KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Vääna rongiga ülikooli botaanikaaias

Kui aknast välja vaadata, paistab sealt vettinud mustjas puutüvi, tükike lumeriba ja sombusest taevast alla valgunud valgusetomp.  Sel aastal läheb veel nädal enne kevade ametlikku saabumist. Vaja suurt kujutlusvõimet, et pidada aknast paistavat pilti talve tardumusest ärkavaks Tartu ülikooli botaanikaaiaks.  Professor Hans Trass, kes oma töölaua taga istub, vilksab korraks omagi pilgu aknasse, et mida ma seal nii huvitavat näen.  Tema on botaanikaaias tegutsenud viiskümmend üks aastat, tema on selle paiga vaimu näinud pool sajandit nii suvel kui talvel ja mitmekülgse looduseuurijana teab Trass, et talvelgi käib siin vilgas elu.

NÄHTAMATU MAAILM, mille keskel me elame, sisaldab massiliselt igasuguseid väikesi olendeid, neid on õhus, vees, kividel ja kändudel," ütleb ta oma vaiksel moel, justkui kaaludes iga sõna, mida ta ometi valdab kaalumatagi. "ja on ainult juhuse puudus, kui need olendid  ei satu omavahel kontakti," lisab ta, selgitades samblike teket.  'Aga juhust on harvadel juhtudel puudu.  Enamasti annab juhus endast märku ja toimib." Sambliku puhul on seejuhus seeneniidi ja vetikaraku ühinemine, kui nad juhuslikult kõrvuti sattusid. Samblikud on vaid üks elusa valdkondi, mida professor Trass on uurinud.  Kuid see-eest kummalisemaid ja visamaid valdkondi.  Kuigi me seda harva teadvustame, kohtame samblikku vaata et igal teisel sammul.  Ometi pole samblike päritolu, nende ema siiani täpselt teada.  "Kõige lihtsam on teooria, et sadu miljoneid aastaid tagasi kohtas algeline seeneniit algelist rohevetikatja põimis end selle üherakulise vetika ümber." Ameerika teadlane Vernon Ahmadjian on oma katseklaasitöödega tõestanud, et seeneniidistik käitub kummaliselt.  Kui toitu napib, kõverdub ja põimib ta end ümmarguste asjakeste ümber, olgu need siis kasvõi väikesed liivaterad.  Et samblik sõltub ühest küljest mineraalsooladest ja veest, mida ta saab seenelt, teisest küljest päikese valgust toiduks teisendavast rohelisest vetikast või autotroofsest bakterist, on samblik sümbiootiline, kooseluline organism.  "Kaheli sõltuvus on nende evolutsiooni kiirendanud," võtab Trass kokku ja tõuseb laua tagant ning seab sammud aeda, kus kivid, puud, müürijupid ja kasvuhooneklaasinurgad pakuvad samblikele parajat eluaset.

MEIE TEE VIIB läbi koridoril mille kohta Trass tähendab, et seda on juba pool sajandit Vääna rongiks kutsutud.  Niisama kitsuke ja veidi kolisev on see kui kunagine kitsarööpmelise susla vagun, mis Trassi noorusmaalt Tallinnast Nõmme kandist mere poole logistas.  Tema isa sai Vahadussõja teenete eest endale Saue mõisa südame, ent oli majandamise raskuste tõttu sunnitud selle maha müüma ja ostis Pääskülla maja. "Kõik inimesed, kes satuvad olukordadesse, kus neid ümbritseb loodus, on võimelised loodust nautima ja küsima endalt, miks see kaljurahn või miks see klint mulle nii mõjub," kõneleb Trass vaikselt, kõndides mööda mälestuskivist, mis on siia asetatud, meenutamaks botaanikaaia loojat Gottfried Albrecht Germanni.  "Inimene tunneb lihtsalt, et talle mõni asi looduses meeldib, seda asja uurimata.  Kuid kui inimene võõralt ja ükskõikselt kõnnib mööda loodusega seotud nähtustest, ei märka ta paljusid asju." Oma Taevaskojas asuvas suvekodus askeldades on loodusmehel endal küll raske mitte Ahjajöe äärset ilu märgata. Looduse tundmaõppija peab ennast unustama, rõhutab looduse visa uurija ja kaitsja Trass, kui jõuame vana linnavalli otsa, mis aastal 1806, mil taimed Vanemuise tänava pargist siia toodi, äkitselt keset botaanikaaeda sattus.  "Kui inimene on sellise kalduvusega, et ta iga asja käpib, et ta iga asja uudishimulikult vaatab, et ta tüütab teisi inimesi -ja loodusehuvilised on tavaliselt väga-väga tüütud inimesed -, võibki jõuda näiteks selleni, et uurida samblikke vöi ökoloogiat või metsi."

SELLEST AJAST, mil üliöpilane Hans Trass 1947. aastal end siia tähtsalt tööle tuli pakkuma, pole aed palju muutunud.  Kui enne sõda oli siin viis tuhat, siis praegu neli ja pool tuhat taimeliiki.  Koosseis, tõsi küll, muutub pidevalt.  Osa liike sureb välja, osa tuuakse juurde.  "Ent need muutused pole eriti nähtavad," vaatab Trass mäekünka otsast enda ümber botaaniaaia peale.  Kaugele siin pilku lennata lasta ei saa - müürini, mille tagant Tartu linn end justkui peale suruks, pole sadatki meetrit maad.  On taimi, kes linna taluvad, on taimi, kes ei talu.  Trass leiab puutüvelt rosett-samblikud, mis on linnalembesed ehk peenemalt öeldes poleofiilsed. 1968. aastal avaldas Trass artikli, milles ta oli välja töötanud poleotolerantsuse indeksi.  Kuna eri samblikuliigid taluvad näiteks vääveldioksiidi sisaldust õhus erinevalt, siis saab õhu saastatuse üle otsustada, määrates näiteks linnapuudel kasvavad samblikuliigid ja nende hulga.  See samblike alusel õhu saastatuse määramise indeks läks käibele mitmetes riikides.  "Eriti kuulsaks ma selle Trassi poleotolerantsuse indeksiga ei saanud, aga natuke ikka," muheleb indeksi autor ja tähendab, et nüüdseks on selle välja tõrjunud moodsamad ja keerulisemad meetodid.

Püüame siiski määrata, kui puhas on Tartu õhk, olles jõudnud vanast tammetüvest tahutud puuslikuni, mille leedulased kuusteist aastat tagasi ülikoolile juubeliks kinkisid.  "Elu siin on," pistab professor nina pakule lähemale, "näe, mikroseene must kirme, ja siin need laigud on samblikud.  "ja vaatab siis minu poole: "Elu on igal pool!  See on banaalne tõde, mis ometi vajab kordamist." Elusat on botaanikaaias muudki peale taimedeja seenteja samblike.  "Vahel on sel ajal kuldnokad kohal," teab Trass, "siin pesitsevad sootihane, tutt-tihane, rasvatihane... "ja käivad ning pesitsevad ka inimesed.  Trass ise on siin elanud 12 aastat.  Külastajad tulevad siia kas jalutama, lõõgastuma või näitusi vaatama.  "Tihti tullakse ka konsulteerima - kas siit saab seemneid, istikuid, kuidas üht või teist taime kasvatada." Aga pahatihti tullakse ka varastama.  "Varastatakse taimi, eriti paksulehelisi kaktusi, oleme sunnitud ära peitma oma skulptuurid, tassima sisse..." Kaua oli aias aukohal skulptuur "Pinnutõmbaja", siis see varastati, saadi jälle kätte, aga enam õue panna ei juleta. Haluhunnikud, mida me oma jalutuskäigul näeme, pole ometi metsavaraste tekitatud.  Varakevadel lõigatakse puudelt kuivanud oksi, surnud kõrvalharusid.  Kõige vanemate puude hulka kuulunud 300-aastane hõbepaju ja remmalga värd murdus mõne aasta eest, nüüd on siin vanemad puud saja viiekümnesed ja seitsmeharuline pärn Seitse Venda saja kahekümnene.

BOTAANIKAAED ON insulaarne nähtus, saarekene linnas," vastab professor Trass, kui pärin talt aia kohavaimu kohta.  "Elasin siin kaksteist aastat - selles Vääna rongis.  Mulle meeldis varakevadel pärast aia sulgemist kell viis-kuus õhtul tulla aeda.  Kui inimesi enam ei olnud, oli tõeliselt eriline tunne - ümber on linn, siin sa näed palju ringitoimetavaid linde, õitsmahakkavaid taimi, mis on sulle tuttavadja armsad." Ning lisab siis vaevu kuuldavalt: "Siin on eriline meeleolu leebe.  Leevendav.  Leebustav keskkond." Ning kui ta seda kõige täpsemat sõna otsib, meenutab ta 38 aasta tagust Hans Trassi, sellist nagu teda tolleaegne Kamtgatka reisi kaaslane Lennart Meri kirjeldas oma raamatus "Tulemägede maale": "Tema selga sobib enamasti kõik.  Elegantselt kõrva peale lükatud müts paljastab koos lokkiva heleda juuksetutiga ka tükikese iseloomu." Kõmbime tagasi Vääna rongi poole.