Linnukoer
toob välja rohkem linde, kui alla lastakse Küllap
on mõnigi lugeja ärganud taasiseseisvumispäeva, 20.
augusti hommikul ägeda paugutamise peale. “Sõda? Uus augustiputš?”
välgatavad mõttesähvatused uneseguses peas. Mõtete
selginedes meenub, et samasugune “sõda” oli ka möödunud
aastal samal ajal ja ülemöödunud aastal ja … nii on see
olnud alati, niikaugele kui mälu tagasi ulatub. Kuid selline mälestus
on vaid neil inimestel, kel kodu lähedal asub mõni veekogu.
Tähistab ju see püssiragin sügisese pardijahi hooaja
algust.
Iga sajas on jahimees
Tervelt protsendi jagu on Eesti elanikkonna hulgas neid mehi, keda sügishommikused
paugud ei ehmata. Nemad ise ongi võimalikud paugutajad. “Jahitunnistusi
on välja antud 20 000, sellest veerand kuulub lihtsalt püssihoidjatele,
nii et reaalseid jahimehi on ca 15 000, seega üks protsent elanikkonnast,”
räägib Eesti Jahimeeste Seltsi jahindusnõunik Andres
Lillemäe. “Liidu ajal olid need numbrid suuremad. Nüüd
on paljud venelased lahkunud – eelkõige sõjavägi
–, mittekodanikelt võeti relvad ära. Samuti on jahimeeste
hulgas suremus suur, sest keskmine vanus ületab veidi 50 eluaastat.
Kõigele vaatamata lööb Eesti Jahimeeste Selts oma liikmete
arvuga ükskõik millist teist ühiskondlikku organisatsiooni
praeguses Eesti Vabariigis. Kes on aga selle paugutamise võimalikud
ohvrid? Keskkonnaministri poolt kinnitatud jahiulukite nimekirjast leiame
ühtekokku 36 linnuliiki, neist hanelisi 19 – hallhani, suur-laukhani,
rabahani, kanada lagle, piilpart, sinikaelpart, viupart, soopart, rägapart,
luitsnokk-part, rääkspart, hahk, punapea-vart, tuttvart, merivart,
mustvaeras, aul, sõtkas. Nimekirjast leiame liike, keda enamik
jahimehi pole ehk kunagi näinudki. Pole vähimatki lootust
kuskil sisemaa järvekesel või jõekaldal näiteks
auli või vaerast kohata. Seal käivad paugud põhiliselt
sinikaela pihta, sekka satub ka mõni “pritsakas”. Nii kutsutakse
pisikesi piil- ja rägaparte.
Tundmatud
pardid
Kaarel Roht Metsaameti statistikaosakonnast ulatab paberid, mis kajastavad
kahe viimase aasta jahitulemusi. Selgub, et ka rannikualadel on sagedamini
lastud liigiks sinikaelpart, järgnevad piilpart, soopart ning haned.
Kui võrrelda jahistatistikat Eesti Ornitoloogiaühingu poolt
esitatud arvukushinnangutega, selgub, et sinikaela esikoht on igati
õigustatud. Teisel kohal arvukuselt on hahk, kütitud lindude
nimekirjades haigutab aga haha lahtris null. Arvan põhjuseks
kaks varianti: kas kohtab sügiseti hahka vaid avamerel või
ei kõlba ta süüa.
Kaarel Roht pakub aga kolmanda võimaluse – jahimehed ei suuda
hahka ära tunda. Ja tõepoolest sisaldab statistikatabeli
lahter “määramata pardid” rannikuäärsetes maakondades
päris suuri numbreid. Näiteks Hiiumaal on 1998. aastal lastud
347 sinikaelparti, 172 piilparti ja 919 määramata parti. Uurin
Andres Lillmäelt, kas mõni jahimees ka luigeliha võiks
himustada. Esiteks väidab jahindusnõunik, et lihatüki
pärast suurt keegi jahti ei pea. On ju bensiin, padrunid ja muu
varustus nii kallis, et odavam on liha osta. Pealegi ei tohi mõista
jahipidamist mõrvamisena, vaid liigilise mitmekesisuse ja tasakaalu
säilitamisena. Jahimehe jaoks on jaht eelkõige võimalus
olla koos loodusega, koos koerast sõbraga. See on võimalus
järgida seda ürgset kutset, mis on meisse kodeeritud. Mis
aga luigejahti puutub, siis näiteks Saksamaal on jaht kühmnokk-luikedele
lubatud, kuna suure arvukuse korral hakkab see uhke lind piirama teiste
liikide arvukust. Ta ei lase teistel hanelistel oma territooriumil pesitseda.
Luigeküsimus vajab
arutamist
Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Andres Kuresoo lisab, et kühmnokki
on lubatud küttida ka Hollandis, kus nad on kujunenud olulisteks
põllumajanduskahjuriteks. Kuidas on olukord Eestis? On ju meilgi
kühmnoka arvukus ja levila kasvanud iga aastaga. Liik asus meie
läänesaartele pesitsema nelikümmend aastat tagasi, nüüdseks
on levinud kõikjale rannikule ja saartele ning hakanud levima
ka siseveekogudele. Luigeküsimuses on Lillemäe ja Kuresoo
ühte meelt – oleks vaja mõelda kühmnoka arvukuse reguleerimisele.
Partide arvukuse suhtes on aga jahimehed murelikud. Partide vähemaks
jäämisest kuulen nii Andres Lillemäelt kui Eesti staažikaimalt
jahindustöötajalt, Harju Jahindusklubi direktor Mihkel Merilt.
Sama väidab ka pikka aega Kõrvemaa Jahindusklubi juhtinud
ligi neljakümneaastase jahimehestaažiga Olav Taada. Samas on selgelt
märgatav läbirändavate hanede arvukuse kasv. On siis
parte meil liialt palju kütitud? Andres Kuresoo ei pea seda arvamust
põhjendatuks. “Linnujaht on Eestis naabermaadega võrreldes
tagasihoidlik. See on traditsioon, mida peaks säilitama,” arvab
ornitoloogiaühingu juhataja ning peab pesitsevate partide vähenemise
põhjuseks pigem elupaikade hävingut. ”Näiteks saartel
on linnustiku koostis totaalselt muutunud. Võimutsevad suurkajakad,
kühmnokk-luik, hahad. Hõbekajaks on kõige suurem
häda – tõrjub välja ujupardid ja naerukajaka. Omaette
peamurdmist valmistab kormoran. Aga üldistada on siin raske. Soopart
on Eestist pesitsejana kadumas, rääkspardi arvukus aga kasvab
pidevalt. Hanede ja laglede arvukus kasvab samuti, Lääne-Euroopas
on nad jahilindude nimekirjast välja arvatud. Samas panevad lagled
põllumajanduskahjurina põllumehed nutma ning see probleem
vajab rahvusvahelist mõistmist. Eestis on viimastel aastatel
valgepõsk-laglet lubatud küttida. Lubade alusel. Lääne-Eesti
põllumeestele on see küllap veidigi lohutuseks, ometi lasti
möödunud aastal lubatud 300 asemel vaid 82 lindu.
Koerapuudus seab piirid
Esmapilgul tundub Eestis
linnujahiga kõik korras olevat, ometi koorub jutuajamisest Andres
Lillemäega välja tõsine puudujääk. Nimelt
kuulub normaalse linnujahi juurde lisaks linnule ja jahimehele ka korralik
linnukoer. Koerapuudus on aga praegu Eestis suurim linnujahti puudutav
probleem. Milleks on koer vajalik ja miks neid siis pole? “Eestis on
praegu “töötavaid” linnukoeri vaid umbes 20. Koera töölepanek
on tohutu vaev, aasta-poolteist tõsist pühendumist. Inimestel
ei jätku piisavalt viitsimist koeraga jännata,” kurdab Lillemäe.
“Ilma koerata jahi puhul on kadu häbematult suur. Umbes kolmandik
saagist läheb kaduma!” lisab Lillemäe, kel omal on kaks saksa
linnukoera. “Noorem koer on mul aia taha läinud, kardab pauku.
Vanem toob aga alati paar parti rohkem, kui ma pauku olen teinud. Ükskord
sain hane üldse ilma pauku tegemata. Pärnumaal oli juhus,
kus lasti alla 18 lindu, koer tõi välja 28,” kõlab
Lillemäe jutt ehtsa jahimehejutuna. Tegelikult on see tõsi.
Meenub enda pardijahil käik tosina aasta eest. Sõber oli
äsja jahipileti kätte saanud ja esmakordselt linnujahil. Tema
ülesanne oli part alla lasta, minu asi see üles leida. Sain
tookord selle koeraametiga sajaprotsendiliselt hakkama, kuid see oli
sisemaal Jägala jõel. Roostikust on peaaegu võimatu
lastud lindu ilma koerata leida. Samas võib järeldada kuuldud
jahimehejutust, et ilma püssita võib küll roostikku
pardijahile minna, kui koer on kaasas.
Pardid põgenevad
linna
Mida arvavad kõigest sellest pardid-haned ise? Küllap on
nad ühte meelt Lääne-Euroopa ökoterroristidega,
kes on spetsialiseerunud puhtalt jahivastasusele. Nad panevad põlema
jahikantsleid, saevad astmelaudu läbi, rikuvad jahimeeste autosid,
viskavad kasukatele värvi. Saksamaal on teada juhused, kus kord
põles invaliid elusalt süüdatud kantslisse, kord kukkus
mees selgroo pooleks läbisaetud astmelaua tõttu. Eestis
õnneks selline äärmuslik jahivastane liikumine puudub.
Ei saa ju suhtuda ühtegi nähtusse ühekülgselt. Kuna
inimene on nii palju vahele seganud looduses toimuvale, ei suuda loodus
enam ise toime tulla. Jaht võimaldab reguleerida ühtede
liikide arvukust, et ka teistel oleks võimalik elada. Kaitset
vajavad liigid aga jahiulukite nimekirjast puuduvad. Hinnatud jahilinnud
metsis ja tedergi pole juba mitu aastat küttimisobjektideks, kuna
nende arvukust loetakse liialt madalaks. Jahti ei peeta ka ristpardile
ja kosklastele. Paljud sinikaelpardid on leidnud aga jahi suhtes ohutu
elupaiga asulates, kus teatavasti jaht keelatud. Jahialadel jäävad
ellu kiiremad ja leidlikumad linnud. Ja eelkõige muidugi need,
kel on õnne.