KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Geenirevolutsioon tõrjub rohelise mässu

Greenpeace ja Monsanto ei leia ühist keelt

Veerand sajandi eest toimunud põllumajanduse edenemist on hakatud nimetama roherevolutsiooniks. See seisnes uute taimesortide aretamises, mis Kolmanda Maailma põldudel kõrgemat saaki andsid ja nõnda enam inimesi ära toitsid. Nüüd tungib biotehnoloogia jõuliselt taimearetusse. Uued, geneetiliselt muundatud viljad on vallutamas suuri põllumaid. Asjatundjate arvates muudab see maailma põllunduse palet lähiaegadel tundmatuseni. Biotehnoloogia abil uusi taimesorte arendavad firmad väidavad, et nemad toidavad ära maailma. Roheäärmuslased omalt poolt heidavad ette, et selline lähenemine ohustab looduslikku tasakaalu ning teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kumbki pool pole oma argumentidest loobunud. Ent uute geneetiliselt muundatud organismide ehk GMOde laine on hoolimata vastuseisust jõudmas ka Euroopasse. Kui inimesed õppisid ennast pesema ja oma heitvett eemale juhtima, hakkas rahvaarv Maal plahvatuslikult kasvama. Suurima panuse laste suremuse vähenemisse ning eluea pikenemisse pole andnud mitte arstiteadus, vaid hügieen. Ning kui vaid maamunal oleks rohkem söödavat, mida ka võrdsemalt jaotataks, kasvaks rahvaarv uue hooga.

Roheline revolutsioon peatus
Toidunappuse leevendamiseks on siiani kasutatud paari teed. Kasvatada taimi, mis kannavad enam vilja või suurendada haritava maa pindala. Maa pindala on aga kindel suurus, ja põllumajanduseks ei sobi sellest just kuigi palju. Hoolimata metsade raiumisest ja uute lagendike kasutusele võtmisest, on elaniku kohta haritav maa viimase paari aastakümne jooksul üha vähenenud. 1960. aastatel tundus Kolmandale Maailmale, et toidunappusele teeb lõpu nn roheline revolutsioon. Mehhiko uurimisinstituutides 1940. aastatel alguse saanud hoogne aretustegevus jõudis välja uute kõrgesaagiliste nisu- ja riisisortideni. Indias ja Pakistanis kahekordistus selle tulemusena nisusaak kümne aastaga. Eufooria oli üleüldine. Aastatel 1960–1975 kasvas Kolmandas Maailmas toiduainete tootmine üle 40 protsendi. Ent rohelisel revolutsioonil oli tagajärgi, mis polegi nõnda rohelised. Et anda kõrget saaki, vajavad uued taimesordid palju väetist ja usinat putukatõrjet. Sellepärast suurenes 1950. aastast alates 20 aasta jooksul Aasias keemiliste väetiste kasutamine 28 korda. Väetised on kallid, ja nii langesid üha uued ning uued väikepõllud suurmaapidajate saagiks. Toiduainete tootmine küll suurenes, ent suhteline vaesus ei vähenenud.  1966. ja 1990. aasta vahel suurenes maailma elanikkond aastas 2,2 protsenti, toidu tootmine aga 2,8 protsenti. See suundumus on nüüdseks peatunud. 1990. ja 1997. aasta vahel suurenes elanikkond 1,7, kuid toidu tootmine vaid 1,2 protsenti aastas. Tempo jätkudes ootab Maad järgmisel sajandil suur toidupuudus. “Aastaks 2025 peaks teraviljatoodang suurenema poole võrra, et toita selleks ajaks plaanitavat kaheksat miljardit inimest,” ütleb Filipiinidel asuva Rahvusvahelise Riisiinstituudi teadlane Gurdev Khush. Tema sõnul pole lisamaad toiduvilja kasvatamiseks võtta. “Biotehnoloogia pakub vahendeid, mis meid hädast välja aitaks,” kõneles Khush möödunud aasta detsembri alguses Viinis toimunud biotehnoloogia avalikustamise konverentsil.

Geenirevolutsiooni algatas erainitsiatiiv
Ent geenimanipuleerijatele on eriti Euroopas kõva vastuseis. “Mida võimsamad on inimese käes olevad tehnoloogiad, seda karjuvam on vajadus neid reguleerida ning mitte jätta otsustamist lihtsa turumehhanismi kätte,” arvab Beeny Haerlin Greenpeace’ist. “Alati, kui me rõhutame, et geeniinsenerid ei tohiks ennast ise piirata, öeldakse, et GMOd tulevad ju niikuinii,” lisab ta ning toob vastupidiseks näiteks ohtlike kemikaalide tootmise keelustamise ja tuumajaamade tegevuse kitsendamise paljudes riikides. Kui roheline revolutsioon, mida võib praeguse geenirevolutsiooni kõrval vaadata kui pisikest mässu, viidi läbi valitsuste sekkumise teel, siis näeb Greenpeace praegu erilist ohtu, kuna GMOde juurutamine käib eranditult erainitsiatiivil. Maailma ühe suurema biotehnoloogiafirma Monsanto vaatekohast pole praegu maailma põllumajanduses toimuv elusloodusele ega inimühiskonnale ohtlik. USAs kasvatatakse transgeenseid vilju kümnetel miljonitel hektaritel ning just seetõttu on seal keemiliste tõrjevahendite kasutamine peaaegu poole võrra vähenenud. “Euroopa, kes tahab olla eriti loodussõbralik, kasutab praegu mitu korda rohkem pestitsiide kui USA,” väidab Monsanto Euroopa esindaja Carlos Joly. Tema arvates on inimeste igapäevast elu palju enam mõjutanud mobiiltelefonid ja robootika kui biotehnoloogia, ometi ei kurda traditsionalistid esimese kahe üle.

Monsantol pole põhjust muretseda. Septembris sõlmis see hiigelkorporatsioon Brasiilia valitsusega lepingu, et investeerib riiki 550 miljonit dollarit oma herbitsiidi Roundup tootjatehase ehitamiseks. Tingimuseks on, et Brasiilia valitsus ostab Monsantolt sojaoa seemned, mis on sellele kahjuritõrjevahendile tundetud. Filosoofia on lihtne ja järjekindel. GMO sojaoad jäävad põllul pärast Roundup herbitsiidiga töötlemist ainsana elama. Umbrohud ja ka teised sojaoasordid tõrjevahend tapab. “Pole välja töötatud demokraatlikke reegleid, mis sellist piraatlust reguleeriks,” ütleb Greenpeace’i Beeny Haerlin. Berni ülikooli botaanikaaia direktor Klaus Amman on kindel, et transgeensed põlluviljad tulevad inimesele kasuks. “Maajade aretatud mais on ju absoluutne monstrum oma hiiglasliku pea ja tudiseva varrega,” ütleb ta, “kui nisu muutuks selliseks, kuidas me siis reageeriksime?” Tema arust võtavad ka nn orgaanilised põllumehed biotehnoloogia saavutused kasutusele. Amman toob näite oma suguvõsast, kelle haru ulatub amishi inimesteni USAs. Kuigi amishid on üks konservatiivsemaid kogukondi maailmas, kes ei luba enda sekka ei autosid ega raadioid-telereid, võtsid nad ometi katsetada transgeenseid kartuleid. “See ei riku nende sotsiaalset struktuuri ja seega pole GMO-kartuli kasvatamine nende arvates ohtlik,” kommenteerib Amman.