LOODUSE ARHIIV

Ajalugu ja loodus käsikäes. Tallinna-Pärnu maanteed mööda sõitja võiks korragi sisse põigata Varbola maalinna. Märjamaast 15 kilomeetrit põhja pool keerab ida suunas korralik tee, mida mööda viie kilomeetri pärast jõutakse tammealleeni. See viibki Eesti ühte võimsamasse muinaskindlusesse. Siinne paik pakub silmarõõmu nii ajaloohuvilisele kui ka lihtsalt kauni paiga nautijale.

Varbola Jaanilinn on suuremaid rajatisi, mida meie esivanemad teinud. Selle müüride ladumiseks on tulnud murda ja kohale vedada umbes veerand miljonit hobusekoormat paekive. Kümme tuhat aastat tagasi oli siinne paeastang saar Balti jääpaisjärves. Küllap astangu kujust on linnus endale nimegi saanud - varblase nina ehk Varbola. Nüüd ulatub linnusemüür 70 meetrit üle merepinna. Üle poole kilomeetri pikkune müürivall pole mitte niisama kokku kuhjatud, vaid paekividest laotud. Võttis ikka inimesi ja aega, et selline rajatis valmis saada. Selleks oli vaja terve kihelkonna rahva koostööd. Nüüdki veel ulatuvad müürid kohati kümmekonna meetri kõrgusele hoovipinnast. Kergejõustikuväljaku suurune hoov, kus kaheksasaja aasta eest asus sadakond maja ning saja aasta eest elas metsavaht, on praegu eeskujulikus korras. Atraktiivsemaid paiku õuel on kaev, mis kunagi läks 15 meetri sügavusel asuva veesooneni. Läbi paekihude kaevatud kaevu põhjast on arheoloogid leidnud kirveja sõjanuia, aga ka rahumeelsed kase-niinest vakad.

Muljetavaldav on taastatud värava-käik, mille kaudu tee viib alla soise metsa vahele. Kunagi oli väravakäigu kohal palkidest kaitsetorn, nii nagu kivimüüridelegi toetusid palkseinad. Kuid ei ole ükski kindlus vallutamatu, ja sellest annab Varbolas tõendust müüri allosast leitud lubi, mis küllap tekkis palkseinte põlemise tagajärjel. On teada, et aastal 1212 piiras linnust 15-tuhandelise väega vene vürst Mstislav. Pärast paaripäevast piiramist olid selle asukad silma pilgutama nõus talle 140 kilogrammi hõbedat lunarahaks maksma. Kaks sajandit varem, 1060. aastal sai Novgorodi vürst Izjaslav sõjaretke tulemusena Varbolast saagiks 400 kilo hõbedat.

Tundub, nagu oleks Varbola kandis tegeldud hõbedakaevandamisega. Nii nagu tänapäevalgi, ei liikunud suured rahad seal, kus tööd tehti. Raha liigutavad kaupmehed. Varbola asus suurel ja olulisel kaubateel. See ühendas Lääne-Euroopat ja Skandinaaviamaid Sise- ja Lõuna-Venemaaga, ulatudes Pärsiani välja. Läti Hendrik on oma kroonikas seda tähtsat tugipunkti maininud õige mitu korda. Veel 14. sajandil leiti siin rüüstajate eest varju, seejärel hakati iidsesse paika matma surnuid. Varbola oli tollase ehitustehnika viimane sõna. Esmakordselt võeti linnuseehituse praktikas käsutusele kivist kivimüüritis. Asukoht valiti päevateekonna kaugusele rannikust, et ennetada ootamatuid rünnakuid merelt. Ida poolt julgestas Varbolat viie kilomeetri kaugusele jääv väike abilinnus. Nüüd kasvab linnuse õuel ilusaid puid, siin tehakse aeg-ajalt lõkketuld ja antakse kontserte. Augustis tulevad Varbolasse tavapäraselt kokku puuskulptuuride meistrid, et oma oskusi näidata.