![]() |
||||||||||
KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD |
||||||||||
Alaska koerteta ei saa |
||||||||||
|
Ühel tõsisel Alaska koerarakendisportlasel ehk kajuril on vähemalt sajapealine koerakari. Ja Alaska rahvussport see on - mushing, nagu nad nimetavad. Parimaid koerajuhte tuntakse ja austatakse. Mehed-naised, kes on võitnud veebruaris peetava "Iditarodi", kümmekond päeva kestva 2000 km pikkuse võiduajamise Anchorage'ist Nome'i, on rahvuskangelased. Üks sellistest on Rick Swenson, kes on selle võistluse võitnud viis korda. "Sa võid olla võitnud ükskäik kui palju sõite, olla kuradima kuulus, aga pead ikka ööd ja päevad tööd rabama, et need neetud penid ära toita, ütleb Alaska kuulsaim mees Rick, kelle ühes onnikeses ma mägimatkade vahel ööbisin. See veidi tüse ja ülbe sell kolis suveks 140 koeraga Põhja, oma kullakaevandusse. "Ja need õudsed loomakaitsjad," ta jätkas sõnadega, mida tõlkida ei tahaks, "kui möödunud aastal kolm peni võistluse käigus otsa sai, nõudsid nad selle keelustamist. Arvad, et sellise möla peale sponsorid lahkemaks lähevad?"
Kui suudad esimesed sekundid kelgul püsida, on edasine veidi lihtsam. Vahel tuleb aga leppida ka sellega, et koerad koos kelguga mäest alla lendavad, ise aga maandud, pea ees. Hea, kui lumme. Sõit mägistel metsaaladel on magu slaalom, ainult rada on meetrilaiune ja ilusad jämedad puud mõlemal pool sind ootamas. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et mis see siis ikka ära ei ole. Seisa aga kelgul ja koerad teevad kõik töö. Kaunis loodus. Romantika. Põnev on ka jõejääl sõitmine. Alaskal külmub osa jõgedest põhjani, vesi aga voolab jää peale ja külmub uuesti, tekib kihiline pirukas: õhuke jää - vesi - õhuke jää. Ja võimalus põlvini sisse vajuda on täiesti reaalne. Suplus -40° C juures just meeldiv ei ole. Kui külmakraade palju, tuleb koertelegi "papud" jalga panna, et käpad viga ei saaks. Sooja kevadilmaga läbi jõgede kahlamine paistab aga vähemalt koertele meeldivat. Sile ja libe jää küll mitte. Jää peal on ka väga raske kelku juhtida või peatada, sest raudorasid, mida piduriteks kasutatakse, saab küll lumme, kuid mitte jäässe suruda.Juhtkoer peaks pärast käsklust "Wou!" peatuma, aga kui hea hoog sees, tuleb lisaks veel piduritele astuda. Treenitud koerte, kerge kelgu ja hea rajaga sõidetakse kuni 200 km päevas. Viimaste aastate "Iditarodi" väitjad on läbinud 2000 km Anchorageïist Nomeïi üheksa ööpäevaga. Veidi pikemat "Yukon Questi" säidetakse mõni päev kauem, sest teed ja ilmastikuolud on raskemad. Nende kahe suurvõistluse ümber koerakasvatajate elu Alaskal tiirlebki. Treenima hakatakse juba suvel. Jaanuariks peab koertel vähemalt kolm-neli tuhat miili saba taga olema. Koeratoit, varustus ja head koerad on väga kallid. Juhtkoer maksab sama palju kui hea auto. Tipptasemel esinemiseks kulub 50 000 kuni 100 000 dollarit aastas. Ja kuigi ka auhinnarahad on päris kopsakad ja mõned endale sponsori leidnud, eeldab "Iditarodi" või "Questi" sõitmine täielikku pühendumist, paljustki loobumist ja tähendab nii mõnelegi pankrotti. Halvima vältimiseks kasvatavad näiteks mõned mu tuttavad keldris marihuaanat, ja sellele vaatamata polnud harvad need päevad, mil viimased dollarid sahtlinurgast käiku läksid, et osta koertele liha. Sigaretid, kohv ja viski võisid oodata. Kui enne võistlust osavõtjatelt küsida, mida nad sõidult ootavad, on levinuim vastus: "Lõpetada kuueteistkümne rõõmsa koeraga." Võistlusel sõidetakse tavaliselt süsteemis 6 on, 6 off, mis tähendab, et kuus tundi sõitu vaheldub kuue tunni puhkusega. Viimasest kulub suurem osa koerte eest hoolitsemisele, nii et ööpäevas saab kajur heal juhul 2x2 tundi magada. Dogs first - koerad eelkõige - pole suhtumine mitte ainult võistlustel, vaid ka matkates.
"Pup, pup, pup, puppies!" kutsusin kümmet Susan Butcheri valget kutsikat, et kodu poole tagasi joosta. Tegelikult aga lugesin mõttes: "2000 dollarit, 2000 dollarit, 2000 dollarit..." ja olin väga õnnelik, kui jõudsin kogu seltskonnaga tagasi tarandikku. Susan on teine Alaska suurkuulsus. Daam, kes teab, mida tahab, uhke, ligipääsmatu. Aga ta on ka meeste ees neli korda "Iditarodi" ära võitnud. Kui poleks kahte pikka patsi, võiks ju teda vabalt ka meheks pidada. Susani piinlikult korras aedikus elab sadakond koera, keda ta koos paari abilisega pidevalt treenib. Ja alatises rahahädas on temagi. Susani maad on Tanana jõe ääres. "Oih, ma pean nüüd jooksma, laev tuleb!" hüüab ta äkki mulle. Saabub turiste puupüsti täis laevuke, peatub kümneks minutiks, ja Susan pajatab inimestele oma koertest, karjäärist, vastab küsimustele. "Pead kasutama iga võimalust, et lisadollareid teenida," ütleb siis mulle justkui vabanduseks. "Koerad on mu pere, minu lapsed," ütles Mike, kelle kuuekümne peniga veetsin möödunud aastal kaks kuud. "Annan neile oma parima. Kui saan nii palju raha kokku, siis ehk sõidan kuinagi ka "Questi". Ega ma võita tahagi. Kuid koerad on ju õnnelikud, kui joosta saavad." |
|||||||||
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |