KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Koerad Moskvas mett ei laku

"Hvaatit...! Ja tebja ubjuu..." ("Aitab! Tapan su ära!") Raske raksatusega viskub keegi vastu mu uue naabri ust. Korterist kostab asjade purunemist ja katkendlikke karjeid, mida võks tõlkida umbes nii: "Kellele ma ütlesin... tahad vastu mordat saada või...neetud väärarenguga elukas..." 
Seisan hirmust krampi tõmbunud jalgadel, telefonitoru tundetus käes ja olen valimas null-kahte. Millegipärast mõtlen aga ümber. Ja jumal tänatud. Vaevalt oleks mu naaber nõustunud, et see on miilitsa või minu asi, mismoodi ta oma rotveileritega ühise keele leiab.

Neljajalgne rahaauk

Vene inimesed armastavad väga loomi. Silma järgi otsustades peetakse Moskvas inimese kohta  märksa rohkem kasse ja koeri kui Tallinnas. "Koer on nõus mistahes elutingimustega, kui peremees  teda armastab," on tunnistanud NTV telekanali populaarse koeramängu "Dog-shõu" autor. "Oleme oma koer-staaride otsimisel näinud ühetoalisi pugerikke kõrgetes paneelmajades, kus hiigelsuur peni   ja ta peremees ülisõbralikult koos eksisteerivad."  Kuna tõupuhtal neljajalgsel sõbral on Moskvas turgu küllalt, tegeleb üks osa töö kaotanud  inimestest oma elamispinnal koerte tootmisega. "Praegu on neil kõigest kaks täiskasvanud tigedat  rotveilerit kolmetoalises korteris, kus elab ka neli inimest," teab majarahvas rääkida mu naabrite kohta. "Aga veel hiljuti oli neil neli koera."  Koeraäri on tehtud ka hoopis kavalamalt. Hiljuti avalikustati firma, mis võttis elanikelt korraliku tasu  eest vastu koeri, keda ühel või teisel põhjusel oma peremees enam pidada ei saanud. Firma suureks  lubaduseks oli leida penidele uus hea omanik. Tegelikult lasti aga kõik vastuvõetud koerad linna  vahele lihtsalt lahti.

Mafioosne kastisüsteem

Kusagil mujal ei ole ma näinud selliseid suuri segavereliste hulkuvate poolhuntide jõuke kui  Moskvas. Nad elavad ehitusplatsidel ja turgudel, raudteejaamades ja kangialustes. Aga ka diplomaatiliste korpuste esistel tänavatel ja viisakate kaubanduskeskuste hoovides. Inimese suhtes  on nad üldiselt apaatsed. Kui aga möödakäija külge on paelutatud nende jaoks võõras koer,  tähendab see halvimal juhul umbes viieteist vihase peni väljavalgumist ümberkaudsete keldrite   akendest, aiaalustest ja puutagustest.  Kusjuures võõra koera puremisel unustatakse tihtipeale ka omaenda jõugus valitsev hierarhia, mistõttu lubamatult esimesena saaki haaranud "noorempeni" võib kakluse käigus vabalt saada  hammast ka oma vanema kolleegi käest. Teemal, kui tark võib olla üks koer, armastatakse vändata filme ning luua jalustrabavaid teooriaid.  Moskva metsikute koerte käitumine näitab ilmekalt, et suurlinna tingimustes meie neljajalgne sõber  mitte ainult ei harju ära, vaid võtab omaks ka nendega sarnases olukorras elavate inimeste kombed.  Linnavahel ülbelt ringi jalutavad penid meenutavad väga maffiat, kes on omavahel ära jaotanud nii  prügikastid kui haugatamise esmaõiguse.

Spontaansed loomafarmid

Aga nagu ikka, on vabal hulgusel puudused, mida ta ise oma sisimas väga hästi mõistab. See on  üksindus. Teadmine, et mitte kunagi mitte kusagil ei oota sind hoolitsev pedagoogiline keretäis  tappa, soe matt ukse all ja rull peremehelõhnalist vorsti. Sul ei ole isegi nime.  Alaväärsuskompleks, mis ühelt poolt õpetab ülbust, õõnestab teiselt poolt vaprust ja väärikustunnet. Selliste koerajõukude käest pole sugugi lootusetu ennast ja oma neljajalgset sõpra päästa. Tasub  vaid saapatallaga enesekindlalt sihtida kutsumata "inspektorite" koonu ja nad tõmbuvad vihaselt  lõrisedes tagasi. Tasub vaid peremehel tõsiselt demonstreerida, et tema koerale on jätkunud oma  täiesti isiklik inimene, kui rasvase rinnaga "robinhuudid" niutsudes teed annavad.  Massiline hulkuvate koerte püüdmine ja hukkamine ei leia heakskiitu keskmise vene inimese südames. Tänavatel elavaid penisid, vastupidi, toidetakse meelsasti. Minu naabruses, kaheteistkorruselise maja ees, elutseb aga ka umbes kahekümnepäine kassijõuk, kelle toitlustamiseks on paraadukse ette sisse seatud terve künade ja topsikute süsteem.

Tuhande kogemuse linn

Suurlinn on suurepärane nii inimese kui ka looma dresseerija. Siin on pidevalt kitsas ja endal on  lihtsalt mugavam, kui täidad ühiskorra eeskirju. Ilma erilise paanikata jälgisid mõne aja eest inimesed  Moskva äärelinnas hommikul trolli istunud meesterahvast, kelle kaasreisijaks oli korralikult  suukorvistatud ja ilusti pingil püsiv karu. Populaarsel jalakäijate tänaval Arbatil võib praktiliselt iga  päev lasta ennast pildistada ahvide ja kaamelite, aga ka karu, ilvesepoja või boamao taustal. Ja  halvim, mis üldiselt juhtuda võib, on vaid see, et mõni klient on loomale niivõrd ebameeldiv, et loom   keeldub soovijaga ühele kaadrile jäämast.   Juba esimestel päevadel õppis ka minu segavereline Moskvasse kolinud koer ära kohalikud  kombed ja võimalused. Otsekohe salvestusid ta mällu poekesed ja putkad, kus müüjataril lihtsalt ei   jätku südant äraütlemiseks ja kus pea alati on saadaval pisut vanaks läinud vorsti. Aeg-ajalt  ettevõetud plehkupanekutelt ehk vabadelt õhtupoolikutelt on koer saabunud koju äraseletamatult  tähtsa ilmega. Suurlinn ikkagi. Ja mida kõike siin ei näe ja ei koge.

Astrid Kannel on Moskvas korrespondendina töötav ajakirjanik, kuueaastase krantsi perenaine.