KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Teaduskeskus õpetab elama

Esmaspäeva hommikul mängib kümmekond paariaastast last oma kasvatajatega Heureka ees ringmängu. Need on siinse Tikkurila lasteaia lapsed, kes veel näitust vaatama ei lähe, kuid oma mängud teaduskeskuse ees oleval platsil leiduvate suurte kivimitükkide vahel maha mängivad. Kivimid on siia toodud kogu Soomest, et oleks näha, mille peale kodumaa on rajatud. Ning et külastajaidki käib Heurekas kogu Soomest, saab igaüks üles leida kodupaigale omase kivimi. Igal aastal Heurekat külastava 300 000 huvilise seas on üha rohkem eestlasi. Meiegi võime siia püsti pandud rahnude seas ära tunda selliseid, mis kümneid tuhandeid aastaid tagasi Soomest Eestisse jää turjal ratsutasid.

Teen ja mõistan

Kell pole veel päris kümme, kuid Heureka klaasukse taha on kogunenud juba esimene klassitäis õpilasi. Neile on pandud kohad kinni siinses laboratooriumis, kus oskuslike giidide juhendamisel  saab oma kätega analüüsida vett, uurida kive, tutvuda keemia põhikatsetega, aga ka eraldada DNAd.  Samal ajal täitub õpilastest teadusteatri Minerva kuplialune, kus esitatakse atraktiivseid katseid  gaasimaailmast, lektrinähtustest, valgusest. Suur osa neist katsetest annavad välja numbrite mõõdu  mõnes show-laadses etenduses. Osa neist mõtles 60. aastatel välja ameeriklane Frank Oppenheimer, kes nuputas, kuidas tuua õppimine teaduskeskusesse. "Ma kuulen ja unustan. Ma näen ja pean meeles. Ma teen ja mõistan." Seda Hiina vanasõna on teaduskeskustega seoses tihti tsiteeritud. Väärtuslikke asju, mille omandamiseks on tõsine motivatsioon, õpitakse väga sageli väljaspool kooli. Ametliku ja mitteametliku, formaalse ja  mitteformaalse õppimise vahel pole vastasseisu, kui üht osatakse teise huvides ära kasutada. Infoühiskonna tekkega 60. aastatel tundus, et ametlik kooliõpe jääb kooliseinte taga toimuvast  kaugele maha ning nõnda asuti mõtlema, kuidas seda vahet vähendada. "Soomes on õpetamine   tavapäraselt kuulunud koolidesse," ütleb mitteametliku  hariduse alal viie aasta eest doktorikraadi  kaitsnud Hannu Salmi. "Kooliseadustik pole küll keelanud koolivälise tegevuse, ent seda on vaadatud kui vaheldust, mitte kui tunnetust."  Nõukogudeajal polnud Eestis kooliväline õppimine au sees. Selles oli midagi kahtlast. 60. aastatel  püüti keskharidust elule lähemale tuua, lülitades õppeprogrammi praktilisi kursusi nagu  autoparandamine ja õmblustöö. See katse kukkus läbi. Üheks mitteformaalse õppimise heaks näiteks toob Hannu Salmi soome keele õppimise paarikümne aasta taguses Tallinnas. Pea kusagil  seda ei õpetatud, aga pea kõik seda oskasid. Sest motivatsioon oli tugev.

Võlupalli argisus
Väike poiss möödub suure nõguspeegli ees õhus hõljuvast pallist. Vaatab palli, mis hüpleb torust voolavas õhujoas, lükkab seda sõrmega. Pall eemaldub õhujoast, ent kiirustab sinna tagasi. Poiss ei  usu oma silmi – õhujuga peaks ju ometi palli eemale puhuma! Poiss vaatab peeglist oma suurendatud kujutist ja palli selle kõrval. Midagi kummalist on õhus! Tegu on Heureka põhinäituse ühe eksponaadiga. Õhujuga ei lase palli alla kukkuda. Kui aga pall  õhujoast väljub, lükkab ümbritsev õhk selle kohe tagasi, sest ümbritseva õhu rõhumine on väiksema  kiiruse tõttu suur, kuna aga õhujoas suure kiiruse tõttu on rõhumine väike. See lihtne, ent efektselt üles pandud katse demonstreerib Bernoulli seadust kujukamalt kui tahvlitäis valemeid. Kuid seda   tingimusel, et asja tagapõhja selgitatakse. Heurekas ongi hulk koolitatud giide, kes oskavad lihtsamaid katseid selgeks rääkida kuueaastastelegi.  Heureka põhinäitusel on pea paarsada eksponaati, koolipäev aga on piiratud. Pole võimalik hõlmata  neid kõiki, paratamatult keskendub üks õpilane ühele, teine teisele asjale. Sellepärast ongi Heureka  koolipäeval alati paar tundi vaba aega, sellist, mille jooksul lapsed saavad pudeneda laiali ja tegelda  endale meelepärasega. "Kuid kindlasti tuleks koolis siin nähtut üle arutada, nii nagu ei tee kahju, kui  Heurekasse tulles üht-teist juba ette läbi räägitakse," ütleb Heureka teadus- ja arendusjuht Hannu Salmi. Heureka kuulsamateks eelkäijateks on sajandialguse maailmanäitused, kus suuresti keskenduti  teaduse ja tehnika viimasele sõnale. Esimene nüüdses mõttes teaduskeskus rajati Münchenis 1903. aastal. Deutsches Museum hakkas oma väljapanekutel esitama ka kaasaegseid eksponaate, mida sinnamaani muuseumidele kohaseks ei peetud. Ning see muuseum lõi oma algusaegadest peale  põhimõtte: "Käed külge!". Ehk moodsa sõnaga interaktiivse suhtlemise külastaja ja eksponaadi  vahel.

Lapse suu ei jäta küsimata
Noor naine hoiab süles väikelast ja kuulab hoolsalt, kõrvaklapid peas. Sildilt tema pea kohal saame lugeda: "Teeme superbeebi!" Beebi naise süles näitab oma rahulolu. Inimese ehitusele, toimimisele, tema kohale ühiskonnas ning looduses on Heurekas pühendatud palju eksponaate. Geneetika on  üks sajandilõpu võtmesõnadest, ja teaduskeskus poleks teaduse selgitaja, kui siin ei leiduks  külastajatele arvutitaguseid tööpaiku, kus ei saaks selgitust, kuidas pärilikkus toimib, kuidas DNAd  eraldada ning mida sellest saab välja lugeda. Ja asi pole sugugi nii keeruline, kui paistab kooliõpikuid lugedes! Teaduse tulemuste tutvustamist peeti keeruliseks veel sajandi esimesel poolel. Alles Frank Oppenheimeri tegevus 60. aastate Ühendriikides avas koolilastele teaduskeskuste uksed nii avali, et  sealt ka õppetööks kasu saada. Heurekas 1996. aastal toimunud maailma teaduskeskuste  kongressil esinenud India füüsik ja teaduse popularisaator Yash Pal kinnitas, et olles saanud lastelt  tuhandeid küsimusi, on ta leidnud, et pisemate laste küsimused on huvitavamad. "Kui lapsed kasvavad, hakkavad nende küsimused üha enam põhinema õppeainetel, nende kalduvus vabalt  maailma uudistada saab pärsitud," ütles Pal ning küsis: "Kuidas te vastaksite küsimusele: "Miks siis, kui keegi mind kõdistab, ma naeran, aga kui ma ennast kõdistan, siis ma ei naera?""   Miks kuu jookseb kaasa, kui ise joosta, aga kui peatuda, siis seisab? Miks kuu on suurem, kui ta  paistab horisondi lähedal? Miks inimene seisab kahel jalal püsti, aga tool ei seisa? Lihtsad küsimused, millest mõnedele pole suutnud täel määral vastata teaduski. Kuid selgitada saab neid   ometi. Ja üks teaduskeskuse ülesandeid on selgitada lastele, et teadus ei ole midagi lõplikku, et pole  häbi öelda, et inimene või inimkond seda või teist asja ei tea. Selles mõttes töötab ka Heureka vastu igasugustele nn paranormaalsete nähtuste "asjatundjatele", kel on iga asja kohta lihtne seletus olemas.

Jalgratas lae all
Heureka suurde saali on lae alla tõmmatud tross, millel sõidab jalgratas. Poiss rattal naerab üllatusest. Miks ratas alla ei kuku? Kus on jalgratta ja poisi raskuskese? Poiss ei pruugi veel õiget  vastust teada, aga ei kõhkle rattale istumast. Tema isa võib vastust teada ja olla kindel, et ega ratas alla kuku, aga ikka ei julge peale istuda ja nööri mööda sõita. Üks teab, aga ei julge, teine ei tea,  aga julgeb.   Siin on palju ühist õppimisega. Seegi on riskantne asi, mis nõuab julgust peale hakata. Heureka julgustab selles oma külastajaid. Selle keskuse laad on paljusus. Me leiame siit näited pea kõigi  eluvaldkondade kohta, mis on toodud meieni arvutite või mudelite vahendusel, Verne teatri  poolsfäärilisel kinoekraanil või laborite ja õppetöökodade kaudu. Olles põhjamaade 20  teaduskeskuse seas küll suurim, on Heureka maailma mastaabis siiski keskmise suurusega. Ent Soomes nagu Eestiski, märgib sõna tiede, teadus mitte ainult loodusteadusi ja tehnoloogiat, vaid kogu akadeemilise valdkonna paljusust – sotsiaalteadusi, keeleteadust, ajalugu, psühholoogiat.  Sellepärast saab Heureka olla palju inimkesksem kui tema kolleegid näiteks USAs. Ning Heurekas pole mitte ainult jalgratas lae all, vaid ka vahetatavad näitused, millest praegu on  avatud muinaskultuuride näitus. Nii nagu teistegi näituste puhul, aitasid seda luua soome eriteadlased.  Nende seas maailma parim papüürusetekstide ja -tehnoloogia tundja professor Jaakko Frösen, kes demonstreerib oma Petrast leitud käsikirju, aga ka viisi, kuidas papüürust valmistati ja kuidas seda taastatakse. Näitusel on aukohal ka Tartu ülikoolile kuuluv Egiptuse poisi muumia, mille omapärase looga ning balsameerimisega üldse saavad huvilised tuttavaks.  Nii nagu muudki Heureka eksponaadid on seotud eluga, tutvustab ka muinaskultuuride näitus tolleaegse inimese igapäevaelu. Kuidas maksti makse, milliseid riideid kanti, millises majas elati,  milliseid mänge mängiti. Ja milliseid toite söödi, sellest saab kogunisti aimu Heureka restoranis  Arkhimedes.

Igamehe kullaproov 
Sügaval Heureka näitusesaalide all olevat keldrit läbib torude ja kaablite rägastik. Keegi on ühe konksu otsa riputanud plastmassist luukere. Eksponaadid on tunginud siiagi. Uut ekspositsiooni  valmistatakse ette aga Heureka töökodades. 14. novembril avatakse tehnikanäitus, mis sisaldab  väljapanekuid uusimatest tehnikasaavutustest, mida kasutatakse kodus, tänaval, tehases, laeval. Tehnik Vesa Kervinen monteerib parasjagu kokku katseseadet, mis hakkab mõõtma kuldesemete  kullaproovi. Kes julgeb, see võib näha, kui suur tema Egiptimaalt ostetud odava kuldsõrmuse  vasesisaldus siis tegelikult on.   "Tulime siia, sest kuulsime, et Heurekas on uus väljapanek," ütles Jaakko, kes oma kuueaastase poja ja naisega üle Vantaa jõe silla Heureka poole jalutas. Eksponaatide mõistliku sagedusega   vahetamine on oluline, ning oma kümnendaks aastapäevaks järgmise aasta 28. aprillil tahetakse  Heurekas värskendada ka põhiekspositsiooni, et oleks veel enam erinevaid väljapanekuid. 

Erinevad on ka Heurekat külastavate õpilaste motivatsioonid. Sisemiselt motiveeritud õpilased süvenevad enam, kiitusele ja karistusele või olukorrale motiveeritud õpilaste pinnapealsuse vastu aitab eelnev oskuslik töö klassis. Eri motivatsioonid tingivad ka erinevat laadi õppimise. "Kui  uurisime, mida 13aastased lapsed mäletavad kuus kuud pärast Heurekas käiku, siis selgus, et nad  mäletavad paljusid asju väga hästi," ütleb Hannu Salmi. Mis on õppijale oluline, see nii kähku ei  unune. Et see töö oleks tulemuslik, on Heurekal kooliõpetajate võrk, kuhu kuulub tuhatkond õpetajat, kes saavad siinsete oludega lähemalt kursis olla. "Sel aastal alustab Heureka ka koostööd  Eestiga, et edendada teie teadusele suunatud muuseume ja õppimist neis," ütleb Salmi. Koolipäev Heurekas on lõppenud. Üle jõe viivale sillale on kogunenud rühm koolilapsi ja vaatab  pingsalt alla jõkke. Karupoeg Puhhi pulgamängu mängijate jaoks on oluline, kelle pulk tuleb silla alt   enne välja. Kes teaduskeskuses vee voolamise omapära uurinud, see teab, et pulk tuleb visata sinna, kus mõni lähedane takistus vee voolu kiirendab. "Heureka!" hüüdis Archimedes vannis, kui  tundis, et tema keha oli seal palju kergemaks muutunud. "Heureka!" hüüti Vantaas, kui nähti jõe   ääres Tikkurila jaama lähedusel tühermaal teaduskeskuse jaoks kena paika. "Heureka! Ma leidsin!" saab ka pulgamängu võitja rõõmustada.