KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Võrtsjärv, pahupidi saar

Eestis on poolteist tuhat saart ja umbes sama palju järvesid. Mõni järv ise on kui paras saar. Näiteks Võrtsjärv. Võrtsjärv on küll Eesti keskel, ent see on justkui üks kauge asustamata saar. Kui sõita jalgrattal ümber järve, valides kaldale võimalikult lähema tee, pole järve ometi just sageli näha. Kuigi järve pindala on nagu Muhu ja Vormsi kokku, on see 270 ruutkilomeetri suurune veelahmakas sulgunud endasse justkui maa ja mere tagune Ruhnu. Muhuga võrdlemine polegi Võrtsjärve puhul midagi väga kistut. Nii nagu enamik inimesi kihutab läbi Muhust, et jõuda kusagile Saaremaa magusatesse paikadesse, nii põrutab enamik reisijaid mööda ka Võrtsjärvest, et jõuda Tartusse või Viljandisse, Haanjamaale või Kõrvemaale.

SIISKI PEIDAB Võrtsjärve ümbrus endas ootamatuid paiku ja huvitavaid inimesi. Kes on võtnud kätte ja hakanud angerjamaime kasvatama. Kes ei jäta jonni ja kalastab järvel, et peret toita. Kes ehitab loata majalokse Jõesuusse. Kes jahib ööl ja päeval röövpüüdjaid. Kes kõplab palaval suvepäeval küürutades kunagise linnuse jalamil. Kes ehitab jäneste vastu hernetonte. Kes rehkendab, kuidas oma motellis turistilt viimast välja võtta. Kes puhastab kaldajupi, et inimesi kohale meelitada. Kes ajab kenale kaldavallile käratseva auto, et inimesi eemale peletada. Kes värvib oma valla bussipaviljonid ühtemoodi üle. Kes istub vabaõhuõllekas ja tülitab möödujaid. Kes mõõdab lepamaime ja otsib, kuidas nad omavahel suhtlevad. Kes peab lastele kalalaagrit. Ja kes lihtsalt heast peast võtab kätte ning sõidab jalgrattal ümber järve. Sõitu võib alustada, kus parasjagu pähe tuleb. Näiteks Valmast. Selles paigas elati juba neli-viis tuhat aasta tagasi, kiviajal. Siin on tegutsenud kammkeraamikakultuuri inimesed, venekirvekultuuri inimesed, kolhoosikorra inimesed ja nüüd siis uue meedia ajastu inimesed. Küla on romantiline, ent järv jääb siingi kuidagi kaugele. Nii nagu valla keskus Viiratsi, mis suisa Viljandi külje all.

KALUR ja volikogu tegelane Leo Aasa viskab oma hiiglasliku niidetud murupinnaga kodutalu õuele kaevatud tiiki saiatükke ning juhatab meid sisse Võrtsjärve kalamajanduse aabitsasse. Sel ajal, mil tema linask, koger ja roosärg saiaga maiustavad, kurdab Aasa, et teab küll, kuidas järve rahvale avada tuleks, aga kust sa raha võtad. Järve 37 kutselist kalurit on koondunud osaühingusse Valma Kalur, mille esimees Aasa on. Kalurite põhimured on seotud angerjate ja röövlitega. Angerjakoosluse elus hoidmiseks tuleb klaasangerja maime pidevalt sisse osta. Nende hind tõuseb kiiremini kui kevadine Võrtsu vesi. Ja kui tahta osta vähem, tuleb angerjad ette kasvatada, mis omakorda maksma läheb. Angerjad angerjateks. Neil on ikkagi taga kuulsusrikas ajalugu. Nõukogudeajal järve angerjajärveks tegema hakati. Ja siiani see kuidagi toimib. Mis on uus, need on röövlid. Käiakse pimeduse varjus ja varastatakse kalu võõrastest mõrdadest. Oleks veel, et ainult kalu. "Tänavu on püüniste lõhkumine muutunud massiliseks," ütleb Aasa. Tullakse ja lõigatakse mõrral pära tagant ära ning viiakse koos kaladega minema. Mõrd maksab aga kõva raha. Mõni ütleb, et 25, teine jälle, et 50 tuhat. Ning pole kedagi, kes kalameeste vara kaitseks muidu kui ise. Politsei järvele ei roni, hea kui kuival maalgi oma asju ajab. Aasa lubabki, et püüavad varsti mõne varga kinni. Mis siis saab, seda ei oska ütelda. Meil jääb üle loota, et röövlid ratturite vastu lahkemad on kui püüniste ning neis siplevate kalade vastu ja nii väntame läbi kiviajast pärit küla, mööda selle sadama äärde viivast teest, ning satume otse sohu. Õieti läbi soo viivale sillale, teesillale. Mikumärdi soo teel undab teemasinaid, höövel hööveldab kui tahaks siit mõne viiabaltika läbi vedada ja kallurid muudkui kallutavad oma kruusakoormaid teele, kus veel küllap mõne tunni eest oleks rattaga suurepärane sõita olnud. Tagatipuks võtab taevas morni ilme ette ja veel enne kui jõuame Riuma külatee õunapuu alla, on vesine nutt lahti.

ÄIKESEST ja selle käest valutult pääsemisest võib kirjutada leheartikleid ja avaldada raamatuköiteid. Kui sõidad aga rattal mööda üksikut teed ja kuuled, kuidas vältimatu lahendusena kusagil metsa taga mürisev elektrilahendus üha sinu poole liigub, siis mõistad, et äikesekirjandus on lihtsalt üks inimtegevuse valdkondi, millel pole tõelisusega palju ühist. Tõelisus on su ees, taga ja ümber, kui müristab ja välku lööb ning sa kuidagi ei oska rehkendada, kas oleks valutum hukk, kui liigud edasi rattal, astud sellelt maha, istud metsõunapuu alla või võtad hädas kinni kõige madalamast puujuurikast. Pole siis muud, kui kogu hingest vändata, et pilvel eest ära jõuda, mis omakorda on üks üsna lootusetu ettevõtmine. Siiski saad end lohutada, et autode ees, all ja taga hukkub sadu ja tuhandeid kordi enam pedaaliväntajaid kui äikesetormis. Seda enam, et äikese ajal tundub, et autosid üldse ei liigugi. Minu pikaks veninud arutluse käigus jõuan läbi Väluste Tarvastu haigla bussipaviljoni päästva katuse alla välja. Ning selle katuse alt, otse laenurgast vahib oma pesast otsa üks pääsulaps, nokk taevamüra poole õieli.

TARVASTU on Võrtsjärve läänekaldal umbes samasugune nähtus nagu idakaldal Rannu. Võid sõita kilomeetreid ja kümneid ning kohata ikka kirikuid, poode, seltsimaju ja haiglaid, mis selle paiga nime kannavad, nii et lõpuks enam ei saagi aru, kus siis ikkagi asud ja kus siis ikkagi see Tarvastu või Rannu on. Mis sest, et teed endale selgeks - tegu on kihelkonna, valla või muidu tähtsa paikkonnaga, ei aita see palju kohapeal. Tarvastu on sama segane asi nagu pühapäevased riided, sest mine võta sa kinni, mis need on ja kus kapis need kasvavad. Kui katsute leida Tarvastu kirikut, siis selle ikka kätte saate. See seisab Mustla veeres mäe otsas ja kannab Peetri nime ning polegi nii väga võssa kasvanud kui mõni Pühalepa kirik seda on. Kui katsute leida Tarvastu mõisat, on asi juba kahtlasem. Võite leida sildi, mis juhatab teid Tarvastu metsaparki, ent kust see park algab ja kus lõpeb, ega seda ei tea vist sildipaneja isegi. Küllap on mõisa peahoone maamuna pealt sootumaks kadunud ning vaid mõned kõrvalhooned säilinud. Võite end lohutada mõttega, et nõnda oli ka eesti ajal, mil siinne rippsild 1031. aastal kogu täiega Viljandisse viidi ning seal Lossimäele üles pandi. Kus saate sellel kõndida ja Tarvastu peale mõtelda tänase päevani. Kas Tarvastu ordulinnus ka omadega kusagile ära viidud on, selles veendumiseks tuleb hulk aega mööda jõekallast ringi hulkuda, enne kui tõdete, et mingid varemed on siiski ka paigale jäänud. Ja kabel ka. Kui teil on kohaõnne, siis leiate üles ka Tarvastu vesiveski ühes Halliste jõe ja liivakivipaljanditega. Ja kui te õnnel pole otsa ega äärt, siis pöörates sildi kohaselt, mis juhatab Tarvastu Kullamäele, ei jää te peatuma esimesel-teisel põndakul, vaid nühite vapralt mööda poriteed edasi, riskides sattuda võõra talu õue, ja avastate uued liivakivipaljandid. Jah, tõepoolest, vaevalt et Eestis on mõnda teist 24 elanikuga küla, mis ennast nii laiali laotanud on kui Tarvastu jõe liiv sõrmede vahelt maha jooksma kipub.

MUSTLA on vastupidiselt Tarvastule üks kindel ja haaratav paik. Kord oma hiilgeaegadel näinud ka linna staatust, on see midagi oma väärikusest säilitanud kui mitte mujal, siis keset alevikku kõrguvas taarapunktis. See 1926. aastal ehitatud torniga loss on kindlasti Eesti kõige uhkem maja, kus taara kokkuost endale peavarju leidnud. Lisaks veel kasutatud riiete kauplus. Mis Mustlas veel huvi pakub, on see, et kõik kasulikud ning meelt ülendavad paigad on siin nimetatud Kastaniks. Pood on Kastan ja baar on Kastan. Küllap kannavad siin isegi kastanipuud nime Kastan. Või mis Kastan, mis baar, suisa vabaõhurestoran, programmiga ja puha. Programmiks on sedapuhku kavas, et ega ma ei solvu, kui minuga räägitakse. Püüan mitte solvuda, aga kui programmi staar mu rattaraamile ronida üritab, muutun veidi rahutuks. Ehkki rahutuseks poole suurt põhjust, sest eelnevalt on staar demonstreerinud oma enneolematut tasakaalu, jäädes püsti kontemurdval üheastmelisel trepikökatsil. Kastani all, muide. Ühesõnaga, kuna Tünni kõrts on suve tõttu suletud, siis täidavad Kastanid Mustlas seda osa, mis muidu oleks õiglasemalt jaotatud paljudele õlgadele. Ning siin saab sardelli ja kapsast ja endisaegset õhku tasuta lisaks. Kastani hoovil istub mees puupakul ja toksib kirvega teist puupakku. Toks, toks. Tasa ja targu, nii et laastudki ei lenda. Mehe selja taga kerkib kui võõramaa troll üüratu puuvirn ja mehe silmis kajastub tõeline meeleheide. On see nõiutud prints, kes siin reedeõhtusel päeval peab nüüd puuriida puruks lõhkuma, veel enne kukke ja koitu? Kes seda teab, kuid hakkan uskuma, et kindlasti on need kastanid, mida istuja kirves toksib.

SOE on selline koht, mida pole olemas. Õieti on Soe kaardil, aga siltidel mitte. Nii nagu soe peaks olema suvel, aga nüüd küll mitte. Soe asemel on kirjas, et siin asub Vambola. "Ehk viisid sildi remonti," arvab Guido Kapp, kui Kivilõppe kordonisse jõuame. See kordon pole mingi piirivalve kordon, vaid kalakaitse tugipunkt ja kindlus. Ning Guido Kapp on üks kuulsamaid mehi Võrtsjärve ümber ja peal ning vaata et kogu Viljandimaal tagatipuks. Tema on keskkonnainspektor. Tema on 24 aastat järjest päevast päeva kordoni 36meetrise torni otsa roninud, et näha, kes järvel on ja mida nad püüavad. "Kui Võrtsjärvel on kalastajate jaoks kehv aeg, siis võtan puhkuse," ütleb Kapp. Praegu on ta puhkusel. Tuli just Viljandist, võttis õige mitu loata võrku järvest. "Kümne päevaga sain 50 võrku kätte," ütleb. "Et olen puhkusel, sellest ei tohi kirjutada," ütleb. Lohutan, et kui midagi kirjutangi, ilmub see alles siis, kui puhkus juba ammu läbi. Või uus ees.

KAPP on rahul, et sai äsja uue maasturi ja hea kaatri ja et bensiinigi anti sel aastal veidi rohkem. Kuidas sa muidu kogu maakonna peale jõuad. Nüüd koolitab endale uut abilist. "Peab hea nina olema," ütleb, iseloomustades kaitseinspektori tööd. Kapp tahaks oma nina pikendada, panna torni radari, et see Võrtsjärvel olijad pimedaski kätte näitaks, aga raha pole. Kappi on aeg-ajalt ähvardatudki, hoovile sõidetud, helistatud. "Kaua sa ei ela," kostnud telefonist hääl. "Kust te teate, et tahan kaua elada," vastanud Kapp. "Närvid on mul head," ütleb. "Kui olen aus, järele ei anna, siis pole kellelgi must kinni võtta," ütleb. Pikasillas on aasta otsa püügikeeld, ja seal on Kapp ka filmimas käinud. On ka elektripüügiriistu ära võtnud. Siunab seadusi. "Keeluriista omamine pole enam kuritegu, nagu vene ajal. Kui mees ütleb, et ei tea, kuidas paati sattus, siis pole midagi teha." Kapi arvates on kõige enam vaja kontrollida kalureid. Makstakse ühe võrgu eest, pannakse välja õige mitu. "Inimene on kord selline, ahnitseb rikkust kokku," ütleb. Kapi maja ümber käiakse luurel, vaatamas, et kas on puhkusel või kusagil sõidus. Ollakse omavahel telefonitsi ühenduses, antakse teada, kus Kapp liigub. Kapi tegemistest on siinmail enam teada kui rahval presidendi käikudest.

KAVALAM peab olema inspektorist," kostab Järveküla mees, kui talt järgmisel hommikul pärin, et kas järvel ka mõni kaval kalakaitsja liigub. "Kavalam," ütleb ja muheleb. "Nüüd on maha rahunenud," ütleb. Rohkem ei ütle. Jätsin ratta seisma, et imetleda külamehe hernetonti. Seisab teine keset kapsapõldu, ise selline, justkui oleks paar nädalat pidu pannud. "Ah, keerasin kähku plastikaadist pea kokku," kohmab külamees. "Jänesed tulid kapsasse." Kapsas kapsaks, aga veidi maa pärast ei usu oma silmi, kui tee ääres maasikapõldu näen. Maasikad mis maasikad, punased ja puha, võta nüüd kinni, kas see rohtunud lapp on maha jäetud või üles võetud. Noh, polegi kaua aru pidada, kui märkan põlluserval sõiduautot. Põllul hein, peenral auto, autos mees. Mis see on? Järveküla maasikapõld. Suislepa veski on kui hunnik õnnetust. Või vähemasti pool hunnikut. Ise Eesti vanimaid Hollandi tüüpi veskeid, 150 aastat turjal, arhitektuuriraamatus sees ja puha, aga kuppel viimaste aastate tormides kadunud kui vene rubla. See-eest kõrgub tuuliku ees puuvirn. Ehk kavatsetakse sellest laaste lõigata? Või mida muud see paneelmajadeäärne puuvirn siin teeb ja ootab? Seevastu Suislepa mõis on korras, nii korras, et Uue-Suislepa mõisaks seda nimetataksegi. Kool sees ja puha, suur tamm keset platsi, kuivanud äragi teine, aga ikka õnnekombel püsti, ja võimas pärnapuu kah. Õhne jõe poole minna, munakiviteejuppi mööda, on Suislepa paljandi ees hirmuäratav kivi: "Suur näljahäda 1695-97". Kõhu võtab õõnsaks, paljandi sees kümnemeetrised koopad, äkki on seal veel hädalisigi sees? Ja teisel pool rohtaias teine kivi, suislepa õuna mälestuseks, õunataoline.

PIKASILLA sild pole nii pikk ühtegi kui nimi ütleb. See-eest on Vooremägi omamoodi ime siin Võrtsjärve lamedatel kallastel. Siia tasub sõita, siin tasub veidi meelt mõlgutada. Vesiroosid, järvevaated, sild, pingikesed. Mäe all askeldab oma maalapil talunaine, küürakil päikese all nagu suur küsimärk: mis idaneb, mis mädaneb? Poolteist tuhat aastat tagasi kasutusel olnud linamägi, mida nüüd Vooremäeks kutsutakse, ei idane ega mädane ometi, seisab ikka ja vahib oma kümnemeetrisest kõrgusest alla järve peale, otse limnoloogiajaama poole. Limnoloogiajaam on üks tähtsa nimega jaam. Selle tähtsa nime taga on, et siin uuritakse järve. Et kas järv on ikka veel olemas. Ega ilmaasjata vanarahvas ei rääkinud oma juttudes järvedest, mis äkitselt minema kihutasid, kas siis vihastena või õnnelikena. Vähid jäid kõik mutta ja puha. Võrtsjärvgi on mitut puhku tahtnud minema lipsata, üha madalaks on vahel teine jäänud. Nii madalaks, et vahepeal kavandati isegi jõgede ümbersuunamise plaane. Vahel kevaditi Emajõgi end ümber suunabki, voolab hoopis Võrtsu tagasi. Ning saab oma väikese nimekaimuga seal kokku. Saab kokku kõige sügavamas kohas, Sapi süvikus. Hirmus ja kohutav süvik on see Sapi süvik, oma kuus meetrit tuleb ära. Ning sinna, Petseri tallu limnoloogiajaam peaaegu poole sajandi eest paika pandigi. Kui järv paigas, tulevad sinna kalad sisse, tahad või ei taha. Kui limnoloogiajaam paigas, tulevad sinna varem või hiljem järve- ja kalateadlased kohale. Ning soovitavad näiteks järves angerjat kasvatada. Et angerjat kasvatada, selleks tuleb see Inglismaalt kokku osta. Sest nemad, need inglased, püüavad Sargasso merest klaasmaimud kokku ja müüvad siis teistele maha. Maimud võib kohe järve sisse lasta. Siis pistetakse 90 protsenti neist lihtsalt nahka. Maimud võib ka ette kasvatada. Siis tuleb neid osta vähem ja võib loota, et nahka pistetakse vaid 10 protsenti. Nii keerangi oma ratta veel enne limnoloogiajaama Salu talu poole. Tee viib läbi metsade ja pole just kerge seda ilusa järveäärse voore esist talu leida. Ent lõpuks leitud see on ja ühes taluga ka peremees Raivo Puurits. Tema kasvatabki angerjamaimud suuremaks. ANGERJAD kihavad plekkmaja sees paakides ega tea Võrtsjärvest midagi. Kui üks kolmandiku grammine klaasangerjas kolm kuud Puuritsa paagis elab, saab temast viiegrammine maim, kes juba enda eest seista oskab. "Õpime koos kalateadlastega angerja hingeelu tundma," ütleb Puurits. Angerja hingeelu on vahel õrn, ja nii juhtus esimeste angerjatega, et vesi sai liiga aluseline. Keegi ei osanud aidata ja maimud tuli enne õiget aega järve lasta. "Lõpuks leidsin ise lahenduse," ütleb Puurits. Angerja hind maailmaturul on kui selle kala vingerdav saba. Kord ajab selle madalaks Hiina, kord surutakse jälle eurooplaste jõududega kõrgemaks. Puurits tahaks Võrtsjärve ikka angerjajärvena hoida, aga sõltub kaluritest. Need kipuvad maimu hinda kõrgeks pidama. "Angerjas on vastupidav elukas," ütleb Puurits, "saan neid müüa kasvõi pisikeste tiikide omanikele." Zooloogia ja Botaanika Instituudi limnoloogiajaama teadlane Ain Järvalt kinnitab, et järvevee puhtusega on asjad korras. Tema arvates on kalureid järvel paras arv ning ka järve eutrofeerumine on pidurdunud. "Praegu on Võrtsjärv madalseisus, mis kordub iga 30 aasta järel," ütleb ta justkui rahustuseks. Hea veel, et Suur-Võrtsjärve sündi tuleb oodata vaid 15 aastat. See rahustab. Kalateadlane Arvo Tuvikene näitab oma akvaariumis elavaid lepamaime, kelle hädasignaale ta tundma õpib. "Kui veekogu on saastunud, läheb kalade signaalsüsteem sassi," ütleb ta. Võrtsjärves ei lähe. Seal saavad kalad üksteist häda korral hoiatada. Seda teavad ka ajakirja Kalastaja laagerdajad, muidu suured kalamehed, kes parasjagu limnoloogiajaama kõrval Võrtsu ääres angerjaid ja muidukalu suitsutavad. "Kohalike meeste käest otsime," ütleb Vladislav Korþets, ajakirja toimetaja ja kalastaja, "tuleb ikka kindla peale välja minna." Ja küsib, et kui ma juba siinkandis ringi käin, et kas ma tean, kas Kapp on liikvel või ei ole. Lihtsalt uudishimust küsib, mitte kasuhimust.

RANNU vallas liikudes hakkavad silma ühtlase joonega bussipaviljonid. Need kaheksa eri aegadest pärit ehitist on näide Rannu meeste jonnist. "Panin valdade liidus ette, et kui juba tahame, et inimesed meil käiks, siis tehkem esmalt teeäärsed bussijaamad korda," ütleb vallavanem Uno Rootsmaa. Suurt mõistmist ta ei leidnud, ka riik maanteede hooldajana vastas, et võib küll lagunenud majakesed ära koristada, ent mitte olemasolevaid remontida. Rannulased arvasid, et teevad siis ise korda. "Mul on isegi värvinumber olemas," kiidab Rootsmaa kirsipunase paviljoni poole viidates ja juhib tähelepanu, et igal bussijaamasildil on Rannu valla vapp peal. Ning seda pärjab kroon. "Kroon on Rootsi kuninga auks, kes Põhjasõja ajal oma laevastikuga Tamme paljandi all käis ja kirikule kroonlühtri kinkis, mis siiani laest ripub." Rannu vald on pikk ja lai ning selle järverannad on Võrtsjärve-äärsete valdade omadest siiani ka kõige ligitõmbavamad. "Seni pole küll olnud nurinat, et ühel vallal on kolm, teisel kolmkümmend kilomeetrit randa," iseloomustab Võrtsjärve sihtasutuse juhatuse esimees Rootsmaa järvevaldade koostööd. Tema sõnul on nüüdseks Võrtsu alade kohta kogutud korrastamata teave, mida on vaja hakata töötlema ja tulemusteni viima. Kõigi valdade eesmärgiks on elavdada vallaelu ja tunda ennast ühe sellise Eesti alana, mis mujaltki pärit inimesi ligi tõmbab. Tamme paljand tõmbab inimesi ligi küll. Seda enam, et ümbrus on üsna korda tehtud. Lausa lust on siin põldude vahel rattaga sõita ja näha, kuidas teeäärtest on isegi vili niidetud, nii et nüüd tõuseb põld su ees püsti justkui paljandi sein. Trepimägi seevastu tundub inimesi juba liiga palju ligi tõmbavat, kena rannajupp ju siin ja puha. Ent rannaga kaasneb kisa ja tükk käragi, kummisahina harrastajal siia kauaks asja pole. Vaid kolm kitse, künkanõlvale end laagrisse seadnud, jäävad rahulikuks nagu stoilised filosoofid, kui neid pildistan ja muidu vahin. Rannu Martini kirik näeb välja, nagu oleks see leppinud olema kõige tüütu ja kireva ilmaelu vaikne pealtnägija. Eks tal ole ka olnud aega, pool aastatuhandet vähemasti. Oma puutorniga ja mururohtunud aiaga juhatab see muhe maakirik mind edasi põhja, Emajõe suudme poole, kustkaudu Võrtsjärv kavalal kombel Peipsiga on seotud.

IVAN seisab Emajõe suudmes ja toksib aiakesele paadinumbrit. Aed seisab vaevu püsti, paadinumber kõlab "Tma 123" nagu mingi Lenini aprillitees, aga ei aed ega number lase end sellest kõigutada. "Utðenje, svet, neutðenje tma," püüan kalambuuritsedes mehele läheneda. (Mis tähendab, et õppimine valgus, mitteõppimine pimedus.) Vaikus. "Kuidas elu läheb ka?" Vaikus. "Kas teil maja on ka vastu võetud ja paadiluba olemas?" Ei kinnita ega lükka ümber. "Et siis Ivan, jah?" Vaikus. Tema pole ainus. Siin Emajõe suudmes kulgeb Tartu poole terve hütivägi, mis kellegi käest luba küsimata kord kerkinud ja nüüd muudkui laieneda tavatseb. Ivanil on izba ees lillepeenargi. Kellegi meistrimehekäsi on lähedalasuva elektriliini küljest vedanud paar valgustandvat traati, need keerduvad, paljunevad ja siuglevad hütist hütti nagu leninliku GOELRO plaani uuskapitalistlik kehastus. Emajõel hämardub, tünnidest, kanistritest, pudelitest, autokeredest ja maanteetolmust ehitatud hütis süttivad tuled, mina aga väntan meeleheitlikult Valma poole, et sulgeda ring Võrtsjärve ümber enne, kui järjekordne hommik koidab. Valma küla esisel nurmel prääksuvad mulle hoogu kaasa rukkiräägud ja kusagilt kostuv üksik lõõtspill tuletab meelde kunagist suve Võrtsu kaldal, selle seletamatuid kõrkjaid ning hoomamatut rahu.