KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Arktika võlub karmusega

Kodumail on käes suur suvi. Linnakatuste kohal tiirutavad piiritajad, kuldnokapojad harjutavad juba lendamist ja linavästrikel on teine pesakond käsil. Tahaks kevadet tagasi, sest üürike ta sel aastal oli, ei jõudnud õieti märgatagi. Mis muud kui tagasi kevadesse, Põhja-Jäämere äärde, Arktikasse.

LINNURAAMATUTEST otsisime välja sellise paiga Põhja-Norras, kus levikukaartide andmetel pesitseb kõige rohkem rannikulindude liike samal poolsaarel. See on Syltefjord, kus lähestikku elavad peaaegu kõik linnulaatade liigid. Puuduvad vaid ürrid ja tormipääsud. Läksime otsima kevadet Jäämere-äärsetelt linnukaljudelt, lootes näha alke, suulasid, tirke, kaljukajakaid, lunne, krüüsleid, kormorane ja jää-tormilinde. Ammused unistused peavad ju kunagi täituma. 1100 kilomeetrit meilt põhja pool on kevad täies hoos. Ivalos pole talvised lumehanged veel lõplikult sulada jõudnud, kuid paiselehed õitsevad ja suitsupääsukesed on kohale jõudnud. Alguses on pisut kummaline sellist pilti ja heli kokku sobitada, kuid kuna päike ei kavatsegi loojuda, unustan sisseharjunud loogika peagi. Põhjapõtru liigub palju ringi, maanteeääred on üles tundrutele suvistele karjamaadele rändavaid põdrakarju täis. Kuulda on mulle tundmatu tsiitsitaja laulu. Hiljem selgub, et tegemist on siiski rootsiitsitajaga, kuid meie mõistes täiesti tavatus maastikus, nimelt kasetihnikus, ja üpris tundmatu dialektiga. Utsjoel, Soome põhjatipus, on kaskedel märgata esimesi õrnu hiirekõrvahakatisi, kuid pääsukesed on siingi kohal. Maanteetammil käib tutkaste pulmamäng. Linnud ei pelga autosid ega mootorrattaid. Vaiksematel hetkedel jäävad sookuked äkitselt kõik korraga magama, et siis mööduva auto mürinast üles ehmuda ning kohe usinasti kaklema hakata. Ju see polaarpäev ikka asjad niipalju sassi ajab, et linnudki enam ei tea, millal magada ja millal pulmi pidada.

1500 kilomeetrit meilt põhja pool on paks lumi, esimesed sulavete ojakesed tormlevad mitme meetri kõrguste hangede vahel alla, mere poole. Laulavad põldlõoke, sookiur ja kivitäks. Viimased paarkümmend kilomeetrit teed on asfaltkatteta. Kitsast kruusateed sõites haihtub hirm, et äkki on Jäämere rand samuti nagu Lapimaa paljud järvekaldad saunu ja suvilaid täis ehitatud. Syltefjordi asula koosneb umbes 30 hoonest. Külas ei näe liikumas ühtegi hingelist, paik tundub olevat välja surnud. Teel kohtame habetunud taati, kes veab traktoriga suurt merepaati ranniku suunas. Külast paarsada meetrit edasi lõpeb tee lumehanges. Luitunud plakat osutab: 11 km - ja pilt mäest ning paarist kajakast. Edasi läheme jala.

MAASTIK ON RASKE kõndida. Pehme vetruv turbakiht vaheldub munakiviväljadega. Lisaks tõusud ja langused ning paari jõesuudme ületamine. Õnneks on ojad alles väikesed, sest lumi ei ole üleval tundrutel veel õieti sulama hakanud. Rängale maastikule ja piiratud ajavarule vaatamata teeme pause, et nautida Jäämere ja randade ilu. Arktika ookean on võimas ja oma jõulises ilus ning külmuses kardetav. Rannad lasevad merd kohati käegagi katsuda, samas jälle tõusevad kaljud püstloodselt otse veest. Mõõn paljastab rikkaliku ja lopsaka vetikametsa ranna läheduses ning lubab linnuparved merisiilikuid ja molluskeid korjama. Kaks änni suundub nõtkel lennul piki randa õhtule ja merele vastu. 11 kilomeetri läbimiseks kulub üle viie tunni. Teele jääb väike lahesopp jõesuudme ja mahajäetud külaga. Kunagi on siin kihanud vilgas elu. Sadam on kindlasti olnud tulvil posti- ja vaalapüügilaevu, kalakuivatusredelid täis lõhnavat kala. Teed siia ei tule, telegraafiliin on siiski olnud. Paik on ilmselt juba kümneid aastaid elutu, kuid troostitutes varemetes laulab meile lohutuseks sinirind. Kolm põhjapõtra pageb viimase tare tagant üles mäeküljele. Kuigi inimesi läheduses ei ela ning eriti tihedat laevatamist samuti pole, on rand üle külvatud igasugu prügiga. Palgid-notid loomulikult, kuid kõikvõimalikku plast-, klaas- ja plekkträni on igal pool lausa suurte kuhjadena. Ilmameri peab olema ikka hirmus tihedasti saasta täis pillutud, et see üksildane rand siin sügaval fjordi kaenlaski nii risune välja näeb. Linavästrik sätib pesa vana katkise plastkanistri varju viskipudeli ja kohvipurgi kõrvale.

Kostab kauget linnukära. Binoklist vaadates paistabki esimene sinna-tänna sõeluvatest lindudest kihav kaljunukk, mis kaugelt vaadates näib mesilastaruna. Leiame sobiva laagriplatsi ja kergendame oma koormat. Tükk turnimist ja olemegi keset kaljukajakate kolooniat. Kalju kaardub väljapoole kalduva seinana nagu kummuli amfiteater. Iga eend ja nukike kannab mitut kajakapesa, kus linnud on ilmselt juba paar nädalat haudunud. Kostab esimeste vastkoorunud poegade piuksatusi. Kajakad on küllaltki julged: lahkuvad küll korraks pesalt, aga tulevad sinna otsekohe tagasi. Väliselt päris kalakajakate sarnased, aga erinevalt meie laidude asukatest ei kipu nad inimest ründama. Kajakakalju hämmastab oma mastaapsusega. Ühel sellisel seinal pesitseb kümneid tuhandeid paare. Ja siis tuleb piki randa edasi järgmine, veelgi suurem kalju. Ja siis veel üks.

EDASI MUUTUB maastik läbimatuks. Poolsaare ots teeb sellise kaare, et graniidiastangud, mis enne kulgesid poolviltu rannaga, nii et nende vahelt oli võimalik läbi pääseda, keeravad end suisa veepiiriga risti ja lõpevad otsapidi meres. Poolviltu tõusva kaljulaama teine serv on püstloodis 30 meetrit otse alla. Ja sellistest paralleelsetest kaljumassiividest nagu suurtest saehammastest rand edaspidi koosnebki. Binoklist paistab, et järgmine kalju kannab suulade kolooniat. Kaugemate kaljude asukaid ei suuda nii kaugelt enam määrata, kuid linnulaat jätkub nii kaugele kui silm ulatub. Merikotkaid patrullib piki randa, peletades lainena enda ees parvede kaupa linde pesadelt lendu. Näljas ei näikse nad siin just olevat. Kajakakisa peegeldub kaljudelt ja muudab seejuures tämbrit. Erakordne ja üllatav helipilt. Tagasi kõmpides selgub, et oleme tulles märkamatult möödunud kolmest suurest looduslikust koopast. Taskulamp jäi autosse, sest pimedat aega pole ju oodata. Koopad on kõrged ja jätkuvad üsna sügavale mäe sisse. Hämarus ei luba õõnsusi lähemalt uurida, niisiis liigume laagriplatsile tagasi. Päike on sootuks harjumatus ilmakaares, aga kella järgi peaks varsti saabuma hommik. Linnulaada kisa jääb lõpuks kaugusse ja lärmist veel kumisev kõrv tabab lumetsiitsitaja vaikse laulukatke. Helisevast-vulisevast ojakesest maitseb vesi janukustutuseks hea. Järgmisel kevadel peab tagasi tulema. Jää-tormilinnud ja lunnid jäid seekord ju nägemata. Jäämeri ja tundra-sinirinna laul - Arktika kevad - ei lähe vist küll kunagi meelest.