![]() |
||||||||||
KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD |
||||||||||
Soomaal on viis aastaaega |
||||||||||
|
![]() AMMU ENNE, kui Teodor Lippmaa paikkonna Soomaaks nimetas, kõneles kohalik rahvas, et siin on viis aastaaega. Lisaks neljale tavapärasele ka suurveeaeg. Ent tuleks lisada veel kuues - südasuvine parmupaus. Parmud on siin tõesti suured, kollased ja jõulised. Kui ühe säherduse kiskja oma säärel puruks lööd, pritsib verd kui Tartu tapamajas. Lemmjõe luhal Oksal aeti möödunud aasta märtsis püsti vaatetorn, mis on pärit Vene sõjaväe aegadest, ent kenasti korda tehtud. 20 meetri kõrguselt paistab lääne poolt kätte Kuresoo rabarinnak, idakaarest aga Vastemõisa mobiilimast. Torni kõrgustes pesitsevate pääsukeste jaoks on parmud jumala kingitus. Kingitusena pole aga tulnud kätte luht. Siin tuleb igal aastal heina niita, ja rahvast, kes seda tarbe pärast teeks, pole võtta. Kogu Soomaa rahvuspargis elab vaid sadakond inimest. Kui kogu Eesti oleks sama tihedalt asustatud nagu Soomaa, mahuks meid siia riiki kümme tuhat - üks Keila linnajagu rahvast. Rahvuspark suudab igal aastal niita 200 hektarit, luhtasid on aga kümme korda enam.
ENT RIPPSILDU, neid Soomaa talukultuuri hämmastavaid tunnistajaid, pole siiski vesi endaga kaasa viinud. Tipu külas Lätis on üks markantsemaid, mis algab ühe talu hoovilt ja viib teise talu tagamaale. Taludevahelise asjaajamise hõlbustamiseks need sillad kunagi rajatigi. Ajal, mil suure maaga sai ühendust vaid talveteede tulles. Läti rippsild ripub Halliste jõe köhal siiani - üksildaselt ja kurvalt, teerada otsas rohtunud. Vaid perekoer peab silda omaks ega jäta haukumist enne, kui kontvõõrad sellelt maas ja kõrge luhaheina vahele kadunud. Ruunaraipe luited on kui ime siin muidu soises ja lodumetsalises paikkonnas. Tahtmatult otsib silm mereranda või olgu siis järvesilma, mis tavapäraselt Eesti luidetega külgneb. Meri oli, aga ara läks. Kümme tuhat aastat tagasi. |
|||||||||
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |