KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Olümpialinna puud kannavad tiibureid

On lõunaaeg. Päike paistab põhja poolt. Ja lõõskheledalt ning tuliselt, nagu ta siin üldse paista tavatseb, vähemalt keskpäeval. SEEKORD lähenen reisisadamale Rocksi küljest. Olen palavusest ja päikeselõõsast küll juba jaburavõitu, ent see pole vähendanud iha tungida Sydneys aina edasi, tunda taldade ja silmade ja kõrvadega, et olen tõepoolest siin. Ja täiesti vabalt. Keegi ei käsi midagi ega keela midagi ega imesta minu üle ega tea, kes ma olen. Keegi ei tahagi seda teada. Sest Austraalia inimestel ei ole isikutunnistusi, ei ole elukoha sissekirjutust. Siin olen lihtsalt - üks mitmest miljonist. Üks nendest, kellele naeratatakse ja keda usaldatakse. Siingi on muruväljakud. Hiigla suured muidugi. Ja ka tallamiskindlad. Inglise muru, selline, millest palju loetud. Vaatamata sellele, et Inglismaa ise on teisel pool maakera ja et valgete inimeste elupaigaks on Austraalia olnud ainult kakssada aastat. Murul elab inimesi, noori ja vanemaid. Mõnel on jalad väsinud, mõni einestab, teised lihtsalt mõnulevad rohuvaibal, mis on tänavu haljas veel sügiselgi, ja naudivad vaatepilti, mis Kaarkail on kaunis nii oma pilvelõhkujatihniku stabiilse imposantsusega fooni poolest kui ka lahel sõitvate laevade ja kaatrite lakkamatult dünaamilisuselt. Meri tõmbab ligi. Seda enam, et seal vasakul, ei kuigi kaugel, on ookean. Toosama pööraselt suur Vaikne ookean, mida ma pole iial näinud.

KAI ÄÄRES õõtsub hiirhall kaater. Kaipealne oma laiade kõnniteede ja pinkidega on veepinnast nii palju kõrgemal, et kaugemalt ei paista väike laevuke üldse, näha on vaid silti "water taxi". Loen sõidu sihtkohaks Watson's Bay. Kes suudaks meeles pidada kõiki neid lahtesid ja muid paiku! Justkui korvamaks asustuse nappust suuremal osal mandri territooriumist, on idarannikule jagatud kohanimesid üliheldelt. Ka Sydney ise on tihedalt täis pikitud linnaosade nimetusi. Seda peab arvestama siinsetele sõpradele kirjutamiselgi, sest sõna Sydney vist ei vii kirja pärale. Kehtib üksnes linnaosa nimetus, seda enam, et neid Taylori, Gordoni, Edwardi ja paljusid muid samanimelisi tänavaid võib jaguda kõikjale. Külla sõites pead seevastu teadma, et West Pennant Hillsi või Burwoodi asukad elavad tegelikult Sydneys ja O'Connori omad Canberras. Veetakso mootor popsutab juba küllalt kiires tempos, jääb vaid mõni hetk linnaplaani laialilaotamiseks veendumaks, et Watson's Bay on otse idas, päris ookeani ligidal. Hüppan dekile viimase reisijana ja ega sinna rohkem rahvast mahukski, seisame külg külje kõrval. Kihutame mööda ooperiteatri erevalgetest kõrgusse sirutet hõlmadest, mis üldlevinud arvamuse järgi pidavat imiteerima purjesid, mulle ent vahel meenutavad veepinnalt tõusvaid hiigelluiki. Vasakule jääb militaristliku ebakõlana väike morn merekindlus Fort Denison. Meri on intensiivselt sinine. Värvid on siin üldse hirmus kirkad. Otsekohe, kui Sydney rahvusvahelise lennujaama suured uksed mu ees hääletult kahele poole vajusid, avades niimoodi vaate varahommikusse Austraaliasse, jahmatas see väga puhaste värvitoonide rohkus ja eredus - küll ilus, ent harjumatu ja veidi silmilõikav. Sellegipärast ligitõmbav. Nagu teatrilava ooperietendusel: väga kaunis, veidi pealetükkiv, pilku haarav, ebareaalne. Jah, Austraalias on mingit muinasjutulummust, sellest muljest ei saa ma vist tegelikult üldse lahtu. Kihutame väledasti, valge vaht ahtri taga pritsib kõrgele.

KAATER on väike ega kerki merepinnast kuigi palju kõrgemale. Niimoodi konnaperspektiivist paistavad pärislaevadki aukartustäratavalt imposantsetena, mis siis veel kõnelda sinitaevasse pürgivatest pilvelõhkujatest. Seisavad seal tihedasti külg külje kõrval nagu jõuk hiidsõdalasi, kelle jalge ümber maa peal sagib hulganisti autosid justkui jalgadeta sipelgaid. Hoian piirdetarast kõvasti kinni, sest kiirus on suur ja sõitjaid palju. Kaarega ooperimaja eest mööda. Siis paistavad paremal Mrs Macquarie's Poit, Pott's Point, veel mõne poolsaare tipp ja juba aeglustabki laevuke käiku. Randume Watson's Bay tillukese sadamasilla ääres, kõik tulevad maale. Läände pööratud kaarjas liivarand, selle taustaks astanguliselt erkvalged villad, alakorrus lopsaka roheluse varjus. Suplejaid on vähe, õigupoolest ainult mõned lapsed sulistamas. Nähtavasti peavad kohalikku ilma viluks - sügis ju! -, kuigi põhjaeurooplasele kipub palavus liiga tegema. Pean plaani lähimas "leedide ruumis" vahetada pluus särgiku vastu, et tuul pääseks nahka jahutama ja päike seda päevitama. Oh, muidugi olen kuulnud siinse päikesepaiste salakavalusest, kantserogeensusest kahvanägudele. Pole põhjust kahelda nende manitsuste paikapidavuses, sest nahavähi sageduselt on Austraalia maailmas esikohal. Ent minul pole sellega pistmist. Olen siinse päikese all ju ainult natukeseks, nii imelühikeseks ajaks ja küllap piisavalt vana selleks, et mu isiklik vähk oleks organismi programmeeritud juba eelneva elu jooksul. Pealegi näib mu nahkki nautivat teisel pool planeeti viibimist. Harjumatult ere, puhas päikesevalgus pole tekitanud vähimatki põletust, lähen tõmmuks vähehaaval ja valutult, märgates seda muutust üksnes käevartele või säärtele pilku heites. Nüüd tahaksin sellist kena lõunamaist värvust ka õlanukkidele ja täna ongi vist paras juhus. Seni ei ole niisugused plaanid korda läinud. Eesti Küla asukad on vanamoelised, seal ei tule päevitusriiete kandmine kõne alla.

KURSI VÕTAN itta. Just otse sinna viibki pikk ja sirge palmiallee. Palmid on vägevad, vapustavalt kõrged. Nende latva vaatamiseks tuleb pea kõvasti kuklasse ajada. Kahel pool alleed laiub ühtlane haljas muru, millel puude vilus rühmiti istub või lamab puhkajaid. Allee lõpus tuleb ületada tiheda liiklusega Hopetown Avenue ja siis mööda rada nõlvast üles ronida. Vasakule jääv tihedate puhmastega kaetud maatükk on traatvõrguga tarastatud ja suures kirjas tekstid keelavad pääsu, kuna tegemist on osaliselt sõjaväeterritooriumiga, osalt rekonstrueerimisel oleva kaitsealaga. Hoidun veidi paremale, ronin veel natuke mööda peaaegu paljaid roostevärvi kivilahmakaid ja jään siis sambana seisma. On üks nendest elu ülevamatest hetkedest, mis võtab inimese tummaks, kuid paneb ta silmad vaimustusest särama. Seisan püstloodis kaljuseina ülaserval, veepinnani jääb vist sadakond meetrit. Igatahes võtab allavaatamine pea kergelt pööritama, kuigi ma pole eriline kõrgusekartja. Kõneldakse, et siit tavatsevad alla hüpata elust lahkujad. Küllap nad hukkuvad momentselt. Tarvitseb vaid kuulata pahaendelist kõma, mis kostab sügavalt altpoolt, kuskilt sealt, kus suured soolased lained väsimatult kivimisse kulpaid ja koopaid uuristavad, visalt lõhuvad ja lihvivad. See ennekuulmatu heli on ligitõmbav ja eemaletõukav ühtaegu, tahaks seinaservast eemalduda, aga ei saa, jalad on justkui kammitsas, kõmav ja kolisev ürgjõud hoiab kinni. Aega on vähe, viimane ferry väljub kell neli. Ent ookeani lummus on tugev. Lõpuks, juba päris majaka ligidal, jõuan siledale rohuga kaetud maatükile. Selle keskel lasub mingi võimas raudbetoonkonstruktsioon, otstarbelt esiotsa mõistatuslik. Kõnnin ehitise ümber ja pingutan mälu, sest võõras, praegu ilmselt otstarbetus ja mahajäetud monstrumis on ometi midagi tuttavlikku. Äkki lööb kõik selgeks. Rannakaitsekahuri alus. See ta on. Aastat viiskümmend või ehk nelikümmend tagasi seisis siin üks päratu kaugelaskesuurtükk hirmuks vaenuliku Jaapani sõjalaevadele.

PÖÖRAN Vaiksele ookeanile selja ja ületan uuesti tolle tiheda liiklusega Hopetown Avenue. Hakkan end varsti tundma ülearusena, sest ilmselt pole võõrastel kombeks siin ringi hulkuda. Igatahes heidetakse mulle teiselt poolt hekke imestunud, kuigi mitte just pahatahtlikke pilke. Keele- ja rõivastusprobleemi tõttu vantsin peatumata edasi. Villad mõlemal pool teed on nooblid. Kõik on laitmatult pestud, värvitud, kastetud, pügatud, pühitud. Iga õis õigel kohal. Nagu kinos. Nagu värvilises tummfilmis. Sest ümberringi valitseb peaaegu täielik vaikus. Mis ilmselt kuulub absoluutse, lääneliku luksuse juurde. Rahu ja vaikus. Ootamatult kohtan tänavanurgal kaht noort inimest, võibolla noorpaari. Mind nähes on nad rõõmsalt üllatunud, lähenevad, et midagi küsida. Miks tullakse Sydneys alatasa just minu käest kõike küsima. Aga neil siin praegu pole ka suurt valikut. Paistavad olevat minutaolised ekslejad. Tahavad teada, kus on sadam ja millal viimane laev läheb. Ju oli mu vastus mõistetav, hüvastijätuks lahkelt viibates astuvad nad päris õiges suunas edasi.

TIIBURITE maailmakuulus Ku-ring-kai koloonia asub Sydney eeslinnas Gordonis. See osutus väikeseks sõbralikuks aedlinnaks. Ühe Edwardi tänava maja perenaine pühkis parajasti kõnniteelt lehti kokku. Küsisin, kas flying foxes on veel kaugel. Ta ei mõistnud midagi arvata. Ei aidanud ka see, kui lisasin, et suurte käsitiivaliste kolooniast teatakse isegi overseas, Euroopas vähemalt. Perenaine peatas meist mööduva paarikese. Nood kinnitasid üksmeelselt, et natuke edasi, vanadekodust mööda ja sealsamas see ongi. Edwardi tänav lõppes taraga, selle taga kasvas tihe eukalüptimets. Läksin läbi värava, lugesin puule kinnitatud silti BATS ning nägin nummerdatud puid. Astusin mööda libedavõitu rada edasi, ajasin pea kuklasse. Kedagi polnud näha. Tihe padrik, ei ühtki märki inimtegevusest. Teiselt poolt oja kostis metsast kiledaid häälitsusi. Austraalias elab õige palju kiledahäälseid linde. Poolkäpukil kivilt kivile ronides sain õnnelikult üle oja. Peagi muutusid häälitsused üpris valjuks, neile lisandus mingi vigin ja kassi moodi kräunumine. Lõpuks leidsin laiema vaatevälja. Tõstsin pilgu - ja seal nad olid. Mõned puud olid lehestiku asemel kaetud loomadega, kes rippusid okstel nagu oleks keegi sinna sidunud hulgaliselt tumedast riidest kotte. Need kotid liikusid ja häälitsesid vahetpidamata. Mõni sirutas kord ühe, kord teise tiiva kehast eemale, haris naginal rinda. Torkas silma ereruuge krae, mis eristus teravalt pea vesihallist toonist ja tumedast kerest. Loomad nihelesid, käratsesid, paaritusid. Kes teab, võibolla on nahkhiired niisama lärmakad, ainult et nende ultrahelihäälitsust pole inimkõrvale kuulda.

KU-RING-KAI koloonias elab vähemalt suvel umbes 25 000 lendkoera, õigema nimetusega tiiburit. Siin tihnikus saab kokku lugeda paremal juhul ühe puu loomad. Tollel mitte kuigi suurel eukalüptil mu ees võis olla kokku sadakond isendit. Aiapidajad tiibureid ei salli. Ometi ei hooli hallpeatiiburid nende väärtuslikust puuviljasaagist kuigivõrd. Neile meeldib rohkem põline toit - eukalüptide õied ja nektar, looduslike taimede viljad, eriti lillipilli ehk nelgipuu omad. Tiiburid ei ole kuigi pelglikud, nad lasevad end päris hästi vaadelda. Ent niipea, kui püüdsin kellegi poole suunata fotoaparaadi helkivat objektiivi, liugles loom otsekohe eemale, kinnitudes pea alaspidi mõne kaugema puu oksa külge. Otsustasin liikuda veidi edasi. Maapind mu ees hakkas tõusma. Ronisin viimaks mingile tülikale rahnule. Tõstsin pilgu. Vaatepilt oli mõjus. Lesisin nimelt laitmatult tasasekspöetud murul, hoolitsetud elamu tagaaias. Tõusin võimalikult väledasti jalgele, manasin näole ükskõikse ilme ja lonkisin rahulikult mööda muruväljaku tagaserva. Et majas jäi kõik vaikseks, asusin pildistama. Tiiburitest kaetud puuladvad jäid mu varvaste tasapinnale. Miski ei takistanud vaadet kolooniale. Päikegi paistis õigelt poolt.