LOODUSE ARHIIV

“Aga tegelikult teil veab: näe, vihm läks ära ja ega ta nüüd enam tagasi tule,” rehmab Geir Svendseni käsi taevasse. Kiikan osutatud põhjakaarde, ei näe seal aga midagi muud kui ikka seda juba mitmendat päeva valdavat udu- ja pilvehämu. Ent elupäevad Lofootidel elanud mees teab, mida räägib: edaspidine näitab, et tõepoolest on vihmakangas sedapuhku päris mitmeks tunniks katki lõigatud – et siis meid ja eriti meie telke õhtutundidest kuni hommikuni ülipõhjalikult üle kasta. “No lähme siis,” teeb Geir ilmajutule lühikese lõpu, tõmbab matkakuue hõlmad esialgu koomale ja hakkab alul vaid veidi-veidi tõusval rajal ülesmäge rühkima. Mul on privileeg olla ta esimene järgija – olen teejuhi tahtel ülendatud tõlgi rolli –, meie kannul on reisikaaslaste värvi- ja muidu rõõmus rida, mis ajapikku vanaldase kummipaelana aina pikemaks ja pikemaks venib. Grupi peas on teadagi mõnus astuda – üks plusse see, et oled ise astumistempo peremees, aga teiseks ei lähe rajanäitaja sõnad kõrvust mööda ja päridagi on hõlpsam.

Madal ja ümmargune, aga ihaldatud
Muidugi pole Digermulkollen Lofootidegi suhteliselt madalate mägede seas tipp ega midagi – absoluutkõrguselt vaid kasinalt üle meie Suurest Munamäest, napp kolm ja poolsada meetrit. Aga esiteks on see absoluutne kõrgus ainult üsna vähe suurem suhtelisest: tõus algab vaid mõni meeter kõrgemalt, kui on Raftsundeti, Austvågøya ja Hinnøya saari eraldava kitsa väinakeele pind. Teiseks paistab prisket kiilaspead meenutav mäe ülaosa vähemalt siit tõusuraja algusest hullusti sileda ja kaljusena. Ja kolmandaks pole enamik meie seast kes enam, kes veel, kes üldse mitte mingid õiged mägimatkajad. Nii viskab ikka ühtlases taktis astuv ja hingav 46ne Geir, sugugi mitte sportliku kõhukesega kaupmees, peagi sõbraliku pilgu punetama ja hingeldama kippuvatele võõramaalastele ja kuulutab välja viieminutise puhkepausi. Meie tõusutee pole tegelikult see päris traditsiooniline; arvasime algusest peale, et ju piisab meile ka lühiversioonist. Aga sellegi tee tallatus näitab, et astujaid on siin küllaga olnud. Mis siis veel sellest “päris” rajast kõnelda: sellel trampis vaid mõni nädal enne meie tulekut, 18. juulil enam kui kolmsada saapapaari. On lihtsalt selline tava – igal aastal 21. juulile lähimal pühapäeval Digermulenile kõndida. Miks just sel ajal, sellest kuuleme lähemalt tipule jõudes.

Tänavune astujaskond oli rekordiline ja rahvusvaheline – norralastele lisaks sakslasi ja koguni venelane. Ja ühed Austria motomehed tuksunud sinna- ja tagasiteel oma tsikleil kokku 7000 kilomeetril – ainult selleks, et Digermulkollenil ära käia. Sellel, et rekord tuli just tänavu, on lisaks soodsale ilmale – Lofootidel olnud terve juuni ja juuli briljantsed päikesepäevad, alles augustis hakkas närutama – hoopis olulisem põhjus. Just see põhjus aitas meidki kohale ja just seetõttu kirjutan ma ka seda lugu, aga sellestki tuleb juttu ivake hiljem. Geir ja tema lähimad järgijad on saanud just mööda rajalõigust, kus saapakantidele lisaks kuluvad tõusujõu tõstmiseks marjaks ära ka käed – raja serva on tõmmatud mõnus käsipuuköis. “Noh, raskemat enam ei tule,” poetab norralane ja teatab uut peatust. Enamikul meist on sõrmed-suud selleks ajaks sinised: tulgu hingeldus pealegi peale, ega sellepärast saa jätta rajaservas ahvatlevaid mustikaid roobitsemata! “Mina oma eluajal küll teist sellist marjasaaki ei mäleta,” rõõmustab Geirgi metsaande suhu kühveldades. Põuasest Eestist tulnu teeb kadedaks ka põõsaist vahtivate pilvikute-tatikate-puravike vägi. Ent kui marjakorjajaina olla viikingite järglased ületamatud – näeme meiegi üht vennikest siinsamas Kollenil ämbrit täitmas, eelmisil päevil silmatud rohkeist murakanoppijaist rääkimata –, siis seenekorjamiskomme on Põhja-Norrast kadunud: Tšernobõli-pilve pahandused on liiga hästi meeles ja just seened on teadagi tublid igasuguseid pahelisi aineid endasse korjama. Järjest rohkem on meil aga asja silmi mäenõlvakust lahti kiskuda, et avaneva vaatevälja võlusid endasse ahmida.

Tagaplaanil Rootsi, ees viikingite aare
“Kas see seal on ka mingi tükk Austvågøyst?” tahan teejuhi ees oma teadmistega eputada. “Ei, need on Mollad, Suur ja Väike,” parandab Geir. “Aga väikeseid saari on siit näha kokku 365, täpselt üks iga päeva jaoks aastas.” Oleks ilm selge, paistaks üle saaretäpilise Vestfjordi ka Rootsi mäed – Norra mandriosa on neil laiustel õige õhuke. Ja oi põnevust – ühel lähikonna kolmekümnest tosinast saarelapikesest on peidus hukkunud viikingilaeva varandus. Mõnigi on seda otsima rutanud, aga oodatud rikkuse asemel on tulnud vaid hädad ja õnnetused: kas on aardekütt hukka saanud või tema maja maha põlenud või naine naabrimehe kaissu jalutanud. “Ei, mina ise pole proovinud,” ennetab Geir mu pärimist. “Aga üks mu sõber käis – ja temal sai kohe merele jõudes paadikütus otsa, ehkki sadamas oli ta paagi pilgeni täis pannud. Hea veel, et ise eluga pääses!” Eluga kaldale saaja peab olema eelkõige külmavereline. Digermuleni kirik on pärit 1951. aastast, mille saamislugu seostatakse eelkõige külma vere puudumisest johtunud suurõnnetusega 1920. aasta sügisel. Toona tuli kõiki oma pere suursündmusi, olgu selleks siis laulatus, ristsed või leeriskäik, ajada mitme paadisõitutunni taguses Kabelvågis. Olnudki tookord novembris siis üks vastlaulatatud noorpaar koos pulmalistega koduteele asunud, kui paadil läinud tüür katki. Ilm olnud ilus, vaid laine kandnud laevukest kalda poole, ometi sattunud osa paadisolnuist paanikasse, nii et pruutpaar, äi, pruudi vend ja kes veel leidnud märja haua. Rahulikuks jäänud saanud peaaegu kuiva jalaga kaldale; viimane, keda nad näinud, olnud paadimasti külge klammerdunud vastne abielunaine.

Siitpeale muutus ammune oma kiriku ihalus külas valdavaks. Ja ootamatult tuli abi mitte just väga armastatud Rootsist. Kuulsa August Strindbergi naisevend jättis testamendiga varanduse mõne kiriku rajamiseks Põhja-Norrasse. Just Digermulen, toona nii mainekas paik, selle raha saigi. Ehitus vältas paraku aegadeni, kui küla kuulsus oli ammugi tuhmunud. Selle paadisõidujutu taustal saan lõpuks ometi selgeks ka selle, miks küll on Põhja-Norra saarte administratiivne ja geograafiline jaotumine nii pagana kummaline. Näiteks seesama Digermulen asub Hinnøyal, Vesterålenite saarestiku ja ühtlasi kogu Norra suurimal saarel, ometi kuulub ta administratiivselt Lofootide alla. Asi, selgub, on ülimalt lihtne – kõik sõltub sellest, kuhu aegadel, kui sildu ja tunneleid veel polnud, sõita sai: Digermulenist viis paaditee teadagi Lofootide keskusesse Svolværi, aga mitte Vesterålenite mitme maakitsuse taga asunud “pealinna” Sortlandi. Geir viskas oma matkakuue eelmises peatuses põõsa alla – “Me tuleme ju sama teed tagasi!” – ja mõnigi meist järgis tema eeskuju. Tipule lähenedes tuleb seda kahetseda – mõnel sellepärast, et kõrgemal puhuv tuul tikub higiseks tõmbunud selga ülemäära jahutama; minul, et peagi vajalik tühi film jäi kõrvaleheidetud tormikuue taskusse. Erinevalt kaaslastest on mul eelnev, koguni kahekordne Lofoodi-kogemus olemas ja nii ei üllata mind enam siinsete mägede märgus: püsiv liigniiskus annab turbasamblale pidevat toitu ja Digermulenkollenigi ülaosas on soo mis soo, olgu samblakiht pealegi üsna õhuke. Oma laugas või järvgi täitsa olemas.

Internet reisikorraldajaks
Juulimatkajad võtvat selle järve kuivemas servas ikka pruukosti, meil on rutt aina ülesmäge, et kui ilusaks vaade siis veel seal tipus tõuseb. Viimaseid meetrikümneid võttes on mahti mõelda sellele, kuidas me Digermulenisse jõudsime. “Meie” – see on tegelikult üks väike ennegi koos reisinud sõpruskond, kuhu mina paraku ei kuulu. Sattusin tollele reisile juhuse tõttu – seepärast, et sobival hetkel ühele selle sõpruskonna liikmele oma kahekordsest Lofootidel-olekust lobiseda oskasin. Neil oli just siiasõit plaanis ja selline “teadjamees” kulus muidugi marjaks ära. Aga tegelik reisijoone kaardile vedaja oli Tartumaa geograafist haridusametnik Maie Kitsing, ja tema on õnneks usin internetis surfaja. Eks seetõttu ta marsruuti kavandades Digermulenist pärit Kari Hamnesi koduleheküljele sattuski. Ja see vahepeal Oslosse kolinud neiu oskas oma sünnipaika väga hästi kiita. Sama neiu juhatas Maie interneti-sõbraks ka Digermuleni matkakorraldajast kaupluseomaniku Geir Svendseni – ja saigi reisikava täiendava “hiti”. Sest nagu enne juba vihjatud, on Digermulen olnud väga kuulus koht, eelkõige ikka tänu külaservas asuvalt Digermulkollenilt avanevale fantastilisele vaatele. Maailma jõudis see vaade mäel pintslit vibutanud maalikunstnike abiga, kes muidugi viisid oma töid ka Euroopa mainekamate kunstisaalide näitustele.

Mille laevad tõid, selle bussid viisid
Mäejalamilt üsna hirmutavana tundunud Digermulkolleni “kiilaspea” on teekonna ehk kõige kergemini läbitavaid osasid, kindlalt kõva ja lauge astumine. See toob meid kahe kivikuhja või mälestussambani, millele müüritud tahvlid kinnitavad, et Tema Keiserlik Kõrgus Wilhelm II viibis siin 21. juulil 1898 ja uuesti kolm aastat hiljem. Ka noor Saksa imperaator sai Norra-reisi idee kunstinäituselt. Digermulenit kujutanud pildid tundusid talle seadvõrd lummavaina, et ta otsustas oma silmaga kontrollida, kas pärisloodus ikka ka sama ilus on. Esimese reisi järel kirjutanud ta oma päevikusse: “Tegelikkus oli maalidest kaugelt kaunim!” Küllap see nii oli, sest Wilhelm jäi Digermulkollenile käima seni, kuni maailmasõda tõi talle hoopis teisi muresid kui jõudeaja sisustamine. Mäetipp kannab aga tänaseni nime Keiservarden. Ühe kroonitud pea kirg tõi kohale teisigi siniverelisi või nende läheduse ihkajaid. Nii on mäel käinud ka Hollandi ja Rumeenia kuningannad, Siiami prints ja hulk teisi prominente, kellest keegi pole Digermuleni kohta kirjutanud ainsatki halba sõna. Sedaviisi on küllap põhjendatud kinnitus, et just Digermulenis sündis Põhja-Norra turism. Paraku on ajaratta käik enamasti kõike muud kui sujuv. Teine maailmasõda pani taas liikuma meeletud rahvamassid, aga kindlasti ei saanud neid retki turismiks nimetada. Kui Vana Maailm taas kord rahunes ja uuesti reisima hakkas, olid tavad muutunud, suured, kuid paraku kallid ja aeglased kruiisilaevad läksid moest, aina enam tõusis ausse auto- ja bussimatkamine. Neist võimalustest oli kunagine põhjamaine turismi-Meka Digermulen ära lõigatud: küla oli ligipääsetav vaid veeteid mööda. Ja nii kasvas aina suuremaks Lääne-Lofootide kuulsus, ehkki sinnagi saamiseks tuleb ka täna vähemalt Melbu-Fiskebøli praamiots alla neelata. Ometi on see 25 minutit midagi hoopis muud kui mitmetunnine laevasõit Bodøst või Skutvikist üle Svolværi Digermulenisse.

Killuke ajalooraamatusse Geir kougib tipule jõudes lahti kahe Wilhelmi-samba vahel asuva metallkasti ja õngitseb sealt välja “aidaraamatu”: kõik mäele tõusjad panevad end siia kirja. Ja Digermulenis sündinud teejuht on kindel: “Enne teid pole siin ükski eestlane käinud!” “Noh,” mõtlen, “tuntud igas-sadamas-on -vähemalt-üks-eestlane-fraasi meenutades ei saa ju sugugi kinnitada, et näiteks kasvõi Saksa Villemigi kaaskonnas mõnd Maarjamaalt pärit meest polnud.” Aga küllap võib üsna kindlalt arvata, et pärastsõjapäevil pole tõesti ükski Eesti kodakondne enne meid Kollenile oma jalga saanud. Natu-natuke Eesti juurtega mees muide küll – juba viiendat aastat elab ja korraldab Digermulenis kunstikursusi Saksa kutseline maalija ja fotograaf Christian Ivar Hammerbeck, kellega me järgmisel päeval tuttavaks saame. Ja arvatavasti kõik sellest tutvusest imetoreda inimesega rõõmu tunneme. Tema isa-poolne suguvõsa tuleb Revalist – selle kontrollib mees kiire telefonikõnega Saksamaal elavale emale üle! Sellesama Christian Ivariga sõidame juba homme Trollfjordile. See kohanimi on Eesti turismikorraldajate ja -nautijate seas arvatavasti kaugelt tuntum kui Digermulen. Olgu siis öeldud, et Digermulenist on Trollfjordile sõita palju-palju lühem (ja muidugi siis ka odavam!) kui tavapärasest Svolværist, legendaarse postilaeva Hurtigruta reisist rääkimata! Hurtigruta toob Geirile meelde loo aegadest, kus Digermulkolleni pealael asus veel kohvik, kust sai osta nii karastavat kui ka joovastavat joogipoolist ja üht-teist muud suupärast. Kohvik olla “tuulest viidud” – tõepoolest puhunud kõva torm ta ühel päeval tänagi näha ankrukonksust lahti ja kaljudelt alla. Taastamislusti kellelgi tookord polnud, sest Digermuleni kuulsus oli ka ise juba rusudeks pudenenud. Aga kohviku hiilgepäevil oli kehtinud komme, et ehitise kõrval asunud lipumasti heisati selle riigi plagu, kelle laev parajasti kai ääres seisis või sellele lähenes. Ühel päeval olnud kohvikupidaja eelinfo väheke vildakas: mastis lehvis Saksamaa rahvussümbool, väina tuli aga hoopis prantslaste alus. Viimased keeldunud sellist sigadust nähes kategooriliselt randumast. Mis siis äritundlikel kohalikel muud üle jäi, kui üks rannas olnud mehi pidi seitsme minutiga tippu ruttama ja vale kanga õige vastu vahetama. “Mina seda seitsme minuti juttu ei usu,” lõpetab Geir muheledes. Ei taha uskuda meiegi, sest meil kulus tõusuks tubli tund…

Sirelikarva laskumine
“On ammutuntud tõde see, lihtsam mäest on alla tee,” laulis kunagi FIX ja ehkki see reegel pole kaugeltki universaalse kehtivusega, sobib ta Digermulkolleni kohta imehästi: meie samm on allamäge hoopis tiidsam ja hingamine ladusam ja juttudel on mahti vabamalt voolata. Silmgi suudab enam märgata – näiteks seda, kui põdrakanepiroosa on suvelõpu Põhja-Norra. Tegelikult peaks siia tulema hoopis varem, näiteks jaanipäeva aegu, kui päike looja ei lähe ja õiteküllus ning linnulaulrohkus sellest aiva õilmitsemis- ja rõkkamislusti saab!
Digermulenis ja lähikonna pisikülades elavad umbes kolm ja poolsada inimest oleks kasvõi läänenaabri Rootsigi oludes üsna pea olematuks hääbunud. Mitte sellepärast, et keegi neis imekauneis paigus elada ei tahaks. Aga põhikooli lõppedes pead haridusjätku nõudma paaritunnise paadisõidu taga Svolværis, kust tulles ja kuhu minnes torm kollitama tuleb. Ja külas annab tõhusamalt töökohti vaid lõhekasvatus ja -töötlus. Muide, hästi põgus töötlus, sest Euroopa Liitu mittekuuluva maa konservidele on sisseveotaksid üle mõistuse kõrged. Küllap see sunnib Geiri arvama, et kui järgmine kord Liitu astumist arutatakse, siis ütleb rahvas “jah”.
Õnneks on Norra Kuningriigile enam kui võibolla mistahes teisele riigile tähtis, et asustatud oleks iga tema piirkond. Loeti raha, mis loeti, ja arutati, mis arutati, aga uskumatu sai teoks – sellesama näputäie inimeste huvides rajati kolm tunnelit, pikim neist üle kolme kilomeetri, mullu novembris avati ka sild üle Raftsundi väina – Raftsundbrua – ja nüüd kulub Fiskebøli sadamast Digermuleni külasse sõiduks napp kolmveerandtund, saarestiku keskusest Svolværist vast pool tundi enam. Kaugelt tulnul pole lihtne hinnata ei saarerahva rõõmu ulatust ega ka jõupingutuste suurust, mida need muutused maksma läksid.

“Me ei sõltu enam praamigraafikust, meil on voli minna siis, kui see vajalik on!” Küllap on see just seesama mõte, mida Eestis kordavad ka saarlased oma püsiühendusele mõeldes. “Aga kas ei too see kaasa ka pahesid?” tikun õelalt meepotti tökatit tilgutama. “Jah, talvel olid meie ajaloo esimesed sissemurdmised. Süüdlastel, Svolværi poistel, saadi kraest kinni. Sellega tuleb teil alati arvestada, et iial ei leia te vaid kulda. Silla avamine oli tegelikult meie ellujäämise küsimus – ja kogu külarahvas on seda meelt,” on Geir kindel. Digermulenist natuke veel kaugemal asub Storfjelli küla, mille elanikele oli mitte kuigi ammu peaaegu ligipääsmatu isegi Digermulen. Külarahvas, tosinkond vanemat daami, nõudis tükk aega asjatult võimude tähelepanu, võttis siis ette omaalgatusliku rahakogumise, ostis ivake dünamiiti ja alustas oma jõududega tee rajamist! Eakate naiste tegusus leidis pressitoe mitte ainult kodu-, vaid ka välismaal – ja peagi tulid töödeks vajalikud kroonimiljonid juba kuningriigi kaukast. Aga kui nüüd keskmise eestlase teatud kalduvusi silmas pidada, siis kulub ära veel üks olmeline õiend. Lähim viinapood jääb väga suure tõenäosusega ka edaspidi külast 75 kilomeetri kaugusele Svolværi. Selline on lihtsalt Norra riigi alkoholipoliitika isepära, et lahjast õllest kangemat napsi saab vaid Vinmonopoleti poodidest – ja neid viimaseid on hästi vähe.

Piinlikupoolne põõsahetk
Meie kokku poolteist tundi vältav mägimatkake päädib mõnelegi väikese nõutusehetkega. Puht inimlikud vajadused pressivad peale. Ja mis seal ikka pikalt mõelda – avalikku käimlat Digermulenis ei paista olema, küll on aga Kolleni jalamil põõsaid enam kui küllalt. Paraku lõpeb see ettevõtmine mõnele meist külanaiste pahandamisega. Geir on tuleviku suhtes täis roosilist optimismi: “Tegelikult on meil peaaegu kõik olemas – on tegus kool ja lasteaed, on ka lapsi, sest Digermulenil sündinud noored tulevad meelsasti pärast mujal hariduse omandamist koju tagasi. Meil on vanainimeste päevakodu, kauplus, kirik, postkontor, lõhefarm. Puudub vaid hotell. Ka täiendavaid inimesi oleks vaja, kes hakkaksid nii seda hotelli pidama kui üldse turiste teenindama. Ja muidugi nõuab see kõik riigilt omajagu investeeringuid.” Massturism ei ole see, millest digermulenlased unistaksid. Et sõidab suur buss ette, inimesed teevad paar pildiklõpsu, juhid tühjendavad ehk kemmergupaagi, ja jälle teele. Pigem soovitakse neid, kes ivake kauemaks paigale jääksid. Roniksid Kollenile, üüriksid laeva Trollfjordi sõiduks või paadi käiguks mõnele 365 saarest või kalastusretkeks. Ja jätaksid võimalikult palju raha külla. Paraku näitab kasvõi seesama piinlik peldikuepisood, et ega külarahvas tulijate vastuvõtuks nii väga valmis olegi. Ometi oleks patt, kui meie – esmaavastajad, eks ole – seda liiga südamesse võtaksime. Sest kohaliku kaupluse omanik Geir ja ta mõttekaaslased teevad oma turismikorraldustööd ju lihtsalt hobi korras. Ja väidetavasti pole Lofootide lääneosast mingit toetust loota. Svolværi või Reine või Nusfjordi turismijuhid kartvat pigem, et Digermulen oma kunagise kuulsuse toel osa nende leivakannikast endale kahmab. Üheski teises Lofootide külas ei leidnud me hiljem Digermuleni kohta ainsatki postkaarti, ehkki nad on täitsa olemas. Aga mind, eestlase jaoks palju kordi Norras olnud inimest, kummitab veel üks äratundmine, mis pidanuks tulema hoopis varem. Selleks, et Norrat näha, on vaja mäkke ronida!