KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Soome saapad

Töötasin stipendiaadina Rovaniemi Arktika Keskuses. Minu ülesandeks oli uurida Lapimaa looduskaitsealasid. Jäävad ju sellesse piirkonda Soome suurimad loodusmaastikud Kekkoneni-nimeline rahvuspark, Lemmenjoki rahvuspark ja Pallas-Ounastunturi rahvuspark. Kuigi mu teema oli  kaitsealade majandamine, mis poleks ilmtingimata eeldanud vahetut kokkupuudet loodusega, tahtsin  neid alasid tingimata ka oma silmaga näha.  Novembrit ei peeta Lapimaal looduses käimiseks just parimaks ajaks: jala enam ja suuskadega veel ei  saa ning päevavalgust jagub napilt neljaks tunniks. Soome kolleegid laitsid mõtte maha, hoiatades arvukate ohtude eest. Mu plaaniga oldi päri vaid pärast seda, kui olin jutustanud oma Siberi matkadest.   Oli tunda väikest solvumistki, kui nimetasin Soome kõnnumaid kodustatud metsikuks looduseks.

Esimeseks sihtpunktiks valisin Pallas-Ounastunturi rahvuspargi, kuhu jääb ka Soome kõrgemaid tippe   816-meetrine Taivaskero. Talivarustus ja telk olid mul korralikud. Sama ei kehtinud jalanõude kohta.  Raske on leida jalavarju, mis sobiks ühtviisi nii käimiseks kui suusatamiseks, oleks kõrge ja pealt  kinnitõmmatava säärega, et lumi sisse ei pääseks, kannataks külma ja oleks parasjagu veekindel. Olin sellist saabast otsides läbi käinud küllap kõik Rovaniemi ja enamiku Oulu saapa- ja matkapoode.  Siis jäi pilk peatuma ühel iga päev postkasti topitavatest reklaamidest, mis pakkus täiesti veekindlaid  thinsulate-materjalist pika sääre ja voodriga saapaid,  mida saab kasutada ka suusaklambriga, hind 400  marga ümber. Just see, mis vaja, nii kallis asi ei saa kehv olla, oli esimene mõte, mis peast läbi käis.

Läksin poodi ja ostsin saapad ära. Istusid hästi ja näisid igati usaldusväärsed. Pakkisin seljakoti, kuhu toppisin veel igaks juhuks paari kodumaiseid kalamehekummikuid jõgede ületamiseks, ostsin nädalaks  pakisuppe ja -praade, paar liitrit bensiini priimuse tarvis, laenasin topograafilise kaardi ning sõit Pallas-Ounastunturi poole võis alata. Võtsin nõuks rahvuspark lõunast põhja läbi käia. Sajakonna  kilomeetri peale arvasin kuluvat neli-viis päeva. Oli küll november ja paik 200 kilomeetrit teisel pool polaarjoont, ent ilmad eestimaiselt udused ja  nullkraadi ümber. Lumikate polnud veel kuigi paks, tundrunõlvadel võis näha viimaseid jäänuseid kuulsast Lapimaa ruskast ehk sügisesest värviküllusest. Aeg ja kilomeetrid kulusid lennates. Oli, mida  vaadata! Tundus imeväärne, kui palju Soome riik on teinud loodusturismi arendamiseks. Ka pikk   pimedus polnud masendav. Õhtul, kui taevas selgines, jälgisin tundide viisi virmaliste mängu.

Kolmandal käigupäeval jõudsin rahvuspargi keskele, kus asuvad kõrgemad tundrud. Panin telgi  sedapuhku päris kõrgele, kust avanes hea vaade nii rahvuspargi kuplitele kui ääretule soisele ja   metsasele tasandikule. Taevas läks täiesti selgeks ja ilm hakkas külmaks minema. Tõotas tulla väga ilus õhtu. Panin end nii soojalt riidesse kui võimalik ja otsustasin ronida kuuvalgel päris tundru tippu.  Paarisaja meetri pärast tundsin, et jalad on puised ja astuda kuidagi imelik. Panin selle väsimuse arvele.  Kuid et ebamugav tunne üha süvenes, hakkasin kahtlustama, et jalad külmuvad. Istusin kaljurahnule ja  hakkasin saabast jalast võtma. See oli kivikõva. Tõusin üllatusest ja püüdsin seista kikivarvul. Saabas  oli täiesti läbi külmunud ja ei paindunud millimeetritki.

Meenutasin vanu häid vene matkasaapaid, läksin tagasi telki, sikutasin mis jaksasin ja sain saapad  kuidagi jalast. Otsisin seljakotist pikasäärelised kummikud ja pistsin jalga. Termomeeter näitas 20  kraadi pakast. Oli selge, et kui ka hommikul kummikuga käia saab, hakkavad õhtul jalad kindlasti külmetama. Hommikul otsustasin rahvuspargist välja minna. Pärast lõunat jõudsin lähima külateeni, kust jahiseltskonnaga mikrobuss mind omal algatusel peale korjas. Huviga uudistati mu saapaid, mis olid  endiselt kivikõvad, nahakihid murdekohtades lipendamas.  Mul soovitati saapad tingimata poodi tagasi viia ja kahjutasugi nõuda. Ning valida sama kallid Nokia   viltvoodriga kummikud, mis seltskonnal endalgi jalas. Nii viisingi järgmisel päeval oma armsad saapad üles sulamata kujul poodi tagasi. Müüja tundis mu kohe ära, ülemuski vangutas pead ja tõdes, et  aastate jooksul pole selliste saabaste üle olnud ühtegi nurinat. Nii saingi järgmisel päeval uued kummikud ja kahjutasuks veel lisavildidki. Need kummikud teenisid mind nii jala kui suusatades õige  mitu aastat.  Küllap polnud matkasaapaid tüüpi 3M Thinsulate keegi senini talvel nii karmides tingimustes   kasutanud. Suurepäraselt matkaonnide, köetavate püstkodade ja muu abiga varustatud Soome looduses  pole talvel lihtsalt kombeks külmas telgis ööbida. Ja kui üksikuid hulle leidubki, küllap nad juba teavad,  mida jalga panna.