KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Neli aastaaega ühes päevas

Kakumäe rannas lõõtsub 24.jaanuaril nii tugev tuul, et meri on puhutud sügiseselt mürkjaks ja valged lainejänesed meenutavad pigem hilissügist tormimerd. Ent mõnesaja sammu kaugusel metsa vahel on vaikne nii et haavaokski ei liigu. Murujupp on roheline nagu enne heinaaega, aga kui veel veidi edasi minna siis satume päikesest sädelevale lumelapile ja nuusutame kevade lõhna.  Tundub et sel päeval on siin kõik aastajad koos- nagu muinasjutus, kus 12 kuud metsas ühe lõkke ääres isusid. Nelja aastaaega näeme, ainult ei neid valgustab ikka üks ja seesama päike. Natuke liiga talvine, natuke liiga viltune.  “Mul on raske valida, mida eelistada, mina tunnen ennast igal pool hästi,” ütles Silvi Vrait, kui palusin teda tulla mõnest tema valitud Eesti paigast kohavaimu otsima.  "Oleks olnud suvi, oleks sõitnud Lehtse rabasaarele, kus tolmuvad rahvaõpistu laagrid," lisab ta nüüd mere ääres, mis vahutab vihast justkui jää alla kaanetamata jäänud pahategija.  "Ei mäleta, kui vana ma olin, aga kui otsustasin kirja panna omaenda mõtted, siis esimene asi, millest luuletasin, oli meri" hüüab siis oma treenitud häälega läbi tuule.  "Kaks neid luuletusi oligi, teise nimi oll "Kokk"," naerab ta, turnides merejää mälestuskildudel otse vee ääres. "Ma arvasin siiamaani, et kardan vett ja eriti ujuda ei oska.  Eelmine aasta oli aga murranguline.  Minu tutvusringkonda tekkis selline mees nagu Ruudi Sõmer, kes on mu ellu toonud väga palju muutusi.  Kaasa arvatud see, et käin nüüd tublilt Kalevi ujulas ujumas. Ja eelmine tund sukeldusin vee alla.  Olen mõelnud, et kul suvi tuleb, siis sukelduks maskiga mõnes järves või jões ja vaataks, mis seal põhjas on." "Kehra kandis on ka väga ilus loodus," ütleb siis äkki.  "Kuigi sellega seostatakse paberivabriku haisu.  Aga mina ei tee sellest väljagi, sest olen seal sündinud ja see käib minu noorusega kokku.  Kui sinna minnes seda 1õhna tunnen, on pigem äratundmisrõõm.  Ehkki, jah, nüüd on see 1õhn veidi teistsugune, teravam - või tundub selline."

PILV TUDINEB ja läheb päikese eest minema.  "Näe, tunnen ennast kohe palju rõõmsamana," teatab mu jutukaaslane.  See teeb minulgi tuju paremaks.  Läheneme elumajadele, meie juttu sekkub kopsimist ja mootorsae veidi nurisevat vingumist.  "Eks inimesed oma elamisega seda kohavaimu ka mõjutavad," mõtiskleb Silvi Vrait, "aga ega kohavaim niisama sõbralikult uusi vastu ei võta.  Esialgu kompab ja vaatab, mis inimesega tegemist on.  Siis alles teeb oma järeldused." Lehtse rabasaarel näiteks 1öövat inimestel teravamalt välia salajased iseloomujooned.  Mõni minevat tigedamaks, teine jälle hoopis rahulikuks ja sõbralikuks.
"Kui aga oled kasvõi nädala looduse keskel, siis kaovad pinged vaata et terveks aastaks kus seda ja teist.  Polegi eriti palju aega vaja olla, ent see aeg peab olema kvaliteetne."
Ent mine tea, mis aeg on selle aasta jaanuar.  "Olen siiamaani arvanud, et mu lemmik aastaajaks peaks sügis olema," vaatab ta metsatuka sisse.  "Praegu aga võta sa kinni, mis aastaaeg on.  Mõeldes on talv, ometi tunnen kevade hõngu ja eile oli hilissügis." Ometi mitte selline, mis hingelähedane.  "Üks minu lemmikuid on sügis, millel on hästi palju värve. Elus alati nii palju värve ei ole, siis saab neid vähemasti looduses näha." Lemmkpuude ja -loomadega Silvi Vrait ei kiitle.  "Nii nagu olen muusikas peaaegu kõigesööja, harrastan erinevaid stiile ja leian nii ühest kui  teisest enda  jaoks midagi, nii leian igast puust midagi. Ehkki, jah, mänd ehk on lähedasem, aga kust sa seda alati võtad." Teadmamees Vigala Sass olevat kunagi Silvile sarapuud soovitanud, see olevat jutukas.  'Aga ma ei ole seda puud siiamaani üles otsinud.  Ehkki, jah, kui inimestele vastu rääkida ei taha, siis võibolla puuga oleks vestelnud ja vaielnud.  "

LAUSA LOODUSLIKULT mitmekesised pole mitte ainult Silvi Vraidi laulud, vaid ka muud tegemised.  Tartu Üllkooll 1õpetanud inglise keele filoloogina annab ta praegu inglise keele tunde Prantsuse Lütseumis ja õpetab muusikakeskkoolis laulmist.  "Igas keeles võlub mind eelkõge hääldus, seejärel grammati'ka.  Sõnavara seevastu nii väga huvita.  "Keel on nagu muusika, nagu laul. "Ehk on nii palju elusid ära elatud, et on kõike juba nähtud," mõtiskleb ta ise oma mitmekülgsuse üle.  "Olen äkki igalt poolt midagi kaasa võtnud, oskan igas, ka viletsamas asjas head näha." ja elu pakubki ju ootamatuid seoseid, leide.  "Vestled kellegagi, selgub, et see on sinu kaugelt sugulane.  Või oled temaga minevikus kaudselt tuttav olnud."
Ükski asi siin maalimas pole juhus, usub lauljatar.  "Olin 12 aastane, kui esimest korda julgesin üksinda teiste ees laulda.  Olin avastanud, et mul on päris ilus hääl.  See, miks inimene siia maailma on sündinud, on looduse poolt antud asi, mis lihtsalt tuleb sust välja, ja teadlikult ei oskagi selle vastu võitlema hakata.  Kõik, mis on mulle tulnud, on tulnud iseenesest.  Olen oodanud kannatlikult ära selle momendi, mil tekkis võimalus ennast näidata." Inimelugi võlb toimida loomulikult nagu muu loodus.  "Öeldakse, et muusika on kõige rohkem seotud kõiksusega, jumalikuga - loodusega laias mõttes," seob Silvi Vrait otsad kokku, "ehkki mõnes muusikas on ka midagi saatanlikku, nagu paljudes muudeski maalima asjades."

LOODUS ON ses suhtes sõbralik, et seal saab olla üksinda.  "Mul polegi olnud sellist aega, et ma üksinda ennast halvasti tunneksin," ütleb ta.  "Võiolla nooremas eas.  Aastatega on mu mõttemaailm muutunud – tänu inimestele, kellega olen kohtunud -, ja ehk ka tänu loodusele, arusaamisele, et olen lihtsalt üks osakene sellest loodusest." Oleme alutades jõudnud kohalikule autoteele ega ole tähelegi pannud, et paar autot rahumeelselt meie taha pidama on jäänud.  Ega annagi signaali.  "Inimene, kes looduse keskel elab, on rahulikum ja tolerantsem ka," kommenteerib Silvi Vrait seda imeasja rahulikult.  Astume teepervele kuuse alla, laseme sõidukid mööda.  "Eestis meeldivad mulle kohad, kus kõik on kõrvuti," räägib ta justkui iseendale.  "Kõigesööja nagu ma olen.  Peab olema vesi, peab olema paksu metsa, paari kilomeetri tagusel meri, võib olla ka lausa lagedat platsi.  Kui mingil päeval mingi mõte tuleb, siis  sinna kanti lähed." Istume autosse, et jõuda tagasi linnakanti, loodusest välja.  "Minu lemmikuid Eesti looduses ei ela," naerab Silvi Vrait  oma veidi sissepoole minevat naeru, piiludes veel korra mere suunas.  "Lemmiklill on tulp ja lemmikloom on taksikoer." Ning lisab veidi aja pärast: "Olen loodusele lähenenud viimaste aastate jooksul.  Mille üle on mul kohutavalt hea meel." Sõidame.  Meie ümber looduses tundub, et taastub talv.  Nii nagu õpikutes jaanuari kohta kirjas.  Meil on hea meel.