil.

Oletatavasti oli igal perel oma rist, mis tähistati peremärgiga. 1990. aastate algul Vormsi kalmistu kaardistatija inventeeriti, nõnda et nüüd on teada iga ristile talletatu lugu. "Sellist liivakivi, millest rõngasristid Ja saksa ristid tehtud, Vormsil pole," selgitab Varblane. See lõigati kas Väinamerest võis siis said ristimeistrid materjali, mis jäi üle Gotlandilt Peterburi, Riiga ja Tallinnasse viidavatest käiakividest. Fantaasiaga piirneva faktina esitab Varblane versiooni, et rõngasristid kuulusid de la Gardie alamatele, saksa ristid aga Stackelbergi omadele. Kuid kindel on see, et sadakonna aasta eest hakkasid ka siinsed vähesed eestlased ristidele oma nimesid peale kirjutama. ZIIN INHKAP IUMMALA RAHUGA GUSTAV SAUNIC, kõneleb 1884. aastast pärit kiri eestlaste kirjaoskusest. Kui Püha Olavi kirikusse tulid lõunakülade elanikud, kelle hulgas eestlasedki, lõunavärava, rootslased põhjavärava kaudu, siis kalmistul nii ranget vahet ei tehtud. Surm võrdsustas eri kogukonnad.

Elu läks edasi ja veri vajas värskendamist. Nõnda toodi Vormsile naisi ka mujalt, ent ainult Pakri saartelt või Noarootsist või teistelt rootslaste asualadelt. Kes asukatest kogukonna survele alluda ei tahtnud, see läks ara Rootsi, nagu paljud noored ka tegid. Et Vormsil 700 aastat vastu pidada, pidi see väga jonnakas sugu olema. Ja see sai vintsutada viimaste aegade aja-lootormideski. "Vormsi on nagu Eesti väike mudel," ütleb Ants Varblane, pidades silmas nii saare ajalugu kui tänaseid muresid ja rõõme.