LOODUSE ARHIIV

Üheksa km pikkust matkarada Simisalu ja Matsimäe vahel võib alustada ükskõik kummast otsast. Simisalust alustades kasvavad rajaäärse looduse ilust tingitud emotsioonid pidevalt ja kulmineeruvad Matsimad kauni Pühajärve kaldal. Teisipidi liikudes on jällegi meeldivaks kulminatsiooniks Simisalu matkakodus kosutav saunaleil või kamina veeres vorstiküpsetamine. Igatahes on matkarada nauditav nii või teisiti.

MATSIMÄELT alustades on esimeseks magnetiks viie ja poole hek-tarine Pühajärv. Soojal ajal vaevalt õn-nestub siit mööduda end vette kastmata. Selle hõlbustamiseks on järve liiva-sele läänekaldale rajatud ujumissillad. Oma esimesel Matsimäe-matkal vee-randsaja aasta eest ei raatsinud siit enne kolmepäevast laagrisviibimist edasi minna. Suurem osa sellest ajast saigi vees veedetud ja oma ujumisoskusele põhi pandud. Matsimäe teine järv - Kaanjärv - on Pühajärve täielikuks vastandiks. Pisike järveke on soiste kallastega, taimestiku- ja kalarikas. Kui Pühajärve lage veeväli igavana tundub, tasub Kaanjärve õiteilu nautida - vesikupud, valged vesiroosid, järve lõunatipus põhjamai-sed kallad - soovõhad. Astudes kilomeetri jagu edasi, jääb pärast Matsimäe oja ületamist paremat kätt kolmaski veesilm - Matsimäe karjäär. Ka siin leidub suvisel ajal alati mõni puhkaja või kalamees. Pärast karjääri keeramegi paremale, ronime oosiharjale ning enne alla rabale laskumist leia-me männitüvelt postkasti külalisteraa-matuga. Enamasti läbitakse rada teistpi-di ja tehakse seejärel sissekanne. Kirjapandud muljete sajaprotsendiline posi-tiivsus annab tõendust sellest, et oleme teinud õige valiku. Laskume alla rabale ning saame tükk aega kõndida värsketel laudadel, aeg-ajalt vajab ju laudtee uuendamist. Laukad kahel pool laudteed on kaunid nagu laukad ikka. Nagu üldse veekogud. Vesi millegipärast lummab inimest. Laukavesi on aga eriline - tume ja mage. Samas nii puhas nagu filtreeri-tud. Turbasamblast paremat filtrit ehk polegi. Raja kõrvale püstitatud vaatetor-nist avaneb laugastikust kaunis vaatepilt. Kasvõi selle kauni vaate pärast tasus rabaretk ette võtta.

LAUGASTE JÄREL jäävad raja aarde älved. Mõned neist on taimede-ta, teised kaetud valge nokkheina ja tur-basambla vetruva vaibaga. Kunagi kauges tulevikus saavad nendestki laukad, praegu on aga targem älveste pinnale mitte astuda, vaid üksikud kannavad inimest. Jätkame laudadel kõndimist, raba lagedam osa hakkab selja taha jää-ma. Kui me seni pole raja ääres tähele pannud mõnd sookiuru, mudatildrit, põldrüüti või linavästrikut, oleme ehk liiga tormakad või lärmakad olnud. Te-rasem vaatleja on ehk kaugemal männitüükal hallõgijatki märganud või taeva taustal mõnd kullilist. Igatahes, kui on tahtmist rajal ka huvitavaid linde koha-ta, tasub edasi liikuda vaikselt, sest Seli järv pole enam kaugel. Enne järveni jõudmist tuleb veel läbida tükike puisraba harvade jändrike mändidega nine kaunis sookailumännik. Kui satute matkama kevadel sookailu õitseajal, võib siit korraliku kaifi saada, sest sookailuõitel on väga tugev ja uimastav aroom nagu näiteks toomingal ja jasmiinilgi. Suvel või sügisel võib siin mõne marja suhu pista, sookailude seltsis kasvab nii sinikaid, pohli kui kuremarju.

SELI JÄRV, milleni oleme jõudnud, on oma 16,7 ha pinnaga Järvamaa suuruselt teine järv Väinjärve järel. Küll nüüd kuluks väike tornike ära, sest jär-ve pind on korralikult kaislat täis kasvanud. Suvel õitsevad kenasti ka valged ve-siroosid ja vesikupud, linde on paraku taimestiku vahel raske märgata. Kui roh-kem ei õnnestu, siis hallhaigrut kohtame kindlasti, tema on piisavalt suur, et silma paista. Kevadise rändeperioodi ajal võib ka hanesid ja luiki trehvata. Varsti pärast järve lõpeb laudtee, sest oleme jõudnud kuivemale pinnasele. Umbes kilomeetrijagu on nüüd läbida puissiirdesoo, enne kui jõuame Ohusilla mäele. Kindlasti tasub tähelepanu pöö-rata rajaäärsetele taimedele, sest siin kohtame nii madalsoole kui rabale ise-loomulikke liike. Turbasamblale lisanduvad käru-ja palusammal, laanik jt lii-gid, mis vahelduvad soovildiku heleda-mate lappidega. Samblapatjadel kasvab jõhvikaid, jänesevilla, meeldivalt lõhna-vat ümaralehist uibulehte. Muidugi ka tüüpiline rabataim küüvits, millel kevadeti kaunid kellukjad õied. Möödunud sügisel leidsin siit küüvitsa õitsemas veel oktoobriski!

OHUSILLA MÄGI on kõht, kust kindlasti ei saa mööda minna jal-gu puhkamata. Viimati sai nii "kõrgel" viibitud Matsimäe oosil külalisteraama-tut sirvides. Ohusilla mägigi kujutab endast vaid kaheharulist oosiharja, ei enamat. Kasvamas on siin aga kaunis sürjamets ja taimestik hoopis teine kui siiani. Kevaditi õitseb siin kevadine sea-hernes, verev kurereha. Leida võib värv-ja hobumaranat, lääne-lõhnheina, roo-mavat öövilget. Milliseid ohtusid siin võib oodata? Ohtlik pole siin vist kuna-gi olnudki, veerandsada aastat Kõrvemaa kaitsealal töötanud Rein Arjukese arva-must mööda tuleb nimetus "ohu" mõis-test "õhuke". Eks ta üks õhuke mägi on tõesti. Mõnda aega tuleb nüüd jälle madala pinnasega leppida. Varsti jõuame vana-de taliteede ristumiskohale, kus parema-le juhatab viit Sigapusma soosaarele. Täpselt pool sajandit tagasi lahkus Sigapusmalt viimane elanik. Nime aga polevat Sigapusma Arjukese sõnul su-gugi sigade järgi saanud, vaid hoopis se-gaduse. Kindla maa saame jalge alla jällegi Kollassaares. Kui matkapäeval sagar vih-ma peaks tulema, siis tulgu see siin, sest matkajate tarvis on ootel kena rookatu-sega tare. Kindlasti pakub siin huvi uuri-da vana taluinventari, mis mahajäänud siit umbes 30 aastat tagasi lahkunud vii-masest elanikust. Mitmele atribuudile ei oskagi nime ega otstarvet leida kuljust mõnd teadjamat matkameest seltsiks pole. Kollassaare ongi viimane paik, kus enne Simisalut jalgu puhata. Viimased paar kilomeetrit mööduvad küllap juba Simisalu saunamõnudele mõeldes. Ometi uitab mõte veel korraks Kollassaarde tagasi. Mõtlen perele, kes elab Kollassaares edasi, kes on truu Eesti ta-lule. See pere on suitsupääsukese oma, kes tervitas mind Kollassaares veerand-saja aasta eest, kui tegin sinna oma esi-mese matka. Meie rahvuslind tervitab seal ka iga järgmist matkajat, niikaua kui hoone on püsti. See on liigutav.