KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Gröönimaa külmutatud vaikus

Enne Gröönimaale ja Kanada Arktikasse tööreisile asumist sõelusin mälust välja kaks nime – Nanseni ja Frami. “Suuskadel läbi Gröönimaa” mulle just lauaraamatuks ei kujunenud, aga sisuga olin kursis. Ja loomulikult Fram. See laev tundub üldse Eesti rahvale tähtis olevat, pani ju ka Gustav Ernesaks oma elu- ja töölaeva, RAMi selle nime järgi. Rohkem pagasit mul kaasas polnud. 

SKULPTUURID MERES. Oleme Livonia pardal jõudnud Gröönimaa lähistele. Laudsile vesi, tuulevaikus, päike paistab, vee temperatuur on +2,2 kraadi. Kohe-kohe peaks jää tulema hakkama. Ja hakkabki! Algul arglikke tükikesi, sekka suuremaid ja pea on kogu veteväli jääd täis. Lausjääd ei ole, ainult pangad. Mida väiksem tükk, seda lähemalt möödume. Laeva alt rulluma pääsenud lained panevad jäätükid õõtsuma ja häält tegema. Mõne jääkuju all tekib solin, mõni hakkab laksuma. Ühe erilise monstrumi alt kostub mõnus pladin. Aga üks torni moodi asi otse poordi ääres saab õige vihaseks, vesi lausa vahutab selle jäise oreli vilede vahel. Tühi vesi hakkaski juba tüütama ja nüüd ilmub välja lugematu arv seltsilisi, igaüks isemoodi ja teevad veel häältki. Gröönimaa-ootus tõuseb haripunkti. Juba kolm tundi järjest on käsipõsakil illuminaatorist välja vaadatud, aga silmi vee pealt ära ei saa. Märkamatult keerab ette uue päeva, 16. juuli 1995. On valge suveöö. Vahetpidamatult mööduvad uued ja uued jääskulptuurid. Olen kunstinäitusel, aga ei pea saalis ringi käima, vaid istun oma personaalses loo¯is ja eksponaadid tuuakse ükshaaval ette. Nad pole postamendi otsas ega seina külge kruvitud, vaid oma loomulikus keskkonnas, seal, kus nad loodi. Selle öö lõikan oma isiklikust kalendrist välja ja nii jäävad kaks päeva otsapidi kokku, täis kunstinautimist looduslikus galeriis. 

EILE LAHKUSIME idaranniku suurimast asundusest nimega Ammassalik ja homme tahame jõuda Lõuna-Gröönimaa pisikülasse nimega Augpilaqtoq. Sihtpunkt on ette antud, sinnajõudmise teekond aga enda valida. Jõudmata lõunatippu välja, tuleb mõnest fjordist sisse pöörata, et siis kitsas rägastikus edasi manööverdada. Kaart on tihedalt nimetusi täis, sest kogu Gröönimaa rannajoon, eriti veel lõunas, on kitsaste väinade ja fjordide labürint. See kitsas rannaäärne riba ongi elutsoon – kõik 55 000 Gröönimaa elanikku elab selles jäävabas tsoonis, mis moodustab kogu territooriumist ainult 15 protsenti. Masendavalt suur ülejäänud osa on mandrijää päralt, kuhu inimesel asja ei ole. Ja ikkagi on see kitsuke elamiskõlblik lapike Gröönimaa kaardil täpselt kaheksa korda suurem kui Taani. Ühe järjekordse õhtupooliku tegijateks aga pole ei mäed ega kaljud ega isegi mitte jää, vaid hoopis... värvid. Päike võtab pintsli kätte ja hakkab maalima, lõuendist siin juba puudust ei tule. Vasakusse poordi ilmuvad helesinised mäed, aga nagu hiljem selgub, on see alles proovitöö. Mõne aja pärast vaatame juba helepruune kaljusid, mida on üritatud helerohelise ja punasega üle värvida. Helepruun täna domineeribki. Kui ikka elutu kivi on nii soojavärviline, siis see sisendab turvatunnet ja laseb tundekeeled valla. 15 päeva tagasi tegime peatuse Skellig Michaeli kalju juures Põhja-Iiri ranniku lähedal. Rusuv tunne sellest paigast püsib siiani – see üksik, 217 meetri kõrgune kalju, ookeanitormide mängukann, oli viis sajandit tagasi iiri munkade koduks. Sõitsime ümber kalju, otsisime värve, aga peale musta midagi ei leidnud, vaata ligidalt või kaugelt. Ka meri ümberringi oli tume ja lootusetu. Milline traagiline loodus!  Skellig Michael on tragöödia, tegelased musta riietatud ja räägivad värssides, Lõuna-Gröönimaa aga muinasjutt lumivalgekesest ja tulipunasest roosist. Ega asjata ole Gröönimaa lipul kaks värvi – valge ja punane. Valge on lumi, punane aga polaarpäeva hele valgus. 

ENNE PÄIKESELOOJANGUT on järsku kohale valgunud veel üks tegelane – udu. Aga mitte see tavaline ja segav, mis kardina moodi ette tuleb ja kõik ära varjab, vaid otse vastupidi, kogu senise pildi veel ilusamaks muudab. Udu moodustab nimelt kaks hiigelrõngast – ühe vee piirile, teise ja laiema aga otse mäekupli ümber. Udurõngastatud mäed! Udult sellist tempu küll ei oodanud, on ju see tegelane meremeeste kõige suurem vaenlane, meresõidu pahategijate edetabelis kindlalt eespool viinast ja naistest. Ja nüüd siin, Imarssuaq’i fjordis saab ta sellise süütu teoga hakkama, et kõigil inimestel laevas jääb suu lahti. Gröönimaa on paik, kus loodus ei näita inimesele kohta kätte nagu Antarktikas või Kanada Arktikas. Seal pannakse kohalike hiigelmõõtude taustal asi karmilt paika – mis sa könn siin konutad, kes sa ka oled! Gröönimaa on sõbralik, ta räägib sinuga, kutsub kaasa, võtab sul käest kinni.

ILULISSAT (JAKOBSHAVN) – Gröönimaa suuruselt kolmas linn ja kogu Põhja-Gröönimaa keskus. Kaardilt on seda hõlbus leida, selle eest hoolitsevad kaks orientiiri. Esiteks paikneb Ilulissat täpselt Gröönimaa läänepoolse rannajoone keskpaigas ja otse tema vastas asub väike Disko saar, ainuke saar kogu pika rannajoone lähistel. Linn asub põhjapolaarjoonest 180 miili põhja pool. Päike, koerad ja kuivatatud kala – põhitegijad esimese külastuse ajal. Enne neid kolme aga tulevad lõhnad. Nina kaudu antakse 27. juuli hommikul kõigile mootorpaadis viibijatele teada, et oleme lähenemas sadamale ja et siin kuskil lähedal peab hülgetöötlemis-tehas või siis vähemalt kalakombinaat asuma. Midagi vana ja läppunut levib õhus, see on rääsunud rasva hais. Kui oleme möödunud hõbehallidest hiigelmahutitest ja hakkame juba kai peale ronima, pole enam mingit haisu, asjad aga saavad sellegipoolest selgeks. Sadamakail paikneb kalakombinaat. See on juba hoone, ja vägevate kirjadega – oleme tõepoolest linna sattunud! Midagi niisugust nägime viimati Rejkjavikis. Mõned ratastega tõstukid veavad kalakaste. Kalurid oma väikestelt kalalaevadelt laadivad need tõstukile ja järgneb sõit kombinaadi hiigeluksest sisse. Paar-kolm kalalaeva loksuvad vaikselt päris meie paatide naabruses. Töölistel on seljas erkoran¯id kombinesoonid, seljal suurte tähtedega “Royal Greenland”. Kohe sadamast algab järsk tõus keerdtreppi mööda üles. Mäe otsas on juba asfalt maas ja maju päris tihedalt, mõnes kohas annab tänava mõõdu välja. Vaatame tagasi sadama suunas ja näeme all orus lahesoppi, kus on eraldi kohad jahtidele, paatidele ja väikestele kalalaevadele. Suuri kauba- ja reisilaevu aga pole. Palju neid siia mahubki? Viking Line ja Silja Line mahuksid lahedalt üksteise kõrvale, aga kas ka rohkem, pole kindel. Sellegipoolest on see kogu Gröönimaa tähtsamaid sadamaid, kalasadam nr 1 kohe kindlasti.

JALUTAME MAJADE vahel. Päike põletab kurjalt, nägu kipitab. Kombinesoonid on alla kooritud, käsivarred paljad. Kraadiklaas näitab 9 kraadi sooja. Ühe lagedama koha peal otse kaubamaja vastas leiame lamedatel kividel ja rohu sees kümmekond kuuti, aga kui ligemale läheme, hakkab kogu suur plats elama ja liigutama. Siin on kokku vähemalt sadakond koera. Valged lapi koerad, pead-jalad segamini, tihedalt üksteise vastas siruli maas, tegemas mõnusat uinakut. Pesakondade piirid jäävad segaseks, kõik on üks suur kommuun. Kelle koerad, kus on peremehed ja milleks kuudid, kui sinna keegi sisse ei mahu – ei taba kohe koerapidajate loogikat. See-eest koerte loogika on lihtne – suvel ju tööd pole ja mis sa palava ilmaga ikka peale lösutamise teed. Meie tulek neid ei häiri, kogu selle karja peale võtab vaid neli-viis vaevaks haukuma hakata. Ja seegi pole haukumine, vaid ulgumisega pooleks koerte omavaheline jutuajamine teemal, et ega nende valgenahaliste uudistajate peale ei tasu oma närve kulutada. Koerad tunduvadki kuidagi liiga ükskõiksed, nagu oleksid mingis vines. Keegi meile otsa ei vaata, mitte ühelgi ei tärka pisematki huvi. Mis saaks, kui see kari korraga vihastaks ja korralikult haukuma hakkaks? Ja alles nüüd märkan koerte küljes kette, igaüks on oma pika ja lohiseva keti otsas, mis kinnitatud kõrge vaia külge.

Tagasiteel vaatame ümbrust juba teise pilguga, koeri on tõepoolest iga maja juures, ja mitte üks-kaks, vaid kümmekond. Terve nartatäis, kümnest viieteistkümneni. Ühel korralikul Ilulissati kaluril, kes sõidab talvel nartaga jääfjordile paltust püüdma, peab olema koerarakenditäis terveid ja tugevaid koeri, seega vähemalt kaksteist. Põikan ühe maja taha neid veelkord vaatama. Siin on täiskasvanuid ainult neli-viis, aga puuduvaid asendavad seitse-kaheksa kutsikat, ja kogu see valge-hallikirju karvane pundar keerleb ja pöörleb ühe kivi peal. Kolme koerapoega korraga müramas olen ma näinud, aga kaheksat küll mitte ja nii tahan pilti teha. Peremees tuleb parajasti koeri toitma . Toitmine käib lihtsalt. Trepilt alla tulemata viskab peremees laias kaares kalatükid koerte suunas ja kaks näljasemat saavad need õhust kätte. Teised ei tee vaevakski end kergitada, magavad edasi. Järgmise viskega saavad ka mõned kutsikad oma osa, aga kolmandat viset ei tulegi. Karm värk. Pildi tegemisega panen poiste kannatuse proovile. Tahan korraga pildile saada kogu seda liikuvat kera, ja poisid hakkavad neid pätakaid ritta seadma, mis on lootusetu tegevus. Pärast pikka pusimist lööme käega.
Ilulissatis on 6740 koera, see teeb iga kahe elaniku kohta kolm koera. Nartakoer on Gröönimaa majanduselu üks sõlmpunkte, transpordivahend. Eriti Ilulissatis, kus kogu talvine kalapüük püsib nende turjal. Koer veab kaluri talvel tööle ja toob ta sealt koos kalaga koju. Väljavõte Ilulissati linna transpordi-, kommunaal- ja keskkonnaameti määrusest: nartaga võib transportida mitte rohkem kui 300 kg paltust korraga, rakendis peab olema vähemalt kaksteist koera. Keelatud on: hoida koeri lähemal kui 50 meetrit vanurite majadest, 15 meetrit mälestusmärkidest, 10 meetrit kõrvalasuvast majast ja 4 meetrit teedest ja avalikest kohtadest. Külmavõitu määrusest võib välja lugeda sooja suhtumise – vanuritesse.

KOERTE JUURES seistes jääb silm peale kalakuivatusrestile, mis on paksult kalu täis riputatud. Selliseid on iga maja juures. Eestimaa talus on saunavihad niimoodi räästa all kuivamas, üksteise kõrval allapoole rippu. Rest on pikkadest lattidest kokku löödud kaadervärk, mille peal saaks ka pesu kuivatada. Sellist massilist kalakuivatamist nähes tundub, et gröönlased muud ei söögi. Selles on tõetera, sest kuivatatud paltus ja “mattak” – toores vaalanahk – ongi nende meelisroog. Viimase söömisel pole lauakombeid vaja tunda, sest parajad suutäied ei lõigata valmis mitte taldrikul, vaid vahetult suu juures, hammastega kogu sitkest tükist kinni hoides ja selle töö teeb ära pikk terav nuga. Prooviks selle kala õige ära, tekkis himu. Pootsman, kogenud kalamees, kostab vastu: “Sa sülitad esimese tüki kohe välja, nad on ju soola ja suitsuta!”. Võibolla sellepärast ongi inuiitidel vähe südamehaigusi? Paltus koos krevettidega on Ilulissati majanduse põhitegija, kohalik jääliustik aga maailma mastaapidega vaatamisväärsus. Ilm on sombune, tibutab vihma. Hakkan astuma, minna tuleb seitse-kaheksa kilomeetrit. Pool maad sellest on linna sees, ülejäänu linnaäärne lagendik. Gröönimaa tähtsaim jääliustik asub mugavalt linna ääres, paraja jalgsimatka kaugusel. Ka Cheopsi püramiid on ju Kairo äärelinnas. Majad saavad peatselt otsa ja algab rabamaastik. Lähen mööda jalgrada. Mõnes kohas lirtsub vesi jalge all, silm jääb pidama ühel madalal põõsataolisel taimel. Kidur ja lehti pole ollagi, ja poole temast moodustab vääniline maapinnal looklev juur. Vaevapõõsas, on esimene hinnang. Aga teda pole vaja haletseda, ta on siin just tugevaks saanud, enda õigused välja võidelnud. Surnuaed jääb teele, haudadel metallist ristid, kõik platsid korralikult äärekividega. Üks koer jõlgub minu taga, ligi ei tule, aga maha ka ei jää.

JÕUAN MÄEVEERULE, millelt avaneb võimas panoraam alla orgu ja merele. Olen kohale jõudnud, aga veel mitte päris. Eemal oru põhjas lookleb mingi kõrge ja sakiline valge mass. See ulatub üle kogu pildi, mis mu silmad on võimelised haarama. Ja see otsa ja ääreta kogum ulatub merre. Kus on selle valge mäeaheliku algus ja kui suur ta üldse on, jääb arusaamatuks. Jään hoopis seisma ja kuulama. Sellepärast kuulama, et vaatamisest niikuinii abi ei ole –  ma lihtsalt ei oska seda kõike veel enda jaoks paika panna, teda jääliustikuks tunnistada. Ilulissati jääliustik on põhjapoolkera kõige produktiivsem, tema päevatoodang on nii aukartust kui kujutlusvõimet äratav – 20 miljonit tonni jääd. Sellega varustab ta ära terve New Yorgi, täpselt nii palju magedat vett tarbib see hiidlinn päevas. Nii et võrdsed partnerid. Aastas aga lükkab Ilulissati liustik enda küljest lahti ei rohkem ega vähem kui 16 kuupkilomeetrit jääd. Seda “tükki” ei oska küll millegagi võrrelda. Ilulissati jääfjordi pikkus on 40 ja laius 7 kilomeetrit. Paneme uisud alla ja hakkame Tallinnast sõitma kuni Kose-Ristini välja – ja saame kätte ainult ühe külje! Kuulan vaikust edasi. Aeg-ajalt kostub sekka tasast praginat ja naksumist. Järsku tulevad meelde kahe loetud raamatu pealkirjad: “Dead silence” (Surnud vaikus) ja “Frozen future” (Külmutatud tulevik). Jama! “Frozen silence” (Külmutatud vaikus) on hoopis õige! Just seda raamatut siin praegu kirjutataksegi, täpselt siinsamas, jääfjordi jalamil, ja ma lappan ahnelt tema sündivaid lehekülgi. Aga kaua siin seista ei saa, olemine läheb ebamugavaks. Võibolla sellest, et olen üksi. Kui oleks kambaga olnud, oleks kindlasti teistmoodi välja kukkunud. Ja varsti tuleb tahtmine ära minna, kellegagi rääkida. Inimeste sekka, kasvõi rock-kontserdile! Raha eest saab seda vaikust samuti nautida. Pooleteisetunnine helikopterituur jääliustikule maksab 1850 Eesti krooni. Sinna- ja tagasisõit tehakse vee kohal, lennatakse madalalt üle jäämägede. Talvel võib ka nartaga sõita. Kolmepäevane koerarakendiga nartasõit liustikule maksab 9000 krooni. Paketti mahub veel tutvumine 80 elanikuga pisiasulaga, kaks ööbimist, toit ja jääalune kalapüük kohalike kalurite juhendamisel. Tuuri pikkus on 40 kilomeetrit. 26. septembril kell 11.46 mõõdab vahitüürimees Livonia ja Cape Farwali vahel kõige väiksema vahemaa. Juba järgmisest minutist hakkame Gröönimaast eemalduma. Vanemstjuardess kamandab vabad meeskonnaliikmed ahtrisse pilti tegema. Tammume seal niisama, vaatame Hüvastijätuneeme suunas. Hea, et on niisuguse nimega koht.. Pildist ei tule suuremat välja, näod on kõigil mõtteis. Mis heameelt sa ikka tunned, kui pead püsti tõusma ja minema hakkama, sest muinasjutuvestja on oma loo lõpetanud.
___________________
Rein Vahisalu on Tallinna Keskhaigla kardioloog.