KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Altnurga ürgmets säilitab kuut aastatuhandet

Selle suve vihmad täitsid äärest ääreni Loksu kraavi ja kergitasid vee Junsi talu teedeni ning tõstsid veepiiri siinse lodumetsa puu-elanikele vaata et kaenla alla. "Nüüd on Altnurga ürgne mets Eesti kõige kaitstum looduskaltseala," muheleb Seenevana Erast Parmasto rahulolevalt.

TEGELIKULT POLE Altnurga üldsegi looduskaitse all, vaid jääb Alam-Pedja kaitseala piirest veidi välja.  Ometi on see vaid 15 hektari suurune metsajupp Eestis kõige põhjapoolsem arvestatav saare- ja jalakamets üldse.  "See on ainus põlismetsa-ilmeline sedalaadi mets Eestis, teisi on inimene tugevamini mõjutanud," kütab Erast Parmasto üles meie huvi, kui ühel maipäeval läbi lodumetsaaluse vee-ja porimaastiku sumpame.  "Ning siin näete, mis on üks tõeline märgala," jätkab ta, ise leppade peal kasvavate seente poole haake tehes. Teda ja ta abikaasat llmit huvitavad torikuliste kõrval ka kõikmõeldavad teised suurseened, mind ja fotograaf Toomast aga, et pildi ja lindi peale ka midagi muud peale sääseparvede kuju ja pinia jääks. Lodumets seisab jalgupidi vees, ja sanglepale tundub see istuvat.  "Mida vanemaks mets saab, seda rohkem see vett ära pumpab," tähendab Parmasto ning lisab, et ega vesi siin päris seisev pole, on ikka liikvel ja värske.  Vool toob kaasa toitaineid, vees kasvavate taimede jäänused lagunevad siin kiiresti ja annavad puudele jaksu kasvada.  Nii nad kükitavadki enamasti igaüks oma mätta otsas ja pumpavad vett üles taeva poole, kust see sel aastal ka üsna kohemaid alla tagasi tulla püüab.

RONIME OLE vett triiki kraavi langenud libeda puutüve ja jõuame lodistades väluni, kus mätastarnad ajavad õieli oma karvarohkeid peanuppe nagu juuksuri järjekorras istuvad koolipoisid suvevaheaja lõppedes.  Mulgud mätaste vahel on vesised, aga et siin veel jaanipäeva paikugi võib maa jääs olla, leiame jalgadele toetust ja sumpame üle välu paistva kõrge saariku poole. "Siit välult leiti mõne aasta eest hiidmuna," näitab Parmasto, "selliseid paarimeetriseid on Eestis leitud poolsada, kuid ikka äratas siinne leid suurt tähelepanu. Kui aga seen on kümme korda pisem, ent leitakse esimest korda, ühmatakse, et nojah, onju kah.  Gigantomaania." Mingi suurustungi ajel oleme tulnud siia meiegi, nägema suuremaid saarepuid ja vanemat metsatükki Eestis. Jõuamegi sihvakate paarisaja-aastaste saarte alla, kus on kuivem ja kus siin-seal silmab kraavikohti, mida mööda kunagi mõni Pedja jõe haru oma vett läbi jooksutas.  Metsa all lõhnab karulaugust, nii et silmad kipitama ajab, ja Seenevana korjab kanakoole lehekese, millel roosteseen peal, istub langenud puutüvele ning pistab leiu kotikesse, mis kannab herbaariuminumbrit 157 010.  "Mina olen korjanud ehk 35 ja 40 tuhande vahel," ütleb ta ja kiidab Põllumajandusülikooli Zooloogia- ja Botaanikainstituudi seeneherbaariumi vägevust. "See on maailmas täiesti arvestatav herbaarium."

METS MEIE ümber annab põlismetsa mõõdu välja, mõned puud on siin väga vanad, teised keskmised, kolmandad hoopis noored ja vanad on maha langenud, noortele teed teinud.  Vääveltorik võtab kätte, sööb puu seest tühjaks, aga puu seisab veel kaua aega, enne kui torm selle maha murrab.  "Kui palju üks mahamurdunud tüvi annab uut elu.  See on seotud vähemasti poolesaja liigi organismidega, on terve looduskompleks," juhib Parmasto tähelepanu.
Omamoodi haruldane looduskompleks on ka see Altnurga metsatükk, mille kohavaimu tabada püüame.  "Siit 15 hektarilt on leitud 70 sellise liigi seent, mida Alam-Pedja kaitsealal ei ole," selgitab Parmasto.  Ning tutvustab meid sültja jalaka-tarrikuga, mis kuivades kontkõvaks muutub ja herhaariumis veel kolm-neli aastat elab.  Siin on selle seene Euroopa põhjapoolseim leiukoht. Leiukoht ise on säilinud lihtsalt imekombel.  Siit metsast on aeg-ajalt ehk talusse valikraiet tehtud, ent saarepuud pole ka nii palju, et mööblimeistritele kasuks tulnuks. Uue metsakorralduse kohaselt on lageraie kõigis Eesti laialehelistes metsades keelatud.  Ent ka valikraidega võib hea tahtmise korral metsa ära tappa.  "See paik on olnud lihtsalt metsameeste kaitse all," teab Parmasto.  "Kümmekonna aasta eest pidanuks siin olema lageraie, aga lükati edasi põhjendusega, et saab ka mujalt ning et pole juurdepääsuteid." Praegu, mil Eestis põlismetsi inventeeritakse, võtab sellest tööst osa ka akadeemik Erast Parmasto.  Eesmärk on, et täieliku kaitse all olevate põlismetsade seas oleks esindatud kogu Eesti metsakoosluse mitmekesisus.  Selleks aga tuleb need metsad üles otsidaja nende seisund hinnata.  Kaardil võib olla tegemist suurepärase põlismetsaga, aga kohale minnes ootavad ees vaid kännud vöi on metsatükk hooldusraidega justkui pargiks muudetud.  Parmasto osa on anda hinnang seente seisukohalt, otsida indikaatorliike, mis on inimtegevusele eriti tundlikud,ja nende kaudu siis näha, mis seisundis on keskkond.  "51 indikaatorliigi järgi võib anda väga hea hinnangu, kui suur on üldine liigirikkus seentel, putukatel, bakteritel," ütleb Parmasto.  Ning lisab, et meil poleks ei põlismetsade inventeerimist ega pooltki looduskaitset, kui ei peaks näitama end Euroopale kõige paremast küljest.  "Kuid suurem osa tegelikust looduskaitsest on toimunud inimeste poolt, mitte seaduste ja määrustega."

VANAJOGI, Pedjajõe kunagise keerutamise jäänus, kerkib meie ette kuidagi ootamatult. Üllatav on siin põlismetsa hämaruses näha kasvamas vesikuppe ja silmata konnagi hüppamas tiigiks muutunud jõkke. "Kännupess on sama tüüpi tegelane nagu majavammgi," räägib Parmasto, "ja tema all on muu elu." Lühitliblased söövad ussikesi, seenesääse vastseid, kes omakorda söövad seent, kes omakorda puust toitub. Pinnas on siin puude kasvuks soodne, selles on terake lupjagi ja ka jõgi on lähedal.  Sestap siis saared nii kõrgeks sirgunud on.  "Kuus tuhat aastat tagasi oli kogu Eesti selliseid metsi täis," sõnab Parmasto, "ent kõik need hariti üles põldudeks." Et aga siin laotub ratasringi soine mets, on Altnurga jäänud püsima kui mälestus muistsetest aegadest, mil põllu harimise kunst veel meie maile jõudnud polnud. Ning justkui oma jutu kinnituseks leiab Seenevana saarepuu pealt kasvamas tarriku, mille kohta ta meile enne loengu pidas, kuidas see vaidialakal kasvab.  GPS-mõõtur näitab haruldase olevuse kasvukohaks 58'32,20' põhjalaiust ja 26'16,94' idapikkust.  Vaid paar kilomeetrit meist ida pool vurab mööda Eesti põhilist maanteed Tallinnast Tartusseja Tartust Tallinna autotäite kaupa inimesi, kes hoolimata saabunud kaugsuhtlemise ajastust kipuvad üksteisega kohtuma. Nii nagu 6000 aastat tagasi see siinse metsa taoliste paikade inimestel kombeks oli.