KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Enne europrügilat vajab Tallinn europrügindust

Jõelähtme valda endisesse fosforiidikarjääri kavandatav uus Tallinna prügila lükkab jäätmemured tulevaste põlvede kaela. Enne selle rajamist tuleks ümber muuta kogu prügimajandus.

PRAEGUNE, Tallinn-Pääsküla prügila asub linna lõunapiiril, Pääsküla raba servas. Jäätmeladestuse alune pindala on ligi 30 hektarit, ladestuse kõrgus 30 meetrit ja ladestatud jäätmete mass umbes neli miljonit tonni. Prügila tekkis stiihiliselt rabaäärsete turbaaukude täitmisest jäätmetega 1950. aastatel, legaliseeriti ajutise jäätmete mahapanemise kohana 1970. aastatel ja oli täis juba 1990. aastate alul. Sellest ajast on suurenenud jäätmetealune pindala umbes 4 hektarit ja kõrgus 10 meetrit. Laienemisvõimalused ida-, lääne-, ja lõuna suunas ei ole aga looduslikult piiratud. Prügilast väljuv reostus seisneb ladestusest väljuvas nõrgvees, mida tekib aastas 40 000 - 50 000 kuupmeetrit. Tänu turbapinnasele puhastub nõrgvesi kohapeal. Pääsküla jõgi kannab piirkonnast välja vaid mõne protsendi kogu nõrgveest. Teine reostaja on prügilas tekkiv gaas, millest umbes pool on metaan. Elanikke metaan ei sega, kuna see on õhust kaks korda kergem ega püsi maapinna lähedal. Kuupmeetrist jäätmetest eraldub 150-200 m3 ladestusgaasi. Kuid metaani reostustoime on globaalne. Jõudes atmosfääri, toimib see kasvuhoonegaasina, olles süsihappegaasist umbes 30 korda tõhusam.

MÖÖDUNUD 50 aasta kestel on toimunud olulised muutused tootmises ja eluviisides. Jäätmete kogus üha kasvab.Tootmise ja elutegevuse kõrvalproduktid, mis maal talus olid väetiseks, muutuvad linnas jäätmeteks. Looduslikes tingimustes, kontaktis õhuhapnikuga lagunev orgaaniline aine maetakse kiirelt kasvavasse jäätmeladestusse. Seal laguneb see hapnikuvaeguses, tootes metaani ja teisi, osaliselt mürgiseid ja kantserogeenseid aineid. Sellele lisandub suure raskmetallide sisaldusega nõrgvesi. Anaeroobses prügilas tekkivate keskkonnaohtlike ainete isoleerimiseks rajati Saksamaal kümmekond aastat tagasi nn multibarjäärprügilad. Jäätmeladestus ümbritseti vett ja gaase mitte läbi laskva mitmekihilise kattega. Multibarjäärprügila rajajad hindasid oma loomingut kui ajutist lahendust, millega me anname oma jäätmemured lahendada järgnevatele põlvkondadele. Möödunud aastal kehtima hakanud prügilaid käsitlev eurodirektiiv (99/31/EC) esitab multibarjäärprügila kui jäätmete ladestamiseks soovitatud põhitüübi, kuid ei välista ka teistsuguseid lahendusi, kui sellejuures tagatakse keskkonnaohutus. Direktiivi põhitähelepanu on pööratud jäätmete koguse vähendamisele ja nende ladestamiseelsele stabiliseerimisele. Bioloogiliselt lagundatavad orgaanilised ained tuleb komposteerida või põletada, nii et ladestada tuleb praktiliselt inertseid aineid, mis ei tooda ohtlikke gaase ega nõrgvett.

MAARDU vanasse fosforiidikarjääri prügila rajamine pandi paika 1970. aastate lõpus. Sellest ajast on jäätmekäitluse valdkonnas palju muutunud. Karmistunud on prügila asukoha valiku nõuded. Ülalmainitud eurodirektiiv välistab prügila rajamise ebastabiilsele, vajumis- ja maalihkeohtlikule pinnasele. Praegu Jõelähtme valda planeeritav ladestus tuleks aga just nimelt ebastabiilsele pinnasele, kus diktüoneemakilt porsub ja lahustuvad ained sellest välja pestakse. Prügila asukoha üle on palju vaieldud, sisulisi uuringuid on aga vähe. Puuduvad isegi andmed pinnase vajumise kohta. Senises projektdokumentatsioonis toonitatakse iga kord pinnase stabiliseerimise vajadust ja märgitakse, et see probleem tuleb lahendada projekteerimise järgmises staadiumis. Nüüdisaegne teadus ja tehnika võimaldavad lahendada ka keerulisemaid probleeme. Ehitav firma saab olema ilmselt õnnelik huvitava töö üle, kuna niivõrd ebastabiilsele pinnasele ei ole Euroopas varem prügilaid rajatud. Odav see vast ei ole, aga saastaja, see tähendab Tallinna elanik, maksab kalli ettevõtmise kinni.

OLETAME, et prügila ehitatakse valmis. Esimesel kümnel aastal ei juhtu ilmselt midagi. Siis võivad ilmneda ebaühtlase vajumise tulemused. Aga juba tegutsevad teised inimesed ja uued olud. Meie oleme pärandanud oma jäätmete probleemid järgnevale põlvkonnale. Ja mis siis ka ära ei ole see mõnikümmend tuhat kuupmeetrit nõrgvett Soome lahte või ordoviitsium-kambriumi veehorisonti anda. Võrreldes muu reostusega võib see kogus olla tühine. Kuid ikkagi oleks õigem võtta aeg maha ja tõkestada Pääskülas reostuse levik, mis maksab ainult mõne miljoni. Ning rakendada eurodirektiivides ettenähtud abinõud jäätmete koguse vähendamiseks ja ladestatava materjali stabiliseerimiseks. Ja selgitada Maardu karjääri pinnase stabiilsuse ja stabiliseerimise küsimused. Tuleks käsitleda ka prügila asukohavalikut. Ja ilma paanika ning kisata, et kohe upume solgi sisse. Eestis leidub sobivaid kohti. Leiti Järvamaal Väätsal, kus euronõuetele vastav prügila käiku lasti, leiab ka Tallinna lähedal. Jäätmekäitlus on globaalne probleem. Multibarjäärprügilad, mida meil europrügilate nime all kangesti rajada tahetakse, on üks etapp selle juures, mis osutus vajalikuks maal, kus elanike tihedus on paarkümmend korda suurem ja elatustase mõned korrad kõrgem kui meil. Meil on suhteliselt puhas loodus, võiks isegi öelda isepuhastuv, kus reostuse näitajad aastatega vähenevad. Prügilate ja nendest leviva reostusega tuleb tegelda, aga mitte joosta süüdimatult kõlava "europrügila" sildi järele.