KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Loodusfotod

“Hommikuti sõideti meil ikka paadiga treppi”, kiidab Tiit Hunt oma lapsepõlve kodu kohta. Tõsi, Laasoonel Pedja jõe ääres elas Tiit varases nooruses; kui ta sai kahe ja poole aastaseks, siirdus tema metsamehest isa perega Padisele. Ent vesi on Hundile siiani üheks keskkonnaks, milles kulgevat elu ta vaatleb ja pildistab. “Mulle pole lapsest saadik meeldinud inimesi pildistada,” ütleb ta ise, “see eriti midagi ei paku. Sellepärast olen ka kodus lastest vähem pilte teinud.” Inimeste asemel pildistab Tiit merd või kükitab metsakraavi kaldal, oodates, millal kobras ennast veealusest maailmast veepealsetele nähtavaks teeb. Viimased kaks aastat on Eesti Loodusmuuseumi peazooloog Tiit Hunt pildistanud eesti looduspiltnike jaoks haruldasi subjekte- kalu. 

“Meie Läänemere ekspositsioon nõuab uusi kalamulaaze, et aga neid värvida, selleks on vaja pildistada elavaid kalu,” selgitab Hunt justkui vabandades. Kala kaotab pärast surma kiiresti oma loomulikud värvid. Mereforell näiteks muutub heledast luisa tumedaks. “Et tabada kala loomulikke värve, on kala pildistada ülimalt raske,” kinnitab Tiit. Pildistad vee all, pole värvid loomulikud, kipuvad ikka rohekat tooni võtma. Sellepärast tuleb olla kaluritega sõna otseses mõttes ühes paadis, et tabada kala fotosilmaga kohe pärast selle veest välja püüdmist. Aga Tiit on pildistanud ka, pistes kaamera akvaariumisse kuivale, akvaariumi madala mere põhja ja oodates, mil ogalikud seda imeasja uudistama tulevad. Nii või naa, Tiit Hunt on meil elavast 60-70 kalaliigist pildistanud 45 liigi esindajat. 11.aastaselt Keila metskonnas teenitud  raha eest ostis Tiit esimese fotoaparaadi ja sestsaadik pole pildistamisel enam vahet olnud. “Loomade pildistamine on ju seotud suure juhusega, kohti pole ma veel sisse söötnud,” ütleb Tiit, kes oma Lahemaal töötamise aastatel noaga selga saama pidi. “Loomi pildistada on ikkagi palju ohutum kui inimesi,” on ta siiamaani veendunud.