KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Namaste, Nepal

Himaalaja on mäed, on mäed, on mäed. Nepal on Himaalaja. Nepali tajumise tee on rada. Ja “namaste” on nepali keeli nii “tervist” kui “nägemist”.
. .
LÕPETATUD või täiuslik asi on enamasti kuiv ja igav. Siit vist vajadus millegi muutuva järele. Et oleks elus. Et oleks saladus. Mäed ei ole surnud. Mägede surmaks on tasandik. Mägedes on saladuseks rada. Rada on liikumise otstarbekuse määr ja mälu. Iga kabjapuudutus salvestub nõlvale kogemusena kauaks, kui mitte igaveseks. Iga järgmine korduv jalaaste süvendab eelkäijate jälje, silub konaruse ja kasvatab turvalisust. Jälle ja jälle kinnitades järeltulijatele, et muud, näiliselt lihtsamad võimalused ei ole õiged. Ka siin ja seekord. Mägedes ei saa kunagi lasta kuidagi, otse. Mägedes on rada kunst. Looming. Müstika. Kordumatu. Isepäine. Nepalis on sündinud üks maailmareligioonidest – budism, mille üheks sümboliks on ring, ratas. Veider küll, kuid selle igapäevane praktiline rakendus auto näol jõuab siia alles kaks ja pool aastatuhandet hiljem. Põhjuseks ikka needsamad rajad lõpututel järskudel nõlvadel, kus ka lihtsa kaariku või veovankri kasutamine otstarbekas polnud. Koormad kantakse tänini veoloomade seljas või veelgi sagedamini inimeste peas. Mitte nagu Aafrikas pealael, vaid laubarihma abil seljas. Igatahes raske on oma silmi uskuda, kui ise umbes viiskümmend kilo kaaluv mehike vinnab selga (pähe) kuus täis kasti kokakoolat, kasti makarone ja oma tarbeasjade nutsaku kõige peale ning siis selle torniga mööda järsaku tõusu minema kõnnib. Paljajalu, muuseas.

KANDJA elukutse on siinset rahvast toitnud rohkem kui kaks tuhat aastat, aga ikkagi – mis liig, see liig. Alles põhjalikumal jälgimisel saad aru, kui kõrgele tasemele võib viia kõige tavalisema käimise tehnika. Näib, et sellesse maailma on järele jäänud ainult mees ja ta kandam. Või kandam ja mees. Sedapidi ongi vist õigem. Ei ühtegi juhuslikku liigutust ega emotsiooni. Iga jalaaste ning hingetõmme on rütmi viidud ja keskendatud ainult edasiminekule. Samm, hingetõmme; samm, hingetõmme. Ja jälle on meeter lõppematust teest selja taga. Nii päevast päeva, nädalast nädalasse.  Arvatavasti mõjutab mälestus pidevast rajaga arvestamisest ikka veel ka sealset linnakodanikku. Viimanegi kodutu hulgus liigub alati sellise väärika näoga, nagu oleks tal selge siht silme ees ja mingi ilmtähtis asi ajada. Valge inimene avamaastikul näib rohkem sihitu lonkijana. Alles viiekümnendate aastate alguses hakati siin esimesi radasid teedeks kohandama ja praeguseks on ühenduse saanud ainult maa keskosa. Üksikud lennuväljad parandavad küll veidi olukorda, kuid ilm mägedes on väga muutlik ja risk  nädalate kaupa oodata suur.  Nõrganärvilistel ei tohiks Nepali teedele asja olla. Isegi Pamiiri tee(tuse) karastus, kust ometi sai kaasa võetud kurblik-lõbusad teetähised allakukkunud vrakkide juures a la “Vasja pojehhal prjamo” (Vasja sõitis otse), on siin ebapiisav, sest kõrguste vahed on veel mitu korda suuremad ja juhid veel külmema kõhuga. Küllap toetab sellist uljast muretust budistlik teadmine saatuse ettemääratusest. Ka võtab veidi kõhedaks asjaolu, et siinmaal on sõidukijuhtimine kollektiivne tegevus. Igal piloodil on alati abiliste vägi, kes tabamatute käemärkide abil sõiduki mõlemalt küljelt kaasliiklejatega suhtlevad. Avariide puhul kulub selline abivägi vägagi ära, kui on vaja teise meeskonnaga asju klaarida. Reeglina pole India TATA tehaste veoautodele suunatulesid üldse külge ehitatudki. Neid asendavad edukalt kirjad tekstiga “Horn please”. Ja seda horn’i ehk pasunat ikka antakse ka, niipalju kui torust tuleb. Iseasi, kas seda ka kuulda on, sest auto pühademuna sarnane välimus näikse olevat palju olulisem kui summutaja.

HIINA JA INDIA vahele jääv Nepal on suutnud säilitada läbi ajaloo oma iseseisvuse, vahendades kahte suurvõimu. Kaubavahetus kulges peamiselt piki Kali Gandaki ja Marsyangdi orgusid. Need marsruudid on ajaloolaste arvates olnud pidevas kasutuses mitu tuhat aastat. Ikka sool ja hõbe Tiibetist alla ning vili ja riis Indiast üles. Iga rajaäärne majapidamine annab ulualust. Igal suitsust mustal tuleasemel valmib üllatavalt mitmekesine maitsev toit. Teekäija on südaöölgi teretulnud. Ka kohalikud inimesed liiguvad hooajati palju üles-alla, sest põllukultuuride valmimise aeg sõltub nii kõrgusest kui aastaajast. Põlluharimine järskudel käsitsi kuhjatud terrassidel sarnaneb iidsete aegadega. Siin seda muret, et midagi teha poleks, ei tunta. Valge inimene on siinmail käimas alles viimased neli aastakümmet. Praegu üha rohkem ja rohkem. Kaheksatuhandelise Cho Oyu tippu, kus nüüd ka meie meeste “kasside” jäljed olemas, jõudis sel aastal üle 600 üritaja. Igal vähegi tuntud sihtmärgil tuleks arvestada järjekorraga. Lennureisid on mõttekas varakult broneerida. Kaks kolmandikku väliskülastajatest suundub Annapurna piirkonda, kus väiksema vaevaga on kättesaadavad Himaalaja peaaheliku imelised vaated. Ülejäänud kolmandik turistidest valib sihiks šerpade asuala lähedusse jääva maailma kõrgeima tipu Everesti ümbruskonna (näha ja surra).  Neile, kes sellega hakkama on saanud, võisid ameeriklaste 1986. aasta topograafiaekspeditsiooni tulemused mõjuda tõelise tuisuilmana, sest moodsaim tehnoloogia andis Karakorumi kõrgeima tipu K2 kõrguseks 11 meetrit rohkem kui Everestile. Järgmise aasta itaallaste mõõtmised aga taastasid Džomolungma esikoha. Ka järgmised mõõtmised on esitanud igaüks veidi varieeruvaid arve. Everest ise avastatigi kaardistamise käigus paberil ja on vaatelt kaunis ilmetu.

KIRJALIKES ülevaadetes on “kaheksatuhandelised” alati paigutatud erilisele, tähtsamale riiulile, nagu teeks just see kõrgusjoon tipu eriliseks. Postkaartidelt ja trükistelt vaatab Himaalaja sümbolina tavaliselt vastu hoopis fotogeeniline Machhapuchhare, mille kõrguseks on antud 6997 meetrit. Nagu eluski, jäävad tõsised tegijad enamasti varju. See naljakas lahterdamine on kontrastiks elutervele suhtelisusele ja kirevusele, mis Nepali mäed ja nende asukad nii inimlikuks teeb. Iga naaberküla kutsub järgmist veidi erineva nimega. Igas järgmises orus, järgmisel külgribil elab erinev rahvas. Tamangid, Raid, Limbud, Gurungid, Magarid, Sunwarid, Jirelid, Thakalid, Sherpad, Manangid, Dolpod, Lobad, Baragaunlid, Thaurud, Dhanwarid, Majhid, Daraid, Satarid, Dhangarid, Rajbanid, Koched, Taipurid... See on alles üldine liigitus. Kohalikud usukombed, keeled ja tavad. Kastisuhted. Neidki pidi laias laastus 42 sorti olema. Kuigi mõttetu on kelleltki otse kastikuuluvust pärida, sest vastuseks on alati, et küsitav on brahmaan, st kõrgeim, vaimulike kast. Ja kogu selle kribukrabu juures on kõige huvitavam üldine inimestevaheline sallivus. Ole sa kas ruuduline või triibuline, see on sinu oma tee ja ettemääratus. Vähemalt näib nii pealiskaudsel kontaktil. Sama kehtib ka erinevate kommete kohta. Kathmandus olid sõbralikult kõrvuti uusaasta transparendid, millest üks tervitas aastat 2056, teine aga kuulutas 1919. aasta saabumist. Pidutsemist tahavad need kõik. Nepallaste harjumatu heasoovlikkusega peab rändaja kindlasti arvestama. Nimelt on sealses suhtlemistavandis “ei” ütlemine veidi ebaviisakas ja reeglina eelistab küsitav positiivset vastust tõesele.

RADA ümber Annapurna massiivi väisab ka kaheksatuhandeliste Manaslu ja Dhaulagiri nõlvu, kestes 12–16 päeva ja alates umbes 800 meetri kõrguselt üle merepinna. Tõus poolel teel asuvale 5416 meetri kõrgusele Thorung La kurule läbib kõik maakera kliimavööndid troopilisest džunglist arktilise lumekõrbeni. Ilmselt on võimalik piisava aja ja hoolika vaatluse korral näha enamikku Nepali 6500 taimeliigist, 800 erinevat lindu ja loomi krokodillist lumeleopardini. Üksikule keskendumine ei ole kerge, sest mägede mastaapsus ei mahu harjunud raamidesse ja tähelepanu hajub kõiksuse ülevusse. Siin peaks kõike kirjeldama ülivõrdes. Mukinathi puhtusest krudisev atmosfäär korrastab ideaalsesse kristallstruktuuri viimasegi pohmeluses ajuraku, Mustangi lõputud pruunide värvide variatsioonid ootavad oma Valdur Ohakat, aga kõige rohkem hämmastab siiski keskkonna üldine heatahtlik ükskõiksus. Teekäija sebimine näib olevat kõige ümbritseva kõrval nii tühine, et seda ei saa kuigi tõsiselt võtta.  Reisijuhid reklaamivad Annapurna ja Dhaulagiri vahele maailma sügavaimat kanjonit. Kui oled selle lõigu läbinud, selgub, et nägid, et midagi ei näinud. Ja ka selle kannab pealuust minema iga päev regulaarselt kella üheksast kella kuueni alt üles puhuv noore tormi sarnane pidev tuul. Mälestuseks jäävad liiva- ja kruusaterad riietes ning kõigis ihuavades.

SAGELI korduv küsimus sealmaal on “Do You want hash?” Aitäh, kaim. Ära solvu, aga ei soovi. Mitte sellepärast, et ei tahaks pilves lennata, vaid lõpuks olen ilma rohutagi aru saanud, miks lapsepõlve gurud John, Paul, Ringo ja George nagu paljud teisedki pidid üheks lõiguks oma teest just siinse valima. Nüüd minagi. Kui ütled “namaste”, mis nepali keeli tähendab nii “tervist” kui “nägemist,” kummardu kergelt ja pane peopesad rinnale kokku. Nüüd oled sulgenud oma ringi, raja otsad saavad kokku. Nüüd oled sa õnnelik. Nepalis oled sa õnnelik.