KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Kassi näoga, uje ja uudishimulik

Viigerhüljes inimestega eriti ei suhtle. Küllap ka sellepärast, et inimene on teda aastakümneid peamiselt üle püssi sihtlati vaadelnud. Ujeda loomana heitub viiger paadimootori müdinast ja tossupilvest, mille tuul sõnumitoojana kaugele ette kannab. Nägemine on nende allvee-eluks kohastunud loomade nõrgim meel, sestap saab viigriga silmsideme siis, kui kuulmine ja haistmine talle inimest ei reeda. Mäletan hästi oma esimest kohtumist viigerhülgega, kui ühel vihmasel suvevaheaja päeval Hiiumaa rannakivide vahel sassivisatud õngenööri harutamist harjutasin. Olin küll kalale läinud, kuid nipid polnud  veel kätte õpitud ja nõnda kulus suur osa ajast sõlmede ja aasade saladusi lahendades. Kord üles vaadates märkasin sealsamas ranna ääres üht vuntsidega vanameest rinnuni vees seismas ning mind üksiti silmitsemas. Spinning jäi minust samasse kividele. Alles eemal kadakates, üle vihmast libedate kivide pägenedes saadud kriime valutades jõudsin mõelda,  et sinna kitsale neemele olin ikka ju ihuüksi läinud. Koll järelikult, kummitus...  Aastaid hiljem, kui olin viigritest ja nende uudishimust üht-teist õppinud, mõistsin, et minutaoline kükitav ja nohisev mehehakatis oli kalda lähedal kalastava viigri tähelepanu köitnud ning kuna meretuul ei  lubanud hülgel lõhna püüda, tuli elukas rannavette. Et näha minu kohkumist.

Eesti rannikul elab kahte liiki hülgeid. Hobuse näoga hall ja kassi näoga viiger, see väiksem neist  kahest. Inimene ei meeldi neile kummalegi, kuid hall, see hobune, külastab vahel kalurite võrke. Ujub  paatidele uudishimust järele ja koguneb kampas kevadel kivide peale uluma. Ta teab, mis on hea, ja on  sellega rannarahva seas kurikuulsust kogunud. Viiger aga tunneb end hästi ka loomaaedades ja on  sealt linnainimestelegi hülgena teretuttav.   Kunagise spordikuulsusena - oli ta ju Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati maskott - on ta teenimatult unustusse jäänud. Nende loomade elu aga on huvitav ja saatus õpetlik, nii et peaksime neile rohkem tähelepanu pöörama. Viigerhülgest mälestuste kirjutamine oleks ju väga kurb ja lubaks küsida: kes on järgmine?

VIIGRIT VÕIB LEIDA maakera põhjapoolkera kõikides meredes ja üsna arvukalt. Otseselt pole  kellelgi õnnestunud loomi kokku lugeda, kuid kaudsed hinnangud lubavad oletada umbes kahte ja poolt  miljonit isendit. Suurem osa viigritest asustab Euraasia ja Põhja-Ameerika arktilisi meresid. Viigrid on   maailma väikseimad hülged, kehakaalult inimesega võrreldavad. Teiste hülgeliikide täiskasvanud   isendid kaaluvad mitusada kilo kuni mitu tonni. Arvestused on näidanud, et viigrist väiksem loom ei  saakski enam külmas vees hakkama, kuna väike keha ei toodaks piisavalt sooja.  Arktiliste merede asukana on viigri meeliselupaigaks rüsijää, kus loomad veedavad suurema osa  aastast. Ka pojad sünnivad rüsijääs, lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset nende ainsa tõsise  loodusliku vaenlase jääkaru eest.  Vägikaikavedu nõudliku elukeskkonnaga on viigrist teinud terase ja samas uudishimuliku looma, kes   paremaid jahimaid otsides avastab rannikusoppe ja järgneb sageli suurtes jõgedes kudealadele   siirduvatele kaladele, jõudes nii kaugele sisemaale. Varasemas ajaloos, kui viigreid elas maailmas   kümneid kordi rohkem kui praegu, on selliste seiklejate järeltulijatest kujunenud mitmed maailma  järvehülged, keda tänapäeval tunnistatakse juba eraldi hülgeliigiks. Neid elab näiteks Baikali järves  kaugel Siberi südames, Kaspia meres või siis viigri alamliikidena Laadoga ja Saima järves, mis kunagi  on olnud Läänemere lahesopid.   Viigerhülge toidueelistused määrab põhimõte - vähese vaevaga ruttu priskeks. Peatoiduseks on  seega kergelttabatav parvekala või siis rammusad väiksemad põhjakalad ja koorikloomad, kelle   püüdmine nõuab vähe pingutusi. Sellise valiku tõttu ei ole viigrid kalastamisel inimesele    suureks võistlejaks.

LÄÄNEMERE ASURKOND moodustab sellest suurest rahvast vaid murdosa ning on ilmselt oma   liigikaaslastest igaveseks Skandinaavia poolsaarega eraldatud. Meie merre sattus viiger umbes  kümme tuhat aastat tagasi, kui jääliustike kahanedes sai Läänemerest paariks aastatuhandeks Atlandi  ookeani osa. Algselt küllaltki arvukas asurkond kohanes uue elupaigaga - erinevalt umbes samal ajal Läänemeres elanud grööni hülgest, kellele magedaveelise mere elustik ilmselt piisavalt toidupoolist ei  pakkunud.  Läänemere asend ja nüüdne kliima pakub viigritele võimaluse sigida vaid mere piiratud osades, kus   loomad saavad paksu rüsijää vallidesse endale koopaid uuristada. Edukas sigimine on aga toiduvarude  kõrval teine tugev sammas, mis ellujäämise tagab ja seega ka loomade levikut mõjutab. Sobiv jää tekib  vaid suurtes lahtedes - Pähjalahes, Soome ja Liivi lahes. Asurkonna vägevuse kahanedes suutis viiger  püsima jääda vaid neile üksteisest eraldatud kolmele alale ja tänaste teadmiste põhjal võime rääkida   kolmest erinevaks kujunenud loomu ja saatusega rühmast, kellest igaühe käekäik mõjutab lähemas   tulevikus kogu asurkonna arengut ja seeläbi ka Läänemere elustiku rikkust ja mitmekesisust. 

VIIMASE SAJANDIGA on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande   loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla   võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged võiks öelda et kaheteistkümnendal tunnil. Selles, et  aastatuhandeid end meie meres hästi tundnud looma elukäik väljasuremisele pöördus, on ikka süüdi   inimene, see looduse kindlakäeline tüürimees.   Kui meie esivanemad Läänemere kallastele jõudsid, olid viigrid siin juba mitu tuhat aastat elanud. Arvuka, küllaltki kergesti tabatava ja rasvase loomana pakkusid hülged muistsetele küttidele piisavalt   materjali, et toita ja katta toonaseid randlasi ning kütta nende koldeid. Algas inimese aastasadu kestnud  kooselu selle loomaga, nii lähedane, et hülgest sai osa rannarahva kultuurist. Viigrid olid lugupeetud  naabrid, keda narrida ei sündinud. Kaubanduse arenedes kõlbasid viigrid ka rannarahva rahaks. Nende    nahkade ja rasvaga maksti maksud kuningatele ja kirikutele.   Elujärg muutus, tulid masinad ja uued materjalid. Ja raha. Hüljes kaotas kiiresti väärtuse kui toor- ja   toiduaine. Valmisriideid sai jalgu märjaks tegemata poest ostmas käia. Endiste aegade austus asendus   kadeduse ja vihaga kalasööja looma vastu, kes koristas inimesega ühelt ja samalt põllult kala, mida  kumbki neist sinna külvanud ei olnud. Algas sõge küttimine. Mitte puupaatide ja harpuunidega, värkude  ja läätspilliga nagu muistsetel aegadel, vaid raudlaevade, vintrelvade, kapronvõrkude ja kaigastega.  Parematel aastatel toodi Läänemerest kuni kolmkümmend tuhat hüljest, kelle seas oli nii halle kui  viigreid, olenevalt sellest, kus vaprad kütid käisid. See mõjus. Viigrid taandusid inimese ees, kunagistest   Läänemere isandatest olid saanud ohustatud loomad, kohati isegi looduskaitse sümbol.

TAPATALGUTE LÕPETAMINE ei toonud aga hülgeid merre tagasi, nagu olid lootnud optimistid.   Pigem kippus säästetud kari kohati veelgi kahanema. Sellesse vastuolusse süvenenud Põhjamaade teadlased avastasid, et püssitinast julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane -   keskkonnareostus.   Kalatoidulise loomana kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest   on ammutanud.  Kui algloomadest väi hõljumist toituvad väikesed selgrootud ja neist omakorda elatuvad kalad   talletavad vaid osa meres ringlevatest ja looduses mitte lagunevatest mürkidest, siis hüljes, kes neid   väiksemaid elukaid isukalt süüa ahmib, kogub oma rasvavarudesse keemiat hulgal, mis võib tervise  pöördumatult ära rikkuda. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tähusad putukamürgid ja    mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil - emasloomad on kaotanud väime poegi ilmale tuua.  Soome hülgeuurija Eero Helle 70. aastatel tehtud uurimus näitas, et vaid viiendik Põhjalahe sobivas  vanuses viigreid sünnitas häireteta. Taastootmise masin oli tasakaalust väljas ning hülgerasva  juurdekasv jäi loodetust väiksemaks. Leiti, et samalaadsed hädad on ka näiteks tühjade kotkapesade  põhjus, ning arenenud maades seati viivitamatult sisse range kotroll mürgitamise ja solkimise üle, sest eks me söö ju sama kala, mis hülged ja kotkadki.

 80. AASTATE LÕPU epideemia viis kaasa poole Ida-Atlandi randalhüljestest. Õnneks ei ulatunud  see haigus Läänemere põhjaossa. Me ei tea, mida oleks katk teinud nõrgestatud viigritele. Kuid  hoiatav, seni seletamatu õnnetus jõudis ka meie randadele. Ühel mõne aasta tagusel sügisel uhtus meri  Soome lahe põhjarannale ja saartele üle saja muidu heas toitumuses ja terve olemisega täiskasvanud  viigri korjust. Nad olid surnud äkksurma, isegi uppunud.   Et mereloom ujumisega hakkama ei saa, tundus teadlastele imelik, kuid ka põhjalikud parimates  laborites tehtud uurimused jätsid vastuse välgu.  Kahtlustati kiirestilagunevat äkktoimega närvimürki, mida Läänemere looduses ei tunta. Kinnitust ega   vääramist ei leidnud ka kahtlus, kas pole mitte mõni Teise maailmasäja ajal Soome lahte uputatud  keemiarelva konteiner ajahambale alla andnud.   Soome lahe viigritele mõjus õnnetus laastavalt. Eesti põhjarannikult kadus see juba ennegi pigem harv  asukas sootuks, jäädes vaid mõnest sajast isendist koosneva ja lähimatest liigikaaslastest sadade   kilomeetritega eraldatud rühmana elama lahe idapoolsesse soppi.

ÕNNEKS EI OLE olukord kõikjal nii lohutu. Tosina aasta jooksul Põhjalahel tehtud loenduslennud   näitavad vaevalist, kuid tuvastatavat juurdekasvu, mis annab lootust, kuid jääb kaugele maha hea  tervisega asurkonna taastootmisvõimest. Liivi lahel, viigrite lõunapoolsemas kantsis, on nüüd, kui meri   võõrastest valvuritest vaba, õnnestunud paika panna punkt, mille suhtes saab mõõtma hakata  asurkonna kasvu või kahanemist.   Kerge ei saa neil loomadel olema, kuna ka siinne meri on saanud korralikult solgitud ja pelgliku eluka kõrvalised puhkepaigad on paadimootorite, hoolimatuse ja uudishimu vallas.  Rasked on hüljestele olnud 90. aastate soojad kevaded, kui poegade sündimise ajaks pole jääd kas  üldse või on seda väga vähe alles jäänud. Erinevalt hallist ei lähe viiger saarde poegima ja nii jäävad  pojad tihti laguneva kevadjää meelevalda. Et lühikesest, vaevalt paarinädalasest lapsepõlvest võitjana   välja tulla ja iseseisvalt hakkama saada, vajatakse parasjagu õnne.   Hüljeste aastavahetus on just praegu, veebruaris-märtsis. Just nüüd kasvatavad nad jääkoopas oma  süsisilmset poega, et asuda juba peagi, kui kosjad möödas, vahepealse puhkuseta uuele aastaringile. Ja  tahes-tahtmata ka uute inimestega kohtuda.  Purjekas liigub Väinameres hääletult, ei tekita müdinat ega gaase. Äkki märkad, et uudishimulik viiger  on üsna vaikselt paadi lähedale ujunud. Kuulatab ja nuusutab, et kellega on tegemist. Nukker  lõõtspillilugu või vaikne rahulik raadiomuusika meelitab looma paadile veel lähemale. Ent piisab, kui   keegi meeskonnast suitsumahvi suust pahvib, kui viiger saba keerab ja oma teed läheb. Ebaterved  eluviisid teda ei tõmba