LOODUSE ARHIIV

Kuigi Suur-Peipsi on kogult Euroopa neljas järv, ei paista selle 175 km pikkune Eesti kallas praegu silma. See-eest rattamatkajale pakub Peipsi kaldareis elamusi, mida kodumaalt oodata ei oskakski.

Nikolai istub Peipsiääre valla Kasepää alevikus maja kõrval pingil ja vahib liikumatult üle kitsukese tänava konutava vastasmaja pleekinud seina. Järv ise loksub vastasmaja tagaseinast mõnekümne meetri kaugusel. Kui me jalgratastel mööda sõtkume, ei liiguta pingi all lebav kass pead rohkem kui peremees. On laupäev, on suvi, on palav. Tagaaias kasvavad pikkadel kõrgetel nöörsirgetel peenardel sibulad ning kusagil eemal käiatakse makilinti muusikaga, mis siia jõuab unelauluna. Küsime, kuidas elu läeb. "Mis ta läheb," rehmab ebamäärases vanuses Nikolai vastu, "palav on..." Ega üllatu põrmugi küsimuse üle - justkui käiks siin kolka tagatoas pidevalt rattaralli. "Mis, raha pole, et rattaga sõidad?" küsib ta vastuseks.

VÄNTAME EDASI mööda Peipsi kallast, mille siin sadu aastaid elanud venelased on täis pikkinud ridakülasid. Maja maja kõrval kinni, esiuksed otse vastu tänavat, paadikuuride ukse-piidanurgad kumeraks valatud. Nii jätkub katkematu reana küla, mida Eesti pikimaks pidada saab. Alt Varnjast üles Kolkjani tuleb kaheksa kilomeetrit ära. Maja maja kõrval, iga ees neist pink ja igal pingil istumas Nikolai-taoline mees ning vahtimas vastasmaja seina. On palav, isegi sibulapeenra sees ohtralt kasvav moonisugu ei liiguta oma päid. Ei liigu Peipsi pind, ei liigu käia selle all, ei liigu kalamehejalg. Varnjast lõuna poole ei saajalgrattagagi palju üle kilomeetrijao. Siis tuleb lõpp kätte. Vanausuliste kirik Varnjas on tavaliselt tabalukus, lukus on ka Varnja meeste suud, kes ei mõista suurt midagi kosta teelistele, kes mööda Tsentralnaja tänavat otse põhja poole väntama hakkavad. Kasepääl muutub Tsentralnaja Pritšudskaja tänavaks, kus isegi hakid on tuulevaikuses vakka jäänud ja kus kõik majad on jäänud pidama täpselt sellesse aega, mil nende kallal ehitustegevus lõppes. Leidub maju eestiaegseid, sekka mõni Nikita-aegne, siis Stalini-aegseid fassaadikesi, mille vahel ajahammas murendab peavarjusid, mille küllap ehitasid need vanausulised, kes tagakiusamise eest Novgorodi mailt põgenesid ja kaks-kolmsada aastat tagasi siiakanti pidama jäid. Oma surnud esivanemaid siin austatakse. Vanausuliste ja õigeusklike käimistud on äärmuseni puhtad, justkui asja üle vuntsitud. On loomulik elada majas, mille krohvimine kätkes kümmekonna aasta eest ja kus tellingud oma loomulikul teel eest langevad - aga surnuaiaplats olgu korras.

NINA ÕIGEUSU Jumalaema Kaitsmise kiriku aiamüüri tagant algab Nina maanina, millelt on näha Kalevipoja sild järves. Paistab õige lagunenud olevat, nii et seda pigem kivikülviks nimetada sobib. Tuletornis elavad pääsukesed jäävad meist siia-sinna vupsama, kui rattad Alatskivi peale suuname, sest Ninast Kallaste küll paistab, aga otse ei pääse. Kui seda metsa ees ei oleks... Kui Kallastel ei oleks punasest liivakivist 400 miljoni aasta vanust järsakut, võiks selle paiga rahumeeli vahele jätta. Nii korrapäratu tundub olevat linna tegu ja nägu. Vanausuliste Punase Mäe nime all rajatud asulast on saanud koht, kus toidupood suletakse kaks tundi enne uksel märgitud kellaaega ja kus ainsas söögimajas järve kaldal võib päise päeva ajal kohalike joodikute rünnakualuseks sattuda. See-eest on siin nagu Omedus ja Mustveeski au sees ikka Suureks Isamaasõjaks nimetatav II maailmasõda, mille meenutuseks Mustvees pandi 25 aasta eest püsti Leinav Tütarlaps otse vanausuliste hävitatud surnuaia platsile. Nüüd ehk leinab pronksneiu ka neid vene soost linnakodanikke, kes hukkusid oma rahvuskaaslaste pommirünnakute all 1944. aastal. Kodavere ja Omedu vahel on eestlus talupõldudeja külapoodide näol end kiiluna vanaveneusuliste kultuuri vahele surunud. Selle nüüdisaegse sümbolina näeb Omedu jõe ääres Eesti piirivalvetorni. Ja siis algab jälle pikk-pikk küla, mille vormistamiseks on valitud omapärane ja kokkuhoidlik viis. Nimelt liigub majanumbrite rida omasoodu, tänavate nimed aga muutuvad omasoodu. Kaheksa kilomeetrit kestev tänav algab Leningradi uulitsana, muutub siis Sõpruseks, et läbi Kalda tänava Pihkva uulitsaks saada. Mustvee linna supelrannas hoiatab kuuriseinale maalitud mitteriigikeelne silt puhkajaid järve põhjas peituvate ohtude - rämpsu, kõntsa ja kivide eest. Samas silmame esimest lääneliku tsivilisatsiooni eelposti 60 kilomeetri jooksul. Hamburgeriputka!

PEIPSI PÕHJAKALLAS on viimase aastakümnega puhkajatest tühjenenud. Põnev on sellest hoolimata. Vaatad vasakule - Vene, vaatad otse - Vene, vaatad paremale -Vene. Selja taha jääb Eesti. Nii võib tunda end Kauksi rannas näoga vee poole seistes. Sest seegi maa, mis hüvakätt jääb, sisaldab paljus vene kultuuri, keelt ja meelt, olles küll sajanditepikku eesti omaga segunenud. Selja taha jäävad Tudulinna ja Iisaku oma Alutaguse soode ja rabadega säilitavad endas seda salapärast metsaugri hõngu, millest eesti folkloorgi kubiseb. Kauksi, kunagine üleliiduline turismikeskus, on nüüd rahvast tühjenenud. Õrn luitetaimestik on kosumas ja mõnes veel tegutsevas kämpingus leidub parasjagu ruumi nii majas magajale kui telkijale. Kauksi luitemännik on päikeselisel suvehommikul nii õhurikkalt kaunis kui üks parajalt hõre või tihe luitemännik seda olla saab. Ei kuule skuutrimüra, ei näe järvel muud peale mõne aerupaadi ja vesijalgratta. Inimesed, kes ei oska olla üksi, siia ei tule. Mustveest Kauksi poole reisija ei peaks vältima esimesi teeäärseid luiteid sealkandis, kus algab Tudulinna vald. Jalgrattal sõitja ei suuda niikuinii märkamata jätta Mustvee lendavate putukate tihedaid parvi, millest läbi sõtkudes võib kogeda, kuidas tunneb end kulp, kui sellega lihaleent segatakse. Rannapungerja jõe ürgorg on paik, mille leiab küll Regio kaardilt, ent mis loodusesse pole maha märgitud muidu kui metsaradade kaudu. Ent see poolteist kilomeetrit mööda kruusateed Rannapungerjast Tudulinna poole ja siis mõnisada meetrit läbi männimetsa jõe äärde tasub vaeva, et leida end tõepoolest vaga vee ja sügava põhja ees vesiroosi imetlemas.

PÄRAST KAUKSIT Peipsi kallas nii vaga ei ole. Kilomeetrite kaupa võib siin läbi männitüvede kollitamas näha kunagiste suurtööstusettevõtete mahajäetud pioneerilaagreid, puhkekodusid või turismibaase. Tundub, justkui oleks I Eesti partisanibrigaad, mille 46 aasta tagust tulutut võitlust siinsetes soodes meenutab nii mõnigi teeäärne kivi, oma tegevuse just lõpetanud. Sissevisatud aknad, lagastatud uksed ja hüljatud välikemmergud meenutavad aegu, mil siinkandis puhkas Kohtla-Järve kaevureidja Leningradi masinaehitajaid. Ent piisab Uuskülast veidi edasi sõita, kui kaunite luidete vahel silmab kümneid ja kümneid sipelgapesi. Kuklased tunnevad end järve kaldal üpris mõnusalt. Suurimad veesõbrad on oma pesa üles upitanud luiteharjale männi alla, kust paistab Vene-poolne Kozlovi kallas ja kuhu idatuuled kannavad suvel vett järvest ning talvel lund taevast.

LUITED ON üldse nähtus, mida Peipsi põhjakaldal ohtralt imetleda võib. Kantud tuule poolt kokku liivast, mille murendas siitmailt 10 000 aasta eest lahkunud mandrijää, ei liigu need enam järve kaldast laugemale – hoiab kinni mets oma juurtega, mis omakorda luiteliiva vahele sattunud vähesest toidupoolisest elatub. Peipsi põhjarannikule kokku puhutud luited kerkivad põhjaranniku endaga. Põhjarand kerkib ja vesi Peipsi Suurjärves valgub vaikselt, ent vääramatult alla lõuna poole, läbi Lämmijärve Pihkva järve. Nõnda on Narva jõel üha raskem toime tulla oma õilsa ülesandega. Sest kui Peipsisse voolab sisse 237 jõge, oja ja kraavi - neist 41 Eestist -, siis välja on vaid kaks teed. Kas jõuda Narva jõkke või aurata taevasse. Sestap on Narva jõgi juba oma alguses, Vasknarva linnuse kandis väärikalt lai. Vasknarva oli kord Eesti ajal nii suur, et pidi äärepealt linna õigused saama. Nüüd on talviti siin vaid paarkümmend suitsu. Suvitama siia veel tullakse, aga talvel annab hingelist leida. Vasknarva kirik näeb välja nagu kindlus, mis õige usu eelpostina Narva jõe kaldale ehitatud on. Ümbritsetud kõrge raudbetoonist müüriga, on kirikuaeda kerkinud uskumatult liga-loga hooneid, nii et sinna ei näi peale püha vaimu enam keegi juurde mahtuvat. Vaid Vasknarva tänavatel muruniidukitena tegutsevad lehmad uudistavad kirikuaia ust, ent ei pääse mahlakamatele karjamaadele nemadki. Remnikust Vasknarva poole suunduv tee on jalgratturile äkki üllatuslikult konarlik. Lähemal uurimisel selgub, et kruusakatte all asub palktee, nii nagu neid sakslased Peipsi-äärsetesse soodesse viimase sõja ajal ehitasid. Ja läbi Eesti suuremate soode ning rabade Kuremäe ja Jõhvi poole sõtkudes viib tee läbi nii inimtühjadest paikadest, justkui oleksid sattunud maailma lõppu.