KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Alaska koerteta ei saa

Need on koerad, kes armastavad kiiresti joosta ja kelku vedada.  Need on koerad, kes Alaska transpordi- asjanduses suudavad võistelda mootorsaani ja lennukiga.Kuigi, lennuk kuulub kindlasti Alaska meeste lemmikmänguasjade hulka. Teid on Alaska tohutul  territooriumil väga vähe. Nii sõidetaksegi lennukeid puruks nagu Eestis autosid. Õnneks piirdutakse enamjaolt plekimõlkimisega.Ent koer on Alaskas see, kelleta elu ette ei kujuta.  Teedpidi Alaskal paljudesse kohtadesse ei pääse. Talvel võib hakkama saada mootorsaaniga või  koerarakendiga, suvel ei paista lennukile alternatiivi olevat. Nii ongi igal kümnendal alaskalasel lennuk.  Maandutakse, kuhu juhtub - jäepervele, sohu. Keskmisse Alaska lennukisse mahub mees, koer ja seljakott. Kui augustis-septembris põder lastakase, tuleb koer maha jätta ja mitu korda käia, et kogu  liha ära tuua. Aastas võib alaskalane lasta ühe põdra, mis ei tähenda, et ta sellega piirdub. Pere tahab toitmist ja koerad süüa. Ja kui Alaska mehel naist ei ole, on tal kindlasti vähemalt üks koer. Kui aga on pere ja see elab väljaspool Anchorage`i, peetakse koeri rakendi jagu, mis siis, et lumesaaniga sõitmine tuleb odavam.

Ühel tõsisel Alaska koerarakendisportlasel ehk kajuril on vähemalt sajapealine koerakari. Ja Alaska  rahvussport see on - mushing, nagu nad nimetavad. Parimaid koerajuhte tuntakse ja austatakse. Mehed-naised, kes on võitnud veebruaris peetava "Iditarodi", kümmekond päeva kestva 2000 km  pikkuse võiduajamise Anchorage'ist Nome'i, on rahvuskangelased. Üks sellistest on Rick Swenson, kes on selle võistluse võitnud viis korda. "Sa võid olla võitnud ükskäik  kui palju sõite, olla kuradima kuulus, aga pead ikka ööd ja päevad tööd rabama, et need neetud penid  ära toita, ütleb Alaska kuulsaim mees Rick, kelle ühes onnikeses ma mägimatkade vahel ööbisin. See  veidi tüse ja ülbe sell kolis suveks 140 koeraga Põhja, oma kullakaevandusse. "Ja need õudsed loomakaitsjad," ta jätkas sõnadega, mida tõlkida ei tahaks, "kui möödunud aastal kolm peni võistluse käigus otsa sai, nõudsid nad selle keelustamist. Arvad, et sellise möla peale sponsorid lahkemaks  lähevad?" 

"Koerad on parim vahend hea Ameerika dollari koerasitaks ümbertöötlemiseks," armastavad Alaska  koerapidajad ütelda. Ja tõesti, ainuüksi söögitegemine 150 koera tarbeks võtab hulga aega ja raha. Kuigi päikeselised kevadpäevad on tõeline kergendus pika pimeda talve järel, tähendab jääminek ja suve saabumine kelgusõidu hooaja lõppu. Suvi kulub järgmiseks talveks kala- ja lihavarude soetamisele  ning ehitustöödega rahateenimisele, kelkude ehitamisele ja kohendamisele. Kõik selle nimel, et esimese  lumega jälle 16 eskimokoera husky't kelgu ette rakendada ja teele asuda. Need on koerad, kes armastavad kiiresti joosta ja kelku vedada. Kui varahommikul, rakmed näpus, õue  lähed, algab selline kontsert, et kõrvad võivad lukku jääda. Penide kelgu ette rakendamine on üritus  omaette, sest jooksulootus ja energia on nii suur, et juba ammu enne starti on koertel kõik neli jalga  õhus.  Aga hetkest, kui tõmbad lumekonksu puu tagant, tõstad jala pidurilt ja lased neil minna, valitseb vaikus.  Ainult kelgujalaste sahin lumel. Vahel võib nii minna lõputult. Tekib ajatuse tunne. Igapäevaaskeldused  ja -mured jäävad kaugele maha. Kogu su maailm on need kaheksa või kümme või kuusteist husky't ja möödalibisevad lumised mäed.

Kui suudad esimesed sekundid kelgul püsida, on edasine veidi lihtsam. Vahel tuleb aga leppida ka  sellega, et koerad koos kelguga mäest alla lendavad, ise aga maandud, pea ees. Hea, kui lumme. Sõit mägistel metsaaladel on magu slaalom, ainult rada on meetrilaiune ja ilusad jämedad puud mõlemal  pool sind ootamas. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et mis see siis ikka ära ei ole. Seisa aga kelgul ja koerad teevad kõik töö. Kaunis loodus. Romantika.  Põnev on ka jõejääl sõitmine. Alaskal külmub osa jõgedest põhjani, vesi aga voolab jää peale ja külmub  uuesti, tekib kihiline pirukas: õhuke jää - vesi - õhuke jää. Ja võimalus põlvini sisse vajuda on täiesti  reaalne. Suplus -40° C juures just meeldiv ei ole. Kui külmakraade palju, tuleb koertelegi "papud" jalga  panna, et käpad viga ei saaks.  Sooja kevadilmaga läbi jõgede kahlamine paistab aga vähemalt koertele meeldivat. Sile ja libe jää küll  mitte. Jää peal on ka väga raske kelku juhtida või peatada, sest raudorasid, mida piduriteks  kasutatakse, saab küll lumme, kuid mitte jäässe suruda.Juhtkoer peaks pärast käsklust "Wou!" peatuma, aga kui hea hoog sees, tuleb lisaks veel piduritele  astuda. Treenitud koerte, kerge kelgu ja hea rajaga sõidetakse kuni 200 km päevas. Viimaste aastate  "Iditarodi" väitjad on läbinud 2000 km Anchorageïist Nomeïi üheksa ööpäevaga. Veidi pikemat "Yukon  Questi" säidetakse mõni päev kauem, sest teed ja ilmastikuolud on raskemad.

Nende kahe suurvõistluse ümber koerakasvatajate elu Alaskal tiirlebki. Treenima hakatakse juba  suvel. Jaanuariks peab koertel vähemalt kolm-neli tuhat miili saba taga olema. Koeratoit, varustus ja  head koerad on väga kallid. Juhtkoer maksab sama palju kui hea auto. Tipptasemel esinemiseks kulub  50 000 kuni 100 000 dollarit aastas. Ja kuigi ka auhinnarahad on päris kopsakad ja mõned endale  sponsori leidnud, eeldab "Iditarodi" või "Questi" sõitmine täielikku pühendumist, paljustki loobumist ja tähendab nii mõnelegi pankrotti. Halvima vältimiseks kasvatavad näiteks mõned mu tuttavad keldris marihuaanat, ja sellele vaatamata  polnud harvad need päevad, mil viimased dollarid sahtlinurgast käiku läksid, et osta koertele liha.  Sigaretid, kohv ja viski võisid oodata. Kui enne võistlust osavõtjatelt küsida, mida nad sõidult ootavad, on levinuim vastus: "Lõpetada  kuueteistkümne rõõmsa koeraga." Võistlusel sõidetakse tavaliselt süsteemis 6 on, 6 off, mis tähendab,  et kuus tundi sõitu vaheldub kuue tunni puhkusega. Viimasest kulub suurem osa koerte eest  hoolitsemisele, nii et ööpäevas saab kajur heal juhul 2x2 tundi magada. Dogs first - koerad eelkõige - pole suhtumine mitte ainult võistlustel, vaid ka matkates.

Rakendiga reisides ei saa enne puhkust, kui koerad on lahti rakendatud, söödetud-joodetud, käpad üle  vaadatud ja kõrvatagused sügatud. Alles siis on aeg lõkketulel või onniahjul teed keeta, grokki segada .. ja tähti vaadata.   Alaskal kasutatakse ringireisimiseks üha enam skuutreid, mis on märgatavalt odavamad kui  koerarakend. Kuid koeri peetakse raskustele ja kuludele vaatamata. Kohtasin nii mõndagi, kes on   Alaskale elama asunud just koerte pärast. Kel endal pole veel võimalust koeri osta, see töötab tihti  abilisena, sageli vaid söögi ja ulualuse eest. Kui kelgul püsimine tundub juba liiga lihtne ja turvaline, kiirus väike ja teravaid elamusi väheks jääb,   võib panna suusad alla ja kolm koera oma vöörihma külge ette rakendada. Kiirus kasvab tunduvalt,  manööverdamisvõimalused vähenevad ja pidurdada pole praktiliselt võimalik. Sellepärast ongi algul  üsna mõistlik toppida vatipükstesse padi ja paar mütsi üksteise otsa pähe panna. Aga teisel-kolmandal päeval, kui õnnestub koertega juba ühine keel leida, võib ka seda liikumisviisi  nautida.  Ski-jouring ehk koertega suusatamine on Alaskal populaarsust võitev spordiala, mis ei nõua erilisi  väljaminekuid. Sest peale suuskade ja paari-kolme koera on vaja vaid erilist vöörihma. Dogs. That's  what life is all about. - koerad, see ongi kogu elu mõte. Sain sellest aru, kui olin sealses maailmas  mõnda aega koos koertega elanud. Ja nõustusin.

"Pup, pup, pup, puppies!" kutsusin kümmet Susan Butcheri valget kutsikat, et kodu poole tagasi joosta.  Tegelikult aga lugesin mõttes: "2000 dollarit, 2000 dollarit, 2000 dollarit..." ja olin väga õnnelik, kui  jõudsin kogu seltskonnaga tagasi tarandikku. Susan on teine Alaska suurkuulsus. Daam, kes teab, mida tahab, uhke, ligipääsmatu. Aga ta on ka  meeste ees neli korda "Iditarodi" ära võitnud. Kui poleks kahte pikka patsi, võiks ju teda vabalt ka   meheks pidada. Susani piinlikult korras aedikus elab sadakond koera, keda ta koos paari abilisega  pidevalt treenib.  Ja alatises rahahädas on temagi. Susani maad on Tanana jõe ääres. "Oih, ma pean nüüd jooksma, laev  tuleb!" hüüab ta äkki mulle. Saabub turiste puupüsti täis laevuke, peatub kümneks minutiks, ja Susan  pajatab inimestele oma koertest, karjäärist, vastab küsimustele. "Pead kasutama iga võimalust, et  lisadollareid teenida," ütleb siis mulle justkui vabanduseks. "Koerad on mu pere, minu lapsed," ütles Mike, kelle kuuekümne peniga veetsin möödunud aastal kaks  kuud. "Annan neile oma parima. Kui saan nii palju raha kokku, siis ehk sõidan kuinagi ka "Questi". Ega ma võita tahagi. Kuid koerad on ju õnnelikud, kui joosta saavad."