Oma
piltidest rääkivaid-kirjutavaid loodusfotograafe jälgides
olen kuulnud sageli öeldavat: ma töötan valgusega.
Selle suuna, tonaalsuse, kontrastidega. Ja ehkki see ütlus näib
säilitavat teatava annuse aupaklikkust tolle tahtele lõpuni
allutamatu loodusilmingu suhtes, jääb alltekstina ikkagi
kõlama suhtumine valgusesse kui piltniku pelka abiriista. Tõsi
– seda töövahendit saab kasutada vaid õiget aega
ja kohta valides, ning ka ise vaimsel tasandil teatava vastuvõtlikkuse
tasemeni arenedes. Ent tuleb tunnistada, et ka sellistel puhkudel
pole valgus kaugeltki samavõrd mõjutatav või
manipuleeritav, et seda võiks samastada muu fotokotti paigutatava
tehnoloogilise trääniga.
Vahel
iseloomustab looduse jäädvustajate pealekasvavat põlvkonda
üksjagu tehnokraatlik suhtumine. See näib kirjeldavat
infotehnoloogia ja digitaalse meedia arenguga käsikäes üles
kasvanud inimest üldse. Pildistajatee
alguses 80. aastatel oli aeg sedalaadi ahvatlustest muidugi vaba. Ehkki
ka siis ümbritsevas sotsiaalses õhustikus looduse
allutamist ja mõjutamist pooldavad ideoloogiad levisid.
Kuid fotovarustuse tasandil need ideoloogiad lihtsalt ei töötanud.
Läbi tuli ajada mustvalge filmi ja lollikindla Smenaga, mis
omalaadi klassikalise "esimese kaamerana" enamikule tänastest piltnikest
nende primo noctise kaaslaseks on olnud.
Ja
mis pildistajalt muljete püüdmiseks sellevõrra enam
leidlikkust ja loodusesse sulandumise oskust nõudis. Sestap
on minu lähtekohaks looduse jäädvustamisel olnud pigem
puristlik-filosoofilised kui populaarsed, pigem emotsiooni- kui
tehnoloogiakesksed arusaamad. Mäletan esimesi etüüde
talvistelt lebamislappidelt kangestunud jalul minema silkavate metskitsedega
Tabasalu panga all, kasteseid juunihommikuid Lahemaal, haigrutiibade
lakatlust Käina lahe tüüne vee kohal… Need olid
nägemused, mis hinges senitundmatut ust paotades minus hoopis uue
mõõtme avasid.
Nagu
"noorele ja vihasele" kohane, arvasin tollal, et olen tunnetanud midagi
unikaalset. Kirjandust uurides selgus, et samal teemal on filosoofide
koolkonnad mõtteid vahetanud juba ammu. Millised on passiivse
vaatleja ja aktiivse ellusekkuja tunnetuse erinevused? Kas on olemas
puhast kaemust või saame me maailma tajuda vaid otsese osaluse
läbi? Mis on valguse ja pimeduse sügavam tunnetuslik
mõte ja kuidas need haakuvad inimloomusega? Religioonifilosoofilisi
raamatuid uurides sattusin viidetele meie ajaarvamise algul maailmareligiooni
mõõtmeteni kasvanud gnoseoloogilise usundi maniluse ehk
manihheismi kohta.
See meie ajaarvamise algul
Lähis-Idas, Hiinas ja Rooma riigi valdustes paralleelselt kristlusega
levinud usund tegeles just nendesamade puhta tunnetuse küsimustega.
Manilus samastas inimhinge valgusega, mis mateeriaks kehastunud
pimedusest vabaneb mõtte ja askeesi varal. Minu jaoks oli see
kui märk – olin ju oma kaameraga püüdnud
just niisugust valgust! Eeltoodud mõtete illustreerimiseks valisin
Loodusele pildid oma igapäistelt radadelt ja asjadest, mille poolkuuldavaist
sosinaist igapäevaelus enamasti mööda tormatakse.
