KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Looderannik üllatab mitmekesisusega

Tavapäraselt seostame Pakri poolsaart sealse panga ja Paldiski linnaga. Kuid see võib olla ka lähtepunktiks meeldivale matkale mööda Harjumaa vähetuntud rannikut. Kui on võtta paar päeva, tasub matkata jalgrattaga. Kui on aega vähem, siis autoga. Ei ole ju iga kord mõtet sõita näiteks Tallinnast Haapsallu mööda tavalist Haapsalu maanteed. Võib teha väikese ringi ja koguda mõnusaid loodusmuljeid. Oma teel kohtame nii supelrandu kui kauneid vaateid pakkuvaid panku, nii marjametsi kui iidseid ehitisi. Tee sobib nii jalgratturile kui autosõitjale. Väntaja pääseb siiski merele lähemal kulgevatele teejuppidele. Paldiski Lõunasadamast kagusse suunduv tee kulgeb Pakri lahe ääres, kus rannaniidu kadakate vahel demonstreerivad taimed oma mitmevärvilisi õisi. Ning rukkirääk vaatab merele ja räägutab omasoodu. Üllatuse pakub veidi Paldiskist lõunas teest vasakule jääv Lao-küla oma eraldatuse ja arhailisusega.

VASALEMMA JÕEST üle sõitnud, hakkab paistma Harju-Madise kiriku torn. Ehitatud Pakri lahe kõrgele kaldapangale, on see oma asukoha poolest kahtlemata Eesti mõjukamaid maakirikuid. Kui vaid seda võsa ees poleks! Ka pole niivõrd hooldatud kirikaeda kerge leida. Kogudus on teinud ümbruse hoolitsemisel tublit tööd ning iidne surnuaed, kus asukate seas leiab selliseid kuulsaid nimesid nagu von Ungern-Sternberg, von Pahlenja von Ramm, mõjub oma ristidest ilmajäänud hauasammastele vaatamata rahustavalt. Kaldapangal on ka mälestuskivi rahvakoolide asutajale Forseliusele, kelle tänuväärsest tööst kõneleb omal kombel ka tahvlile raiutud kiri. Mees, kelle sünnist pole teada enam, kui et see juhtus umbes aastal 1660, suri vaid 28 aastat hiljem, ent siis osati aega juba täpselt määrata. Kiriku peauksest ja selle eest avaneb tore vaade Pakri lahele ning saartele. Siit paistab kätte ka Paldiski oma sadamatega. Ning kirikaias asub Eesti jaoks haruldane kivialusega paeplaat sarkade paigutamiseks, millist võib näha veel Harju-Risti kiriku kõrval. Teadjad kõnelevad, et kiriku sees olev Vabadussõja tahvel oli ülelubjatuna omal paigal kogu nõukogudeaja - siis kaitses seda pealekaebajate puudumine ja siinne piiritsooni staatus. Sajandite eest käsutati Madise kiriku torni majakana, praegune tuletorn asub kirikust alla randa minnes kadakavälja vahel. Kes üles ronida julgeb, sellele avanevad Paldiski ja Pakri saared - kuid julgust see vajab.

MADISE JA KURKSE vahel võib otsetee leida vaid jalgsi kõndija, muidu tuleb sõita läbi Padise. Sealse kloostri mõjupiirkonda ongi kuulunud nii Harju-Madise kui Harju-Risti kihelkond. Siingi on oma käsi olnud mängus meile nii tähtsal Gustav Adolfil. Kui Jüriööl 1343 põlesid Padise ajutised puuehitised maha, siis Rootsi aja tulekuks oli siin kogukas ehitis ammuilma ees. Kuningas otsustas selle ühes mõisa, Suur-Pakri saare ja Vihterpalu mõisaga kinkida tolleaegsele Riia toomhärrale Thomas Rammile, kelle järeltulijatest osa puhkab Harju-Madise kirikaias, vähemasti üks aga tegutseb praegu kloostri kõrval asuvas Padise mõisahoones, et see remontida ja elu sisse tuua. Kes viitsib, võib sõita Padiselt Harju-Ristile mitte otse, vaid Kurkse kaudu. Sel kurva lähimineviku paigal on justkui kaks omaette kulgevat elu. Uks on lagastatud ning hämarat elu elav sadam ja viisnurgastatud kasarmu, mille lagunenud aiale on kellegi hoolitsev käsi kinnitanud sildi EESTI VABARIIGI VARA. EV PIIRIVALVEAMETI OMAND. Ning hoiatab ähvarduse rikkujat ja hävitajat karistada - ühes karistaja telefoninumbriga. Teine elu on Kurkse neemik oma suhteliselt kõrge kalda ja hea vaatega Pakri saartele ning Paldiskile. Kahjuks valdab siin esimene eluviis.

KURKSELT HARJU-RISTILE sõites kulgeb tee läbi männimetsade ja muutub Altküla juures saarepuualleeks. Harju-Risti kirik on kui kivistunud näide allmaajõudude võitlusest jumaliku väega. Selle ehitamist alustati peaaegu 700 aastat tagasi, ent küll tuli peale Jüriöö ülestõus, küll veeres sellest üle Liivi sõda. Tagatipuks kukkus pool silindrilise korstna kujuliselt laotud tornist kokku, kuna vundament sai kehv. Selle peale ei osatud teha muud targemat, kui ehitati alla vägevad tugisambad ning torni-poolik laoti eestpoolt kinni. Nii seisab see torn kui pooliku pliiatsi hiiglaslik mudel mälestusmärgina siinse inimese arhitektuurilisele leidlikkusele. Ning pakub peavarju pääsukestele, künnivarestele ja juhukülalistest linnukestele. Alt sissepääsu kohalt aga kaeb siiani maailma lahkukammitud habemega taat, kelles teadjad arvavad ara tundvat 30aastase Kristuse. Kümmekond kilomeetrit Harju-Ristilt läänes asuv Vihterpalu mõis on siiani ajahamba närida. Kärestikulise jõe kaldal seisvasse majja on loodus tunginud aken akna ja tuba toa haaval. Inimkonda esindab siin alakorruse uberikes elutsev koerakari, kes peab endal mitte just liiga suhtlemisaldist perenaist.

VIHTERPALUST pääseb edasi mereäärsesse Vintse külla, miskaudu mööda kaunist, ent enamasti vaid jalgrattal läbitavat rannateed võib jõuda Kõlviku ninale ja sealsete merest eraldunud järvekesteni. Kilomeetrike maa pool kulgevat teed mööda saab Alliklepa külla, mille kaunis rand tasub vaatamist ja proovimist. Ometi on siinne seni suhteliselt puutumatu maastik uusomanike poolt lagastamisel. Milleni ei küündinud Vene piirivalve - vedada killustikku oma kontrollitavale liivaluiteid pidi kulgevale ribale -, sellega saab hakkama eesti suvitaja. Nüüd kulgeb rannatee lõunasse. Kunagi üksildasse Keibu kolkaküllagi on saabunud ehitustegevus, mis tundub, et siinset loodust küllaltki arvestab. Siit algab Nõva maastikukaitseala, mis iseäranis ja omaette külastamist väärib. Kunagi oli siin Nõva-Spithami metsa kõrvalvarude kaitseala, nii nagu teatab toonane silt. See tähendas, et ei tohtinud noppida marjakest ega korjata seenekest. Sellepärast saadi siit ka kenad kõrvalvarude saagid. Nüüdki on kaitse all metsa kõrvalvarud, sedapuhku need, mis paistavad silma ja kostavad kõrva. Metsa ilme ja selle elustik.

NÕVA JA RANNAKÜLA vahelt läände suunduv metsatee on üldse üks haruldasemaid Eestis. Siinsamas mõnesaja meetri kaugusel on luitemänniku taga kaunis mererand. Teisalt ollakse kui veidi ebareaalse metsamaastiku keskel, kus maapealne sügavroheline võistleb puutüvede kuldpruuniga. Ning lisaks kõigele leiab kaitselalalt ka õige mitmeid metsajärvi, millest Peraküla ja mere vahelise tee aarde jäävate Allikajärveja Toatse järve ääres ka autoga parkida saab. Paikkond on eriti sobilik rattamatkajatele, sest autoga osal kaitseala teedel-radadel sõita ei tohi. On paras sõita autoga näiteks Nõvale ja teha siit päevane rattamatk, mis läbi kaitseala jõuab Põõsaspea neemele ning sealt tagasi.

PÕÕSASPEA NEEM on Eesti mandriosa loodepoolseim tipp, mis on tähtis kogu Läänemere jaoks. Siit ja just nimelt siit algab joon, mis kulgeb üle Osmussaare Hanko neemeni ning mis jagab meie mere Soome laheks ja Läänemereks. Nii et seisad Põõsaspea neeme tipus, tõrjud enda kohal vihase kisaga piketeerivaid kajakaid ja näed, kuidas paremal on Soome laht oma koduses madaluses, vasakul aga Läänemeri oma ohtlikus sügavuses. Mere peal muidugi joont näha pole, see on rohkem maateadlaste kaartidel ja peades. Näha on aga iselaadsed rahnud. Mustjad, justkui kokkusulatatud kivimürakad erinevad tunduvalt tavapärastest graniitrahnudest, mis mandrijää meile langiks mahajättis. Võib öelda, et need on ühed Eesti viimaste aegade kuulsamad kivid - bretšarahnud. Ning tekkinud on need kunagises katastroofis, mil Maaga põrkas kokku hiiglaslik meteoriit. Oma plahvatusel jättis 400-meetrise läbimõõduga taevakivi jälje, mille kolme aasta eest mõõtsid täpsemalt üle Eesti ja Rootsi teadlased. Seitsmekilomeetrise läbimõõduga ning poole kilomeetri sügavune kraater asub praegu 20 meetrit vee all, Osmussaarest kirdes Neugrundi madalal ning tekkis umbes 475 miljoni aasta eest. Umbes 54 aasta eest aga hakkasid Põõsaspea neemele tekkima teistsugused moodustised. Need kuhjati tulirelvade varjamiseks ja kandmiseks, millega Nõukogude väed tavatsesid kaitsta seda tähtsat Soome lahe ja Läänemere eraldusjoont. Relvad on läinud, küngastele aga saab ronida tänini ja otsida sealt üles Osmussaare ning vaadata, ega ometi Soome kätte ei paista. Maakera on ümmargune, aga nii ümmargune see ometi olla ei tohiks. Mis see 70 kilomeetrit siis ara ole.