KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Mohni saar  majaka juurest nähtuna 

Majakavaht istub köögis, raudahi lõõmab. Sealt tulvav soojus on lausa käegakatsutav. Majakavahi laual on kohv ja naps, tal on külalised. Vastu majakavahimaja katust ribiseb hooti vihm. Läbi akna on näha, kuidas tuules kaarduvad puud, mis Mohni saarel iialgi mastipuudeks ei kasva. "Siin on alati  tuul," ütleb majakavaht. "Tema on siin elanud pidevalt."  Esimesed lapid Mohnist kerkisid üle merepinna 3500 aastat tagasi. Nüüd leidub siin rannaniitusid ja  kadastikke, taimkate on kidur ja hõre. Paadimees Hartvigi selja taga on uks just kinni kolksatanud. Varsti hoiab Hartvig juba tüüri, vesi   tilgub ta habemest, kui Hartvig paati tagasi kodu poole, Viinistu randa tüürib. Mere sügavus mandri ja Mohni vahel küünib üle viiekümne meetri, see lisab sõidule erilist õõva. Eelmine Mohni  majakavaht jäi kadunuks 27. juunil 1996. aastal. 

"Võibolla ta uppus, aga võibolla ka mitte," heidab  uus majakavaht oma eelkäija kadumisele saladuseloori, mida keegi vist kergitada ei suuda.  Et Mohni ja ta majakas laokile ei jääks, pani Veeteede Amet saarele uue majakavahi. Vaht võttis  saarele kaasa musta koera Moosese. "Isa terjer, ema njuufaundland," kirjeldab majakavaht Raivo Kütt Moosese tõugu. "Kui Hartvigi mootor esimese hoobiga käima ei lähe, muutub Mooses   rahutuks."   Vihm ribiseb vastu katust. Millal vihm lõpeb, seda udune taevaviirg ei ütle, vihm võib siin saarel kesta pikki päevi ja öid.   On tuul ja meri kerges jäneses. Kui tuul tõuseb, kasvavad lainejänesed suuremaks ja paadiühendus   saarega katkeb. "Jänesed võivad tekkida ruttu," hoiatab majakavaht ja muigab, kui külalised    küsivad, kas nad täna suurele maale tagasi pääsevad, kas Hartvig ikka järele tuleb.  Mandrielanikud unistavad juba turvalisest linnakodust. Kaks aastat saarel elanud majakavahile ja ta   naisele on tuul ja vihm igapäevased kaaslased.  Majakavaht tuleb saarele, hakkab saart armastama, seda omaks pidama. Üksindus ja vaikus, meri  ja tormid on aga rusuvad kaaslased. Saareelanikul on hea meel, kui vaikust vahel lõhuvad külalise   sammud, saareelanikul pole ka midagi selle vastu, kui külaline veidi pikemaks jääb.  Kord jäi kaks süstaga saarele saabunud inimest majakavahi juurde kolmeteistkümneks päevaks   tormivarju. "Elasime ühe perena, süüa ei olnud palju, kuid tulime toime," jutustab majakavaht.

Mohni saare vana nimi "Monasaar" või "Monesaar" võib pärineda selle tuulise maalapi keskaegsetelt omanikelt, Gotlandi munkadelt. Mungad hakkasid hiljem mereröövliteks.  Randa valetulede süütajatest on jäänud nüüd vaid legendid. Keegi ei ihalda enam võõramaa  laevadelt tormijooksuga röövida võõrast verd naisi, kulda ja rummi. Need asjad on muutunud liiga  kättesaadavaks.  Juba vanal ajal oli Mohni majakas laevameestele tähtsaks teejuhiks ja kalameestele kohaks, kuhu  tormivarju minna. Pool sajandit tagasi pakkus Mohni kaitset piiritusevedajatele. "Kõik see tänane   rannakülade kena väljanägemine, rikkus ja rahvamajad, kõik see on piiritusest," kinnitab  majakavaht. Oma naise ongi majakavaht samast rikkast rannast leidnud.  Talu oli Mohnil esimese maailmasõjani alguseni. Raivo Kütt on Rootsimaal Malmös külas käinud   talu järeltulijal - Aili Seiman on Rootsis väga tuntud kassikunstnik. Ta joonistab ainult kasse, ta on  väga tuntud, tunnustab majakavaht oma kodukandi inimest.  Majakavahi majapidamises elavad samuti kassid. Isakassi nimi on Vassili Gorbatšov, emakass on   Mopsi ja nende poegi kutsutakse Mozartiks ja Schubertiks. Saare õhus kõlab tõesti üks sümfoonia,  mida mängivad randa paiskuvad lained, katusele põrisev vihm ja muidugi tuul, nende dirigent.

"Hülged tulevad Mohni randa surema ja oma rebased on meil siin saarel," jutustab Raivo Kütt  Mohni loomastikust. "Läinud talvel tuli jääga üks valge jänes üle. Ei tea, kas ta enam elus on. Siin  elab ju üks eriline lestadega röövloomakene." Salapärasest loomast on majakavaht näinud vaid   sabavälgatust. "Tume oli ja raginal läks. Küllap on see saarmas, kalavõrkudest on kahel korral kalad  ära söödud," räägib majakavaht. "Ka leidsime ühe lamba äralutsutatud luukere."   Inimene on saarel ikkagi vajalik, ütleb Raivo Kütt, kelle ametinimeks on Mohni tuletornilinnaku  komandant. Kütt tunneb hoolt kogu saare eest. "Ma ei suuda nii istuda, et minu territoorium on  elektrijaam, majakas, maja ja hoov. Saare otsa saab nii osavalt randuda, et isegi majaka otsast seda  ei näe."   Väikesaared meelitavad igasuguseid külalisi. Nagu meelitavad inimesi kõik paigad, mis asuvad  teispool vett ja kuhu reisida pole kõige kergem.   «Aeg-ajalt peab saarele ringi peale tegema. Saarele võib olla sattunud ka neid, kes abi vajavad." Lahemaa rahvusparki kuuluval Mohnil korraldatakse sagedasti suvelaagreid. Majakavaht ootab   külla ufolooge, sensitiive, noorluuletajaid ja tiibeti munki. Raivo Küti arvates võiks Mohni olla ka   rehabilitatsioonikohaks nendele inimestele, kes on õnnetuses käe või jala kaotanud ja häbenevad   seepärast rahva seas liikuda. "Siin on selline koht, kus nad saaksid kohaneda uue, teistmoodi eluga.

See pole midagi hullu, kui 50 inimest saare peale tuleb, peaasi, et nad end vabalt tunda ja puhata   saavad," on majakavaht külalislahke.    Tuletornile toodi läinud juunis uus rauast kuppel, mille detailid tõsteti laevalt kraanaga rannavette.   Majakavaht, kes monstrumit koos töömeestega veest kaldale sikutas, tundis, et midagi on selle uue  kupliga valesti. Polnud sel ei tuulelippu ega piksekaitset. "See oleks läbi roostetanud paarikümne   aastaga," ennustab Kütt.  Veeteede Amet soovis muinsuskaitsealuse tuletorni 1871. aastal Prantsusmaal valmistatud vaskkupli   välja vahetada. Helikopter oli valmis ühe päevaga vana eemaldama ja uue asemele tõstma.   "Kujutage ette, must endises Dvigatelis tehtud raudkolakas, sajandivanuse Prantsusmaalt toodud   vaskkupli vastu," muutub majakavaht laua taga ägedaks. Ta on peaaegu veendunud, et keegi kollektsionäär soovis seda kuplit oma suvilamurule.    Kütt palus Tallinnast abi, alarmeeris Veeteede Ametit ja muinsuskaitset ning kuplivahetusmõte maeti   maha. Ehitusmehe koolitusega majakavaht arvab, et vana kuppel kestab veel sada aastat.  "Eks ta ole tuule ja veega õhemaks kulunud, aga küll ta vastu peab," räägib majakavaht uhkusega. Majakavahi elukutse on minevikku vajumas, majakatuled kustuvad ja muutuvad   satelliidinavigatsiooni tõttu kasutuks.   Mohni tuletornile annab energiat päikesepatarei, tornil on elektronajud. "Kui need nässu lähevad,  ega ma käsitsi suurt aidata ei oska," laiutab majakavaht käsi. Võimalus on siiski ka tuld Mohni oma väikese elektrijaama pealt panna. Raivo Kütt käib igaks juhuks aeg-ajalt akude pinget kontrollimas. 

Külalised tõusevad lauast ja lähevad majakavahi juhtimisel tuletorni. Ühel pool saart hüppavad  lainetel jänesed, teisel pool saart on vesi aga täiesti klaar. Tormiselt poolelt, lainete vahelt paistab   Mohni poole suunduv Hartvigi paat ja külalised ohkavad kergendatult. Saavad enne pimedat koju. Mohnile jääb öö ja tuulesümfoonia. Ja rannakalurid, kes joonduvad oma väikestel öistel traalimistel ikkagi Mohni majaka tule järgi.  «Läbi ööpimeduse tungivad tema valgusekiired 35 versta kaugusele, need kiired hoiatavad ja    juhivad laevu õigele teele,» kirjutab üks vana ajaleht Mohnist. Majakavaht ja Mooses jätavad  külalistega hüvasti veepiiril, Hartvigi mootor käivitub esimesel katsel.