KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Hunt- metsade austatud ja põlatud valitseja

Meie metsades käib aastaringselt armutu võitlus huntide vastu, mis ometi ei ole kriipsu võrragi vähendanud hallivatimeeste elujõudu.  Jaanuari keskel vapustas avalikkust kohutav teade Pärnumaalt. Ühelt Audru ehituskrundilt leiti inimese jäänused ja kõmulehe pealkiri kriiskas: noor mees langes metsaliste lõunaroaks! Ent politsei tegi õige pea kindlaks ohvri kuritegeliku tausta ja järeldas, et mees võis olla tapetud ja loomad võisid närida vaid surnud inimese laipa. Realistlikult hinnates võisid purejateks kõige tõenäolisemalt olla hulkuvad koerad, kuid kõne alla võib tulla ka mõni juhuslikult külasse sattunud kiskja. Miks mitte mõni hunt? Kiskjate uurija ökoloogiamagister Harri Valdmann kinnitab, et praegust seisu ei saa nimetada hundiuputuseks: "Ma arvan, et neli aastat tagasi oli hunte sama arvukalt kui viiekümnendail aastail." Ainuüksi 1994–95 lasti maha 205 hunti ning järgmise hooaja veebruariks oli teise ilma saadetud veel 243 võsavillemit. Tänavuse aasta inimasustusele lähim rünnak toimus kilomeetri kaugusel Jõgeva linnast, kus hundi ohvriks langes koer. Viimane toidunappus Eesti metsades oli sõjajärgsetel aastatel, kui metsloomad käisid külades koeri ja muid koduloomi murdmas. Füüsiliselt terve ja normaalne hunt ei ründa inimest. Kui kiskja siiski inimese kallale kipub, on juba midagi väga hullu lahti. Selleks peab ta olema tupikusse aetud, haige või haavatud. 

HUNDI TOIDULAUD on praegu üsna mitmekesine. Kuna hunt on keskmise suurusega kiskja, siis on ka tema toiduks peamiselt keskmise suurusega imetajad. Karjaline eluviis võimaldab murda vahel ka suuremaid loomi, näiteks põtru. Arvatakse, et põdra murdmiseks peab karjas olema vähemalt kolm hunti. On välja arvutatud, et hunt sööb aastas ümmarguselt 40 kitse, peale selle kümmekond metssiga. Valdmanni sõnul teeb hundi kõhu täis 7 – 8 kilo liha, kuid näljane loom võib korraga alla kugistada ka kümme kilo. Näiteks Belove¯je ürgmetsa hundid söövad keskmiselt viis kilo liha päevas. Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal on aga veendunud, et kiskjate päevaseid toidukoguseid hinnates pakutakse reeglina üle. Tegelikult oksendatakse suurema koguse liha söömisel see hiljem välja ja jäetakse mustadeks päevadeks. Sageli langevad hundi toiduvarud teiste loomade roaks. Eesti huntide lemmiktoiduks on sõralised – metssead ja metskitsed, väiksemad metsaelanikud ning isegi linnud. Võsavillemi jälgede lugemine näitab, et hundid mööduvad tihti üksikutest metsataludest võimalikult ligidalt, et veenduda, kas seal mõni pudulojus juhuslikult ripakil pole. 

EESTI METSADES elab praegu umbkaudu 200 hunti, mis teeb aastas aukartustäratava arvu kriimsilma eineks langenud loomi. Eesti loodus kannataks välja 40–50 hunti, arvab metsaameti jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht ja ütleb, et kiskjate poolt murtud mets- ja koduloomade arvu pole statistika kunagi kokku võtnud. Koduloomade puhul teadis vanasti täpset arvu kindlustus, kes kahjud kinni maksis. Kuna praegu maarahval raha pole, siis koduloomi enam ei kindlustata.  Tekib kahtlus, kas võitlust huntidele ei peeta mitte huupi, üldse aru andmata, kui palju nad elavale loodusele ja kodumajapidamistele kahju teevad. Roht ei ole selle arvamusega nõus ja väidab, et Eestil on Venemaa näol mõõtmatu tagamaa ja seetõttu pole ohtu, et hunt meie metsadest kunagi otsa lõpeks. "Meie võime siin väiksel Eestimaal küttida lõpmatuseni. Huntide jaoks on Eestis piisavalt rahu- ja pelgupaiku, kus nad saavad end suurepäraselt varjata ja seda hirmu ei ole, et hunt ära kaob."

SÕDA HUNTIDEGA on käinud meie metsades ajast aega. Hundinuhtlus on Eestit tabanud lainetena ja kummalisel kombel tavaliselt alati pärast suuri sõdu ja muidu segaseid aegu. Nii kujunes huntide arvukus ohtlikuks 1920. ja 1950. aastal. Viimane hundinuhtlus tabas meid üheksakümnendate alul. Toonased lumevaesed talved raskendasid huntide küttimist, sest lumeta ajal on hundi tabamine suuresti juhuse asi. Jahimees Arved Lantson räägib läinud aasta detsembrikuu ajalehes Jahimees, kuidas ta 1997. aasta juulis läks nisupõllu serva metssigu passima, kui ilmus välja kolm hunti, kellest kaks lõpetasid sel õhtul oma maise teekonna. Ka hallivatimehed olid taibanud, et nisupõllul oleks mõttekas sigu jahtida, kuid seekord langesid ise saagiks. Hunt ja rott on kaks elukat, keda on hävitatud sellest ajast saadik, kui inimene nendega kokku puutus. "Inimene võtab kogu aeg kasutusele kõikvõimalikke tehnilisi vahendeid, kuid ka hunt ja rott on sunnitud ennast täiustama," ütleb Mati Kaal, kes on hunte uurinud ning 1983. aastal neist raamatugi üllitanud. "Loodusteaduses nimetatakse seda nähtust ökoloogiliseks plastilisuseks ehk võimeks reageerida kõikvõimalikele muutustele ja neist edukalt välja tulla." Autoriteetsed ülestähendused võsavillemite hirmutegudest ja hundivastasest võitlusest Eestis ulatuvad 17. sajandisse. Aastail 1762–1767 murti Kambja ümbruses 12 inimest, valdavalt ikka lapsi. Alates 1771. aastast korraldas Tartu kreis iga aasta 15. mail klaperjahi. 1792. aastal püüti Põltsamaa kandis öö jooksul ühe hundiauguga kolm võsavillemit. 1820. aastal murdis hunt Räpinas ühe lapse ja jälitas teist tükk aega. On kindlaks tehtud, et hunt ründab kõige vähem mehi ja enam lapsi. Naised jäävad vahepeale, kusjuures hunt eristab neid ilmeksimatult. 

LEGENDID teevad hundist metsade superkangelase. Suur osa neist on tüüpilised jahimehejutud, mis tulenevad tõsiasjast, et hundid on korduvalt nutikust üles näidanud. Naljalooks võib lugeda arvamuse, et hundid kõnnivad metsas kahekesi kõrvuti ja pigistavad välimised silmad kinni. Kui nüüd jahimees näeb pimedas hiilgavaid silmi, põrutab laengu kahe hundi vahelt läbi. Tõsijutt on aga see, et steppides, kus hunte kütitakse autoaknast, jooksevad hallivatimehed juhipoolsel küljel, teades, et sealt ei saa tulistada. Tõestatud on ka see, et kui minna hundi pesa kallale, siis vana hunt ei ründa kunagi. Aga ta kõnnib röövlite kannul ja püüab leida hetke, et pojad ära päästa. Elu on kriimsilma õpetanud, et kui ta läheb kohe pesa juurde poegi päästma, siis on vähe lootust midagi saavutada. Rahvaluulesse on hunt jätnud väga sügava jälje, mida tõendab kasvõi selle metsaasuka nimetamiseks kasutatavate sünonüümide rohkus. Möödunud sajandi algul võimude poolt hundinuhtluse ohjeldamiseks tarvitusele võetud karmid meetmed ei kandnud erilist vilja, kuna rahva seas levis ebausk – seda enam, et võimud olid kitsid hunditapmise eest preemiaid välja käima. Rahvajuttudes püütakse hunti siiski naeruvääristada, nagu seda tihti tehakse tugeva vastasega, kellest füüsiline jõud üle ei käi ning keda püütakse hävitada moraalselt. Hunti tahetakse näidata saamatuna ja tavaliselt jääb ta alla nii rebasele kui jänesele. 

PEREKONDLIK ELUVIIS on huntidele väga omane. Paarid moodustuvad peaaegu kogu eluks. Nad ühinevad karja, kus on olenevalt toidu ohtrusest 5-7, harva 10-12 hunti. Kuid vahel võib metsas ringi hulkuda ka erakhunte.  Karja sees valitseb kindel võimuastmestik ning küllalt hea tööjaotus. Nii võivad ülejäänud karja liikmed vigastatud hunti liikumisel aidata ja haavu lakkuda. Iseäranis kurvaks jääb juhtpaar, kui neilt pojad ära võtta, siis võivad nad mitu päeva ulguda ja poegi otsida. Karjajuhi hukkudes leitakse kohe karjast keegi, kes pealikukohused üle võtab. Heade naabrite olemasolul võib uue karjajuhi leida ka väljastpoolt, et ei tekiks sisesugulust. Paljud hundiga seotud rahvapärimuslikud tähendused toetuvad vaieldamatule tõele. Näiteks väljend "saba jalge vahele tõmbama" alandlikkuse sünonüümina tuleneb asjaolust, et hundikarja hierarhiaredeli alumisel astmel olevad soed hoiavad tõepoolest saba jalge vahel, erinevalt karja juhist, kelle händ on uljalt püsti. 

EESTI METSADES elutsev hall hunt on praktiliselt seesama vorm, mille järgi hunt kui liik on Linné poolt kirjeldatud, seega kõige tüüpilisem hunt maailmas. Koer on üldjuhul hundile vaid saakloomaks, kuid mõningail tingimusil võib olla ka indlemisobjektiks. "Taolised segunemised tekivad siis, kui hundi arvukus on mingis piirkonnas alla löödud ja hulkuvaid koeri on palju," selgitab Kaal. "Kui ikka veri vemmeldama hakkab ja see on intensiivsem tundmus kui nälg, siis saabki hunt koeraga kokku." 1995. aastal püüdsid Mahtra jahimehed kinni pesakonna, kus pooled kutsikad olid rõngassabaga ja pooled hundi moodi. Hundi ja koera ristsugutised on tavaliselt märksa kavalamad, targemad ja  hullemad röövlid kui puhtavereline hunt. Nad ei tunne hirmu inimese ees, kuid neis säilib hundi nutikus. 1996. aastal nägin esmakordselt Keila jahimeeste poolt lastud kahte hunti, kellest üks oli pruuni karva, teine aga tumehall. Jahimehed nimetasid seda viimast poluvernikuks, kes on ristunud mõne Venemaa prügimäe juures hulkuva koeraga. Seega ei pruugi hallivatimees sugugi hall olla. Susi on põhitoonilt kergelt hallikaspruun, kusjuures neli värvitooni peab näha olema. Esimese aasta kutsikad on ühtlasema pruuni karvaga.

SUSI JA KOER on sedavõrd lähedased sugulased, et nende eristamiseks on võtta vaid mõned tunnused kolju juures. Koera ja hundi geneetiline baas erineb vaid protsendi kümnendi osas. "Isegi hundi ja koera kolju eristamiseks ei ole absoluutset võtit. Silmas peetakse 12 tunnust ja kui neist kaheksa kokku langevad, saab kindlalt öelda, kes on kes. Koer on põhimõtteliselt siiski koduhunt, kes on kunstliku aretamise tulemusena viidud ühes suunas," räägib Kaal.
Hundi kodustamist on kaasajal korduvalt üritatud ja katsed näitavad, et võsavillemit on võimalik välja õpetada. Kuid hundile koeratarkuste õpetamiseks kulub mitmeid kordi rohkem vaeva. Mis puutub hundi haukumisse, siis susi haugub sama vähe, kui koer ulub. Hundi haukumine on olemas teatud kindla reaktsioonina, ehmatusena temale võõra nähtuse korral. See on sama, mille suunas on koera oma ajal aretatud ja mis tema puhul on hakanud prevaleerima. 
Kaalu arvates nägi hundi kodustamine välja umbes järgmiselt. Ürgne inimene pistis kõhtu kõik, mis sinna panna andis ja kui sai kätte hundi koos pesakonnaga, pistis ka vana hundi pintslisse. Aga pojad olid nii pisikesed, et neid polnud mõtet süüa, vaid enne suureks kasvatada. Inimeste hulgas elades ilmnesid huntide erinevad iseloomujooned ja need soed läksid eriti hinda, kes olid leebemad või hakkasid kergemini haukuma. Inimese nina on kakssada korda tuimem kui hundil. Võib ette kujutada, millise informatsiooni saab hunt sellest keskkonnast, kus ta elab. Kuna hundi ja inimese saakloomad olid praktiliselt samad, siis hakati hundi nina ära kasutama. Nii see koer tekkis. Ta oli esimene koduloom, mis juba kiviajal inimest saatis.

INIMESTE SUHTUMINE hunti on väga erinev. Mati Kaalu jaoks kõige kummalisemalt käituti hundi suhtes, kui ta koos jahimeestega hunte looduses uurimas käis. "Pärast jahti olid lastud hundid küla keskväljakule kokku toodud, külainimesed käisid vaatamas ja lõid neid jalaga. See oli mingisugune sisemine ürgvaen, mis maainimese moodi oma toidukonkurendi ja kariloomade vaenlase peale välja valati. See oli minu jaoks vapustav üllatus, mida ma ei oodanud. Olen seda näinud paar korda erinevates Eestimaa kohtades, mistõttu arvan, et see ei olnud erand." Kes on psühholoogiliselt üle, nende jaoks on hunt austustväärt kui võrdväärne vastane, sest hallivatimees on ilma tehniliste vahenditeta suutnud end kaitsta ja me näeme, et tegemist on kõva tegelasega. Mõõdu ja jõu poolest on hunt inimesega enam-vähem võrdne. Sellest ajast peale, kui inimene ja hunt esmakordselt kohtusid, on tegemist olnud võrdsete vendade võitlusega. Korralik täiskasvanud isane hunt kaalub 60-80 kg, mis on samas kaalus keskmise mehega.  "Minule hakkas hunt seda enam meeldima, mida rohkem ma teda uurisin," ütleb Kaal. "Kui suuskadega metsas hundi jälgi luuramas käisin, valisin jooksuaja, kui hundid on hästi liikuvad ja vähem tähelepanelikud. Korduvalt on hundid tähele pannud, et ma nende jälgi ajan ja hakanud minu jälgi ajama, et selgeks saada, mida ma koperdan siin nende jälgede peal." Kohtumised huntidega on segatud tubli annuse müstika ja muinasjutulisusega. 15 aastat tagasi nägi ajakirjanik ja dramaturg Madis Tross hunti Vääna jõe ääres, kuhu kirjamees oli kalastama läinud. Kell oli viis varahommikul, kui hunt ilmus umbes kolme meetri kõrguse kaldavalli peale ja hakkas inimesele otsa põrnitsema. "Mul oli kaasas saia vahele pandud pikkpoiss," meenutab Tross. "Algul oli hirm. Mõtlesin, et kui hunt peaks ründama, siis ma hüppan jõkke, seal on ehk kallaletungi võimalused väiksemad. Vaatasin uuesti üles tagasi hunt seisis ikka samas kohas. Siis tekkis huvitav soov läheneda sellele metsikule loomale. Võtsin pikkpoisi kotist välja, läksin hundi juurde, ta ei liikunud paigast. Läksin vaikselt edasi, et talle süüa anda ja hunt sõi pikkpoisi peo pealt ära. See oli ilus, keegi ei teinud kellelegi paha."
Hundiuurijad kahtlevad siiski tõsiselt, kas toona oli tegu hundiga.

KESKKONNAAMETNIKUD on veendunud, et huntide vaprale soole pole lõppu oodata, ehkki hallivatilise metsavalitseja vastu käib halastamatu võitlus. Keskkonnaministeeriumi loodushoiutalituse juhataja Tiit Sillaots märgib, et Eesti inimene elab hundiga ühes keskkonnas ja seega tuleb võsavillemi arvukus hoida sellisel piiril, et ka inimese tegevus oleks võimalik. Sillaots on veendunud, et isegi Euroopa Liidu piirides on võimalik välja kaubelda sellised tingimused, mis võimaldaks hundi populatsiooni pidada optimaalses suuruses.  Taoline lootus on siiski väheusutav, kui meenutada kasvõi Soome liitumisega kaasnenud äpardust, kus alles pärast lepingu allakirjutamist selgus, et kogemata oli Soomes ka hunt looduskaitse alla võetud. Eesti võimalused endale mingeid eritingimusi välja kaubelda on aga veelgi väiksemad kui Soomel. Hundid ise oleks sel juhul kindlasti Euroopa Liidu poolt.