LOODUSE ARHIIV

Jaan Kaplinski "On oluline, et maale tuleks inimesi, kes osa oma energiast kulutavad looduskeskkonna hoidmisele ja kujundamisele." L�bi aastak�mnete s�gava loodustundega silma paistnud kirjanik ja filosoof Jaan Kaplinski elab suurema osa aastast oma maalilises talus Vana-Mutikul P�lvamaal, kus avaral k�nkan�lval asuvate hoonete ja �uemaa juurde kuulub ka viisteist hektarit metsa. "See pole mitte suvekodu, vaid maakodu, kus omal ajal tuli ikka v�ga palju teha ja �mber ehitada ning ega seda l�ppu paista praegugi", �tleb ta, "aga ma lihtsalt ei oska teisiti elada". Ajakiri Loodus k�is Jaan Kaplinskil k�las 29. juunil.

Oma viimases raamatus "Kevad kahel rannikul �" tunnete muret, et kunagiste loodusrahvaste hing kipub t�nap�eva tsivilisatsiooni surve all �ra kaduma. Mis toob hinge �hte Eestimaa tallu? Eks ikka mitu asja koos. Inimesed ise. Teatav vaim, mis s�ilib hoonetes, kui on t�esti olnud eelmised asukad, kes on j�tnud midagi endast ja oma hingest nendesse. Ja muidugi loodus. Inimese ja looduse selline koosm�ng, mis on tekitanud n�iteks niidud, nurmen�lvad v�i kaasikud. Kodukaasik on ju t��piline kultuurmaastik, ikka kas vana alemaa, p�llumaa v�i karjamaa peale kasvanud. Suur osa Eesti maastikust oligi varem selline kultuurmaastik. Aga mitte intensiivselt kasutatav kultuurmaastik. Olid niidud, olid p�llud t�is lilli - rukkilille, mooni, magunat ja mida k�ike veel. Loodus oli palju rikkalikum, kui temast viimast v�lja ei pigistatud. Inimese ja looduse kokkum�ng ongi loonud k�ik selle siin, mida mina p��an omal viisil edasi viia. Mitte v�ga peale surudes, kasv�i mitte niites mingisuguse murutraktoriga maid siledaks, vaid niites vikatiga. Esialgu on meil kolm meest, kes niidavad, ja p�ris hea meelega - saame selle hektariga hakkama. Tulemus on see, et meil on lilli muru sees. V�i ega meil ei olegi �iget muru, meil on rohkem niit. Aga niit, eriti puisniit, on �ks v�ga huvitav ja rikas kooslus Eestis.

Kas sellisel s��stval talupidamisel v�iks olla Eestis tulevikku? Tulevikku ei tea me keegi. Mina seda igal juhul teen, arvan, et midagi saan ma nii teha looduse heaks ja oma hinge heaks ja v�ibolla oma vaimu ja metsa- ja niiduvaimude heaks. Saan kasutada �ra seda, mis ma mujal teenin, panna see siinse keskkonna kujundamisse v�i hooldamisse. Ma olen naljatamisi �elnud, et olen asutanud oma kodu �mber kimalaste ja konnade kaitseala - ega neil kummalgi pole v�ga intensiivselt majandatud maastikus enam eriti kohta. Konnad on m�rkide suhtes tundlikud, aga minu tiik on neid t�is. Just �sja tulid v�ikesed konnapojad veest v�lja, sabajupikesed taga. �ldiselt on aga talupidamise tulevik Eestis muidugi tume. Majanduslikult on v�ga raske v�lja tulla. Asi v�ibolla natuke paraneb, kuid mind teeb murelikuks ka maaelu �koloogiline k�lg, sest intensiivne p�llumajandus - palju keemiat ja palju raskeid masinaid - h�vitab nii palju ja on muutunud praegu �heks looduse k�ige suuremaks vaenlaseks n�iteks L��ne-Euroopas. Inglismaal on vist viimase k�mne aastaga kiivitajate arv v�henenud poole v�rra, ja selliseid uudiseid looduse kohta kuuleb pidevalt. Kui see k�ik tuleb ka meile, siis sellest oleks v�ga kahju. Ida-Euroopas, kuhu Eestigi kuulub, peaks loodust hoidma ja mitte p��dma k�ike maksimaalselt v�lja pigistada. Majanduslikult oleks see v�imalik, kui osa neid subsiidiume, mis makstakse L��ne-Euroopas p�llumeestele, makstaks meil Eestimaal n�iteks inimestele, kes maad peavad - p�ldu, metsa, aeda. Kui makstaks inimestele selle eest, et nad s�ilitavad loodust, s�ilitavad seda kultuurmaastikku, mis siin on veel suhteliselt puutumata. Meil on s�ilinud palju sellist, mis Euroopas on kaduma l�inud, ning kuidagiviisi v�iks L��ne-Euroopa seda kompenseerida. Need m�tted praegu liiguvad, ka rahvusvahelisel tasandil. Eestis on tegelikult head tingimused, meil on t�esti puhas loodus. V�iksime oma puhtaid tooteid edukalt m��a, aga see tahab organiseerimist, see tahab investeeringuid, sest l��neeurooplased, kes oleksid huvitatud ostmisest, on huvitatud suurtest kogustest. Nii et asi on keeruline. Kuid meie inimesed ei kujuta ette, kui suur on kontrast Eesti suhteliselt puutumatu ja v�ga rikka kultuurmaastiku v�rdlemisel L��ne-Euroopa omaga, kus t�esti annab otsida linnukest v�i putukat. Seal liikudes avastad jahmatusega, et see maastik on kuidagi kummaliselt elutu, teda on nii v�he.

Kas seega peaksime oma looduse s�ilitamiseks lootma Euroopa peale? Kui me integreerume, siis tuleb kuidagiviisi selles m�ngus kaasa m�ngida. �ks v�imalus oleks just niimoodi, et nad aitaksid meil v�ltida vigu, mis seal on tehtud. Tegelikult on ju see intensiivne p�llumajandus mingis m�ttes nonsenss, sest makstakse peale saastamise ja �letootmise eest. V�iks v�hendada toodangut ja vabanenud ressursid panna siis t�esti looduskaitsele ning teiselt poolt v�ibolla vaesemate maade p�llumajanduse aitamisele, kus see v�ike lisav�etiste hulk annaks palju suuremat efekti. Hollandis v�i mujal on p�llumajandus sisuliselt saavutanud tootlikkuse lae, seal pole v�imalik enam eriti kusagile edasi minna. Pole v�imalik ka seep�rast, et suurema saaste, v�etiste ja m�rkide hulgaga ei saaks loodus enam hakkama.

Kas praegu pole Eestis siiski nii, et iga�ks tahab saada v�imalikult palju ja v�imalikult kiiresti? Et meie looduse kaitsmine eeldaks ka olulist muutust inimeste teadvuses? Meie inimeste teadvuses on loodusl�hedus siiski veel olemas, kuigi ta ilmselt l�heb k�vasti tagasi. Noored inimesed ei tee enam sageli varese ja varblase vahel vahet, aga midagi siiski on. Seegi oli mulle �llatus, kui suurt vastukaja leidis idee keelata metsaraided lindude pesitsusajal. T�iesti kalki ja hoolimatut suhtumist - on sedagi, aga see vast siiski ei valitse. Kui inimeste loodustunnet kuidagiviisi tagant aidata, siis v�ibolla paljud suudaksid ka rohkem �ra teha. Kasv�i iga metsaomanik saaks rohkem kasvama j�tta, saaks veidi s��stlikumalt �mber k�ia oma metsaga. Talumees saaks natuke seda loodusmaastikku s�ilitada, ka siis, kui see majanduslikult alati �ra ei tasu. Euroopal ja tervel maailmal on vaja seda loodust, see on nagu puhver, mis kaitseb meid meie eneste eest. Ida-Euroopa on nagu L��ne-Euroopa suur park v�i mets, mis piirab seda �leindustrialiseeritud, �leasustatud piirkonda. Meile ei pruugi meeldida idee, et oleme mingis m�ttes nagu kaitseala, aga miks ka mitte? On ikka suur kontrast - kui L��ne-Euroopas on mets �ksikute saarekestena keset p�llumajandus- ja t��stusmaastikku, siis Eestis on vastupidi. Inimasustus ja p�llud on saarekesed metsa sees.

Kui aga l�heme siiski sama teed, mis L��ne-Euroopas? Jah, kui see l��ne tee tuleks, kui siin masinad ja nende tootlikkus hakkaksid dikteerima maastikku, kui mets oleks p�hiliselt istutatud mets, valitseksid lageraied ja suured p�llumassiivid, kus v�imsad masinad t��tavad - see ei ole muidugi meeldiv variant. See t�hendaks keskkonna vaesumist. Looduse mitmekesisusele annaks see suure hoobi, ja v�ibolla ka selle keskkonna inimlikkusele, sest puuistandik ja lage p�llumassiiv ei ole maastik, kus inimene tahaks elada ja ennast h�sti tunneks. Kui m�elda, kui palju inimesed on valmis maksma, et n�ha ilusat loodust, olla m�nes looduskaunis paigas - kas seda n��d lausa rahaga m��ta saab -, siis peaksime ka midagi kulutama selleks, et s�ilitada see inimlik maastik ja mitte muuta seda �lesk�ntud uudismaaks. N�ukogudeajal selline oht oli, aga meie looduskaitseliikumine oli nii tugev, et vastut��tamine toimis ja mingi kompromiss ka leiti. Sotsialistlik suurp�llundus ei muutnud meie maastikku L�una-Venemaa taolisteks ��retuteks p�llulagendikeks.

Kas praegu on n�ha sellist konkreetset j�udu, kes suudaks Eestimaa loodust vaesumise eest hoida. Euroopa Liit? Meie oma valitsus? Looduskaitsjad? Valitsusest ei usu ma eriti midagi. Aga ma arvan, et v�ibolla looduskaitsjate ja Euroopa Liidu �hine tegevus. Euroopa rohelised v�iksid meile siin abiks olla, sest l�puks on praegu Prantsuse, Saksa ja Soome valitsuses rohelised sees. Ja nendel on Europarlamendis teatav m�ju, nii et sealt v�iks abi loota. M�nel pool elavad inimesed maal t�esti v�ga halvasti ja neil ei ole eriti muud teha kui metsast elada, aga teiselt poolt meenutab praegune metsade mahav�tmine ja h�vitamine aega, kui inimesed kolhoosiaja alguses k�rvalhooneid k�tteks p�letasid. K�simus ongi selles, et mida rahaga tehakse, mis metsast saadakse ja elamisest �le j��b. �ige oleks panna see raha kuidagiviisi tagasi omaenda keskkonna edendamiseks ja kaitsmiseks.

Talu on �ks v�ga kompleksne n�htus - nagu riik miniatuuris. Selles on ka meie traditsioonilise talu teatav v�lu, et talumees tegeles t�esti k�igega. Ta pidi k�ll loodust kasutama, ent samal ajal ka kaitsma. Praegune suur spetsialiseerumine maal kaotab �ra talu, mis oli omaette mikrokosmos, kus olid p�ld, aed, loomad, mesilased. Kus tehti v�ga palju k�sit��d. Sellist asja ei saa sageli kunstlikult s�ilitada, kuid teiselt poolt on siin midagi, mille �le me peaks m�tlema. Talu oli kultuurin�htus, osa maastikku, mis oli nii-�elda inimesestatud, kus igal pisikesel k�nkakesel ja m�nel vanemal puul olid omad nimed, allikatel ja kividel olid nimed, see oli t�esti inimese ja looduse v�ga pikaajalise kooselu tulemus. Ja kahju on kindlasti, kui ka maainimesel ei ole enam aega ja rahu oma �mbrusega tegelda ning seda p�hjalikult tundma �ppida. Siis on ta juba v��rdunud maast, muutunud nomaadiks. Kuid ma ei usu, et see peab tingimata niimoodi minema. �ks v�ljap��s on selles, kui maale tuleb rohkem inimesi, kes teevad mingit muud t��d ja saavad oma tulu mujalt. Inimesi, kes ei pea pidama p�ldu v�i kasvatama lehmi, kuid kes osa oma ajast ja energiast kulutavad kooseluks selle keskkonnaga, oma elupaiga hoidmiseks ja kujundamiseks. Selliseid inimesi Eestis on ja ma arvan, et mitte v�he. Ma ise ei kujuta k�ll ette, et v�iksin elada ilma oma majapidamiseta siin, ilma nende puude ja p��sasteta, lindudeta, kes siin pesitsevad ja tegutsevad. Inimene vajab niisugust elu, see on �ks tervemaid eluviise �ldse.