Liivakivipaljandist
mõeldes meenub kõigepealt muidugi Taevaskoda. Atraktiivseid
liivakivi paljandumiskohti on Lõuna-Eestis sadasid, neid põnevaid
loodusobjekte leiab ka linnakeskkonnas. Tartus on mitmeid punase liivakivi
paljandumiskohti, mida siiski küllalt vähe teatakse. Tartu
ja looduse teemadel mõtiskledes meenuvad esmalt vast Emajõgi
ja Toomemägi. Tartu linna silmatorkavamateks ja sellele paigale
kuulsust toonud loodusobjektideks on aga kindlasti ka “punased kaljud”
– liivakivipaljandid. Geoloog Elga Mark-Kurik leiab, et Tartu liivakivipaljandid
on teenimatult vähe tähelepanu leidnud: “Tartu ja devon on
lahutamatud. Ei oska kujutleda seda linna punase liivakivita, nagu pole
Tallinnat halli paeta.“
Devoni ajastu kajastaja
Devoni ajastu keskpaiku ehk umbes 350 miljoni aasta eest laius praeguse
Lõuna-Eesti kohal rannikulähedane meri, millesse kandusid
põhja poolt kulutatud setted. Maa kerkides taandus meri lõuna
poole ning siinsel mandrilisel tasandikul kuhjusid jõe- ja järvesetted,
milles on ka mitmesuguste selgroogsete jäänuseid. Praegu Lõuna-Eestis
vaid suhteliselt õhukese pinnakatte all olev paarisaja meetri
paksune punase liivakivi kiht paljandub maapinnal peamiselt järskudel
jõekallastel. Oma teaduslik ja geoloogiline tähtsus on ka
Tartu paljanditel, kuigi need pole oma suuruselt muidugi võrreldavad
Eesti kõrgeima liivakiviseina Härma müüri või
paremini tuntud Taevaskoja paljanditega. On teada, et möödunud
sajandil on Tartu Ülikooli professorid Hermann Asmuss ja Constantin
Grewingk leidnud ürgsete devonikalade jäänuseid mitmetest
Tartu linnas asuvatest paljanditest. Asmuss oli seejuures esimene, kes
Eesti aladelt leitud sauruste, krokodillide, hiidkilpkonnade või
koguni elevantide jäänusteks peetud kivistisi tegelikult väljasurnud
kalade omaks luges.
Tartu piires on olnud mitmeid liivakivipaljandeid, millest on praeguseks
säilinud üks suur ja kolm väiksemat. Et keskdevoni punakas
liivakivi on Emajõe ürgoru nõlvadel maapinnale küllalt
lähedal, paljandub see kraavide kaevamisel ja ehitustööde
käigus sageli. Nii kujunes näiteks kunagise Tähtvere
mõisa lähedale üks liivakivisein mõisaajal,
mil Emajõe äärde kaitsevalle rajati. Hiljem, seoses
Tähtvere elurajooni väljaarendamisega see paljand hävines.
Looduslike paljandite rikkumisega on kõige enam kahju tekitatud
Tartu laululava ehitamise käigus – kadus suur ja geoloogilises
mõttes põnev liivakivikalju. Samamoodi pole tänaseni
säilinud paljandid Liiva tänavas, Tähe tänaval Karlova
mõisa kandis ega Vanemuise tänava nõlval (tekkis
ehitustegevuse käigus).
Tee-ehitajad ohustavad
paljandit
Ka tänase aja moodsad ehitused on Tartu liivakivipaljandeid ohustamas.
Tähtvere silla kavandajad tahavad Tartu suurimat ja väärikaimat
– Kalmistu paljandit – tutvustada möödakihutavatele autojuhtidele
(või vastupidi: tahetakse sadu miljoneid vanale liivakivile tutvustada
meie aja häda – automobiilide suurenevat arvukust).
Liiklusskeemi planeerijad ehk need, kelle ülesandeks autostumise
tagajärgedele mõelda, räägivad Tallinna ja Jõgeva
maanteid ühendava autosilla olulisusest Tartu piires. Algselt soovisid
tee-ehitajad Tuglase tänava pikendusena lauluväljaku tagant
algavat silda Emajõe vasakkaldal otse keset Kalmistu paljandit
Puiestee tänavale viia. Nüüd on loobutud paljandi hävitamisest
selle poolitamisega ning Tartu linna valmiv üldplaneering soovitab
uue silla pealesõidutee rajada paljandi ette. Paraku nurjaks
ka see plaan võimaluse kujundada hetkel räämas ümbrusega
paljandist hubase koha, kuhu oleks asja nii turistil kui linnakärast
väsinud piknikupidajal. Kalmistu paljand poleks Tähtvere silla
ainuke ohver – ohtu satuks ka jõe paremkaldal haruldasele järvekonnale
elamispaika pakkuv tiik. Paljandi naabruses olevaid Aruküla koopaid
tee-ehitus siiski ei ohusta (vt Loodus, detsember 1998).
Hetkel Tartus säilinud
paljandid
Paljandi
nimi |
Kalda
kõrgus (m)
|
Kogupikkus
(m)
|
Paljaku
pikkus (m)
|
Max kõrgus
(m)
|
Kogupindala
(m2)
|
Kalmistu |
8,9
|
306,2
|
202,2
|
6,2
|
465,7
|
Kütimäe |
16,0
|
7,5
|
7,5
|
1,8
|
10,5
|
Tähtvere |
10,1
|
5,3
|
5,3
|
0,9
|
2,9
|
Karlova |
9,1
|
53,8
|
29,2
|
4,1
|
48,4
|
KALMISTU
PALJANDIT tuleb kahtlemata pidada Tartu kõige väärikamaks
liivakiviseinaks. Puiestee ja Uue-Jaani kalmistu all paiknev paljand
kujutab endast külgetõmbavat ja silmatorkavat objekti, mis
on aastast 1957 ka looduskaitse all. Tartu turismiobjektina omab Kalmistu
paljand täiesti arvestatavat kohta, olles kergesti ligipääsetav
ning võimaldades mõnusat jalutuskäiku. Kõige
mõjuvama mulje jätabki paljand sealt alla kulgeva kruusatee
ääres, saavutades seal maksimaalse kõrgusena 6,2 meetrit.
Tegelikult koosneb Kalmistu paljand kaheksast alampaljandist, mis eralduvad
üksteisest rusunõlvadega. Paljandi linnapoolsesse
otsa on uuristatud väike koobastik kogupikkusega 29 meetrit. Koobas
kulgeb paralleelselt paljandiga ning tal on mitmeid suuremaid ja väiksemaid
sissepääse. On oluline, et Kalmistu paljandi potentsiaali
tõstmiseks turistide silmis koristataks paljandi eest sinna aastatega
kogunenud praht. On kohti, kus tuleks avada paljandile vaadet pajude
maharaiumisega. Huviliste ligimeelitamiseks oleks hädasti vaja
kujundada paljandi ette tasane niidetav ala, mis aitaks veelgi enam
liivakivil mõjule pääseda ning looks objektile hubase
ümbruse. Kui vaid need sillaehitajad...
Tartu tagahoovide saladused
“Mis liivakivi?” teeb hooviväravas vastu tulnu suured silmad, “ah
see punane, on jah siin maja taga.” Kui Kalmistu paljand paistab juba
kaugelt silma ja on tuttav ehk kõigile tartlastele, siis ülejäänud
kolme Tartu piiresse jäävat paljandit tuleb rohkem otsida.
KÜTIMÄE PALJAND asub Jaama tänaval maja nr 12 kõrval.
Paljand asub kaldajärsaku ülemises osas peaaegu 12 m kõrgusel,
saavutades pikkuse 7,5 m ja kõrguse 1,8 m. Võib aimata,
et paljand on olnud suurem, kuid tema pindala on vähenenud seoses
rusunõlva laienemisega. Liivakivi avanemise kohta Kütimäel
on teatud juba möödunud sajandi algul. Paljandit on koolipapad
pidanud sedavõrd oluliseks, et 1930ndatel on seda soovitatud
õpilaste ekskursioonimarsuuti panemiseks kui olulist geoloogiliste
teadmiste saamise objekti.
TÄHTVERE
PALJANDIL Tähtvere pargi kohal peaks olema keskdevoni geoloogilisel
ajal kurrutatud ja murrutatud kihte. Akadeemik Karl Orviku andmeil olla
neid nähtud veel 1920–1930ndatel aastatel. Praegu pole selliseid
kihte kahjuks enam võimalik jälgida, sest paljandi pindala
on aja jooksul oluliselt kahanenud. Liivakivikalju avaneb Tähtvere
44/46 õuel. Paljandile annab jumet pärn, mille juurte all
liivakivi asub. Samas võib puu saada murdumisel paljandile saatuslikuks,
kuna varisev rusu võib liivakivi katta. Kuid Tartu tagahoovide
suurim üllatus leiab paljandite otsijat Karlovas.
KARLOVA
PALJAND asub Tartus Kalevi 35 maja tagaõues, moodustades
maja taga muljetavaldava 54 meetri pikkuse kaldajärsaku, mis siiski
tänavale kätte ei paista. Nagu iga teisegi paljandi puhul,
on ka siinne kogu oma hiilguses paremini näha talvel, sest suvel
peidavad taimed suure osa paljandist oma müüri varju.
Karlova liivakiviseina
ilmestab selle keskel paiknev salapärane mustav koopasuu. Staa¯ikas
majaelanik Jekaterina Kiroton mäletab selgelt, kuidas lapsed veel
viiekümnendatel aastatel koopast sisse-välja silkasid: “Laste
sõnul oli koobas Päeva tänavale välja viinud.”
Toona võibolla paarikümne meetri pikkune koobas on tänaseks
peaaegu kinni varisenud – kunagist maa-alust teed meenutab vaid nelja
meetri kaugusele ulatuv käik paljandis. Eeldatavasti kujunes koobas
liivavõtmise tagajärjel, sest liiv koopas talvel ei külmu.
Ka Jekaterina saab tänava liivatamiseks talvel liiva koopast. Mäe
peal paiknevas Päeva tänavas elav 76aastane Aino Tedrema meenutab
seevastu, kuidas Teise maailmasõja päevil sakslased liivakivisse
varjendi olla rajanud. Pole võimatu, et tollane varjend
oli ühenduses ka Karlova tänava koopaga. Tartu pole siiski
ainuke linn Eestis, mille piiridesse liivakivipaljandeid jääb.
Lugeja võib soovi korral punaseid kaljusid avastada ka Kallastel,
Viljandis, Tõrvas ja Karksi-Nuias.