KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Puhatu ootab maailma lõppu

Ükstapuhatu lugu. Metsaülem kiirustas tulevasel looduskaitsealal metsatöödega. Tema arvates võib looduskaitseala rajamine kokku langeda maailma lõpuga. Puhatu soostiku suurusest saab aimu, kui sõita mööda kahte seda V-kujuliselt piiravat teed. Eesti suurimale soostikule tungivad põhjast peale Sirgala ja Narva põlevkivikarjäärid. Ning idast mõjutab  Puhatu elustikku üles paisutatud Narva jõgi.  Kas tähistab Puhatut piirav teede-vee V-d nagu Võitu või ahistavad need Puhatut tangihaarmetena?  Juba Kuremäelt edelasse mööda asfaltmaanteed sõites ei kohta tee ääres just palju maju. Võib  kulgeda kilomeetrit kümme-viisteist, ilma et paremal ja vasakul näeks muud kui metsa ja sood,  metsa ja sood. Permiskülast järsult vasakule põhja keerates ilmub hüvakätt nähtavale Narva jõgi.  Eesti kaldapealne on siin suhteliselt kõrge, Venemaa jõuab jõeni madalana. Veel veidi, ja siis    jõutakse Gorodenkasse. Siin lõpeb tee, siin on teemaailma ots. Silt Gorodenka piirivalvekordoni  veerel hüüatab: "Seis! Relvastatud valve!"

Siin teemaailma otsas sai alguse metsamaailma skandaal. Võibolla polekski midagi enam-vähem  õigel ajal avalikuks tulnud, kui kordonis ei töötaks ülema asetäitjana mees, kelle huviks on mööda   soid sumbata ja sõjaaegseid relvi otsida. Igor Sedunovil on oma leidudest koostatud päris korralik  kogu, kuid oktoobri esimestel nädalatel ei leidnud ta metsast mitte ilmasõjaaegseid relvi, vaid   raskeid metsaveoautosid. Teades, et sinnakanti plaanitakse looduskaitseala, helistas Sedunov 13.  oktoobril Ida-Virumaa keskkonnaametisse. Avo Uusmaa, peaspetsialist klassikalise looduskaitse   alal, saatis kähku teate edasi metsainspektsioonile, metsakorralduskeskusele,   keskkonnaministeeriumi kantslerile ja keskkonnakaitse inspektsioonile. Teade jõudis ringiga tagasi   Permisküla metsaülema Raul Orglani, kelle antud raieloa alusel metsas laastud lendama hakkasid.   14. oktoobril metsaraie peatati.

PUHATU SOOSTIK võtab enda alla 570 ruutkilomeetrit – Eestisse mahuks vaevalt sada sellist  märgala. Soostiku suurima – Puhatu soo ümber on 30 vähemat sood. Hakanud tekkima kohe pärast   jääaega ehk 10 000 aastat tagasi, on Puhatu nüüd vaatamata oma suurusele – põhjast lõunasse võib seal kõndida 20 kilomeetrit – sattunud inimese meelevalda. Nagu Alutagusel üldse elab ka Puhatu mail eriti vähe inimesi. Kuid soostiku veetaset tõstis Narva veehoidla rajamine 1956. aastal ja   langetab üle 20 meetri maapinnast sügavamale jõudnud Sirgala ja Narva karjääridest vee välja    pumpamine Mustajõkke. Lisaks mõjutavad soostiku elu Oru turbaväljad – olgugi, et praegu   inimtühjad.  Looduskaitseühistu Kotkas esimees Einar Tammur kinnitab, et Puhatus looduskaitseala rajamine on  strateegiliselt tähtis: "Ökoloogiliselt on see massiiv tervik Narva jõest ida poole jäävate aladega."Ning Venemaa poolel laiuvad Narva ääres lausa põlismetsad – 10 kuni 15 kilomeetri ulatuses on   seal puutumatu loodus, meie mõistes reservaat.  Puhatu on paljuski võtmeala – paljudele liikidele on see vahetee nende rännus Ingerimaa ja  Vahe-Eesti vahel. Põdrad ja karud tulevad siia Venemaalt üle Narva jõe ja siirduvad üle Agusalu soo Vahe-Eestisse. "See süsteem on toiminud tuhandeid aastaid," ütleb Tammur. 

Nii nagu aastate 500 ja 1150 paiku tuli siitkaudu idast venelasi ja vadjalasi, nii tuleb siiani metsloomi.  Ja nii nagu idarahvad Kuremäe kanti ja Peipsi äärde pidama jäid, sulandudes kohaliku rahva sekka,   nii teevad seda praegu karud-põdrad. Tammur arutleb, et äkki on lendoravate arvukuse vähenemine  Eestis seotud Narva jõe laienemisega veehoidla ülespaisutamise tagajärjel. Nad ei jaksa enam jõest   siia poole üle saada. Kuid rabakanad saavad. Ega siis muidu leiduks Puhatu mail pooled Eesti veel  säilinud isenditest.   Bioloogiliselt annavad just Puhatu lõunaservale jäävad metsaalad paljudele liikidele eluvõimalusi. Loodava kaitseala jaoks on need olulised, sest sood ja rabamännikud on üsna liigivaesed. "Kui me  metsamaastiku hävitame, siis aastakümnete jooksul hakkavad paljud liigid hääbuma," kinnitab  Tammur, kes on siinsete kotkaste pesapaiku uurinud ja kaitsnud kümme aastat järjest. Siin pesitseb  merikotkas, kaljukotkas ja kolmandik Eesti kalakotkastest – seitse paari. Kuid mitte ainult kotkad  ei leia Puhatus endale kodu. Siin elavad pooled Eesti rabakanadest. Just linnustiku rikkusest   lähtudes tegi Eesti Ornitoloogiaühing Ida-Viru maavanemale ettepaneku siin kaitsealad rajada. Aga   et paik on seda väärt, otsustas keskkonnaministeeriumi komisjon luua siin suurema looduskaitseala,  mis hõlmaks 100–150 ruutkilomeetrit rabasid ja siirdesood. Kümnendiku kaitsealast hõlmab mets.   Kaitseala piires ei ela ühtegi inimest.

Eesti Looduse Fond valmistas ette kaitseeeskirja projekti, Looduskaitseühing Kotkas tegi   Lõuna-Eesti Keskkonnainstituudi ja Maailma Looduse Fondi Soome osakonna osavõtul   keskkonnaekspertiisi. Ekspertiis valmis kevadel, läbis avalikustamise ja arutelud. Detsembri   keskpaigas peaks kaitseala loomine minema valitsusse kinnitamiseks. "Selle materjaliga on tuttavad   ka riigi metsamehed," on Tammur veendunud.  Hargivaheni ulatuvad kummikud jalas, püüame end läbi põhjatuna tunduva sopatee vedada. Ent kui   kindlat maad me ka ei otsiks, ikka ähvardab metsaveoteel olev sopp kummikusäärest üle olla või   kummiku kogunisti enda kätte jätta. Kohati kaob mu ees sumpav Einar Tammur rinnuni    metsaveotraktorite tekitatud vao vahele. Vasakul on valikraidest räsitud mets, kuhu kasvama jäetud   üksik kuusk on hiljutise tormi käigus juba pikali langenud. Veame end vaevaliselt läbi tulevase    looduskaitseala Gorodenka lähistele jääva kvartali. Siia kavandati Puhatu loodiskaitseala ainsat  loodusreservaati. Paarsada meetrit meist vasakul asub Puhatu ainus merikotka pesapaik.   Lageraidega oli nii kiire, et polnud aega oodata maa tahenemist pärast sellesuviseid kestvaid  vihmasadusid.   "Nii laialdaselt pole metsatööd seal olnud," kinnitab Avo Uusmaa Ida-Virumaa keskkonnaametist    ning peab seda tegevust tahtlikuks. Osa raietest, mis olid planeeritud järgmisesse aastasse, hakati  tegema septembris. "Arvestades praegust ilmastikku, raiuti täiesti valel ajal," ütleb Uusmaa ja näitab  ministri määrust, mis sellelaadses metsas keelab raskete metsaveomasinate töö, muidu kui maapind pole jäätunud.

 PERMISKÜLA metsaülem Raul Orgla on noor enesekindla olekuga mees. Ta nõustub, et   septembris Gorodenka metsakvartalites maa jääs polnud. "Teadsin, et loodukaitseala kavandatakse, kuigi polnud selle piiridega nõus – lootsin, et osa sellest jääb majandatavaks metsaks." Nüüd on see  loodetud osa suuresti lagedaks raiutud. Metsaülema kinnitusel järgis tema 1995. aastal tehtud   metsakorralduskava. Asjatundjad kinnitavad, et metsakorralduskava on harvendusraiete osas  soovituslik. Merikotka kvartalis just harvendusraiet tehti. "Meil ei ole piisavalt inimesi, et töödel   pidevalt silma peal hoida," ütleb Orgla, põhjendades, miks tööde käigus metsaalune pinnas    mudamülkaks muudeti. Harvendusraie müüdi firmale IMB Puidutoodete AS. Selle juhataja Ivar Teeväli kurdab, et vihmase  suve tõttu jäid neil plaanid täitmata. Et võlad on peal, ollakse sundolukorras – raiutakse, kust vähegi  võimalik. Seda enam kui metsaülemalt raieluba käes.  "Raietee on sel täielik koshmaar," ütleb Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna juhataja  Andrus Simson ning kinnitab, et tegi firmale IMB ettekirjutuse see korda teha. Langilt raiutud puidu   ostis kokku ning vedas minema firma MoDo Mets. Selle Rootsis asuva peamajaga firma  osakonnajuhataja Andres Eigi ütles, et kuna tegu on riigimetsaga, arvati, et ei pea raieloa tagamaid  uurima. Tema sõnul on asi tõsine, sest Euroopas vaadatakse looduskaitsealadega seotud raideid  väga kurja pilguga.    Metsaülem Orgla oma tegevuses mingit eetilist vastuolu ei näe. Merikotka kvartalis raiuti 900  tihumeetrit küttepuud ja kase-paberipuud, mille eest riik sai kännurahana 63 000 krooni. Kui palju   maksab tekitatud kahju korvamine, Orgla ei tea. "Meil oli õigus raiuda, planeeritud raie oli tühine," teab ta ja imestab, miks tuleme metsaveo tekitatud rööpaid uurima nii kaugele, Narva jõe äärde.   Tema arvates näeb selliseid igal pool Eestis.   Meie pole selliseid veel kusagil mujal näinud. Sellepärast pärime, mis saab, kui kahe kuu pärast siin   looduskaitseala luuakse. "Võibolla kahe kuu pärast tuleb maailma lõpp," ütleb metsaülem ja suundub   oma kontorisse.