Sadade
tuhandete inimeste saatus oleneb veepumpadest
Kümme aastat pärast
viimase söekaevanduse sulgemist hakkab Prantsusmaa põhjaregiooni
kaevanduste ala jälle elama. Siia kujundatakse üks Euroopa
logistikakeskusi ja rajatakse puhkealasid. Kuid tööpuudus
on ikka veel riigi suurimaid ja kui vett pidevalt merre ei pumbataks,
muutuksid hiiglaslikud alad sooks.
Kodune maastik
Sõit
läbi Lille’i linnast 25 kilomeetrit edelas asuva kaevandusala toob
pähe kodused mõtted. Aherainemäed, mis siin-seal muidu
lauskjast maast end lahti kiskunud, on kangesti sarnased Kiviõli
tuhamägedega. Ja kidur taimestik, mis katab nii inimese kuhjatud
mägesid kui vägisi tekkida tahtvaid soid, jätab vähemasti
kaugelt mulje kui taashaljastatud Sirgala karjäär. Sarnasus
pole mitte ainult pealispindne. Samalaadsed on ka probleemid. Ainult
et siin on need samavõrra suuremad kui Prantsuse riik Eestist.
Ja neid lahendatakse ka samavõrra suurejoonelisemalt. Prantsusmaa
kunagise söevaraaida sisse uuristati sajandiga 100 000 kilomeetrit
käike. Sügavamad neist asusid kilomeetri sügavusel maa
all. Hiilgeaegadel töötas siin 240 000 kaevurit. Viimane kaevandus suleti
1991. aasta detsembris. “Majanduslikel põhjustel,” kommenteerib
napisõnaliselt Nord – Pas de Calais regiooni linna- ja maaprojektide
juht Serge Schneidermann. Söekihid kulgesid üha sügavamale,
ja üha kallimaks läks seda maa peale tuua. Nüüd
veetakse kivisütt Aafrikast, Austraaliast ja Indoneesiast. Ning
endises kaevanduspiirkonnas ulatub töötus 15 protsendini.
“Pole mul siin enam midagi teha muud kui tühjaks jäänud
maju valvata,” ütleb põline kaevur Leon Kieczewski, näidates
hiigelsuurt ehitist, kus kunagi kaevurite riided kuivasid. Kieczewski
on poolakas, ent pärast sõda sai temast prantsuse kaevur.
Kaheksa aasta eest kaevurikarjäär lõppes.
Tolmunud kaitsepühak
Tema
kaaslane Ali Aissani pole samuti puhastverd prantslane, vaid juurtega
Põhja-Aafrikas. “Hakkasin kaevanduses tööle 14aastasena,
ja nii 25 aastat järjest,” ütleb Ali ja lisab, et tema töötas
kuni 800 meetri sügavusel. “Kui meid tõstukiga alla lasti,
tegi see igal korrusel peatuse,” näitab ta liftitorni poole “Ja
selle järgi, kui sujuvalt need peatused tehti, aimasime ära,
kes oli tõstukijuhiks,” lisab ta ning veab mind koluhunniku juurde,
mille keskel tolmub püha Barbara, kaevanduse pühak. Kümme
aastat on võtnud aega, et kavandatud puhkemaastik hakkaks veidi
ilmet võtma. Kui siit 150 aasta eest kivisütt leiti, kasvas
alal tihe lehtpuumets. Ajapikku tassiti kogu mets maa alla käikude
toestamiseks. Nüüd oodatakse, mil tasandatud maadele jälle
midagi metsalaadset peale
kasvab. Kuid puhkemaastik siinseid elanikke ära ei toida. “Siia
kujundatakse üks Euroopa tähtsamaid logistilisi platvorme,”
kuulutab Serge Schneidermann pidulikult. Miks ka mitte, kui laevatatavad
kanalid ulatuvad Põhjamerest siiani välja ja kui ülikiired,
300 kilomeetrit tunnis tuhisevad rongid just siitkaudu Pariisist Brüsselisse,
Londonisse ja Münchenisse tuiskavad.
Vesi tungib peale
Tööstuse poolelt tungib peale naftakeemia, automootorite tootmine
ja toiduainetööstus. Raha on hakanud liikuma, nii et 45 000
punasetelliselisest kaevurimajakesest on nüüdseks kolmandik
juba kaasajastatud. Need seisavad, külg külje kõrval.
Mis sest, et mõnes paigas on majad koos nende all oleva maaga
tasapisi õige mitme meetri võrra Maa keskpunktile lähemale
nihkunud. Kõige suurem mure on siinmail siiski veega. Kui loodus
omapead toimib, täituvad kaevanduskäigud veega kahe sajandi
jooksul. Pisemaid jõgesid ähvardab kuivaksjäämine.
Teiselt poolt aga on siinsed aluskihid nõnda seatud, et madalamad
alad kipuvad vee alla jääma. “Praegu töötab täie
hooga 57 pumpa ning päevas pumbatakse kanalitesse ja sealtkaudu
merre 200 000 kuupmeetrit vett,” ütleb Lille,i ülikooli geoloogiaprofessor
Francis Meilliez. Kohalikud omavalitsused vaidlevad riigiga, kes peaks
kinni maksma pumpamiseks aastas kuluvad 15 miljardit franki. Kui pumpamine
katkestada, peaks oma elukohast ära kolima sada kuni kolmsada tuhat
inimest. Enamik neist ei taha ära minna. Ühele endisele aherainemäele
on ehitatud slaalominõlv. Mitte lumest või jääst,
vaid samblarohelisest plastmassist. Sellest vannitoapõranda katet
meenutavast karedast vaibast sõidetakse aastas alla kokku umbes
miljoni inimtunni jagu. Lund siia naljalt ei satu, aga rahvas õigetesse
suusamägedesse alati ei saa. Nii vuhisevadki Loisinordi keskuse
nõlval slalomistid. Ülalt paistab kätte Euroopa
suurim aherainemägi, 140 meetrit jalamilt. Sellele pole veel rakendust
leitud. Nagu ka kaevanduse kaitsepühakule, kes kunagise kaevuririiete
kuivatusruumi nurgas oma uut tundi ootab.