KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Sahara polegi liivakõrb

Maailma raamatukirjastused annavad välja .mitmeid reisijuhtide sarju.  Üks põhjalikumaid nende seas on "Rough Guide" ehk tõlkes "Karm teejuht".  Sarja verivärskest Maroko raamatust näpugajärge ajades lasime end sõidutada Agadirist, kus asub rahvusvaheline lennuväli, Goulimine'i linna, otse hotelli "Ere Nouvelle" ukse ette.  Reisijuhijärgi pidi hotell olema väga odav, "kuid mitte väga halb", tualetiga duoiga.  Odav oli hotell töesti. Ühe 3-kohalise toa eest tuli maksta 60 Maroko dirhamit ehk 80 Eesti krooni ööpäevas. Headuselt võistles tuba Tartu Supilinna pugerikuga.  Lohkuvajunud voodil logiseva laua taga kulunud idamaise mustriga kahhelseinu põrnitsedes puges põue vendlusetunne.  Londonis väljaantav "Rough Guide" on mõeldud inglastest maailmaränduritele.  Mõõdupuud, mille järgi hotelli soovitati, ühtisid uskumatult kenasti meie Siberi matkadel karastunud reisiseltskonna soovidega.

Maroko viskit pruukides
Lõpliku rahulolutunde lõi portjee, kui tõi meile tasuta kannutäie "maroko viskit".  "Maroko viskiks" kutsuvad eurooplased peaaegu siirupipaksust teed, mis on küllastunud mündi- lehtede ekstraktist ja suhkrust.  Muhameedlastena ei tohi marokolased alkoholi pruukida.  Kuid imeväikestes tassides serveeritav eliksiir reibastab nii, nagu oleks sinnagi sisse segatud mingeid joobnustavaid aineid. Läksime linnakest uudistama. Punaseks võõbatud kivimajade vahel tuksles rahulik provintsilinna elurütm.  Eurooplasi silma ei hakanud.  See Maroko lõunaosas paiknev väikelinn jääb peamistest turismimarsruutidest kõrvale.  Kuigi olime ju Aafrikas, ei hakanud silma ka ühtegi mustanahalist inimest. Suurem osa Goulimine'I elanikest on berberid. Nende näotüübid sarnanevad üsnagi Vahemere-äärsete rahvaste näotüüpidega.  Naised on mähitud valgetesse või kirevatesse kangastesse, mis eestlase silmale meenutavad kõige enam voodilina.  Mehed näivad frantsiskaani munkadena.  Nad kannavad pruune, kandadeni ulatuvaid kapuutsiga mantleid, mis on vöö kohalt kinni nööritud.  Tavaliselt on mantli all flanellpluus ja pintsak, väärikamatel meestel veel ka vest. Marokolaste seisukohalt olid nad riietatud sobivalt aastaajale.  Nagu Eestiski, valitses siin parajasti südatalv.  Meie pidasime 20' C käes sobivaks õhukesi särke.  Meid tuiutati üsna võõristaval pilgul.  üks mees, kes inglise keelt mõistis ja kellega jutuotsa peale saime, imestas: "Miks te nii kehval ajal külla tulite?  Suvel on siin palju mõnusam." Raamatu "Rough Guide" järgi teadsin täpselt, milline on see mõnus suvesoojus marokolase jaoks.  Goulimine'i suvine päevatemperatuur on varjus 36'C.

Kutselised kõrberändurid
Linnakese keskväljakul astus meie juurde kaks noormeest.  Nad tervitasid ja tutvustasid end viisakalt.  Ali Mohamedja Mubarak kutsusid meid vaatama oma eramuuseumi.  Nõustusime, sest sihitu lonkimine oli tüüdanud.  Varsti sisenesime ruumikasse, hämarasse tuppa, mille sisustus koosnes vaid suurest vaibast, patjadest ja mõnest kirstust.  Pärisin ebaledes, kus on muuseumi esemed.  Noorukid näitasid kirstudele:"Seal sees.  Aga joome ikka teed ka." Nad süütasid paar õlilampi ja valmistasid kiiresti münditeed.  Vaibal istudes kõnelesime üksteisele oma kodumaast ja tegevusaladest.  Eesti paistis noormeestele olevat täiesti tundmatu, kuid Balti riigid olid kusagilt uudistest kõrvu jäänud.  Poolvendadest noormeeste isal, koraaniõpetajal, on kolme naisega kokku üheksa poega.  Mitme naisega samaaegselt abielus olemine on tänapäeva Marokos seadusega lubatud, kuid haruldane - iga uue naise võtmisega kaasneb kohustus naist elu lõpuni ülal pidada ja lapsed üles kasvatada.  Mehi, kes seda suudavad, on vähe. Ali Mohamed pajatas, et nad on nomaadid.  Mubarak täpsustas, et nad kuuluvad zeke hõimu.  Mõlemad vastused olid kohalikke tavasid arvestades täpsed.  Berberiteks kutsuvad Põhja-Aafrikas elavat rohkem kui kaheksamiljonilist rahvast peamiselt eurooplased.  Berberitele endile on rahvuslikust kuuluvusest tähtsam hõimukuuluvus.  Teisalt liigitavad siinsed kirevad rahvakillud end meelsasti ühte eluviiside, aga mitte keele või munde meile tavapäraste rahvustunnuste järgi: rändhõim peab ennast lähedaseks teiste rändhõimudega, paikne hõim paiksete hõimudega.

Ärimehed juhuotsijad
Oma ametiks nimetasid mõlemad mehed kõhkluseta: "Businessman !" Sellise vastuse annaks vist enamik Maroko meestest.  Nende käsitluses ei tähenda "ärimees" muud kui kindla töökoha puudumist ja elatumistjuhuotstest.  Meie vestluskaaslaste "äri" tugines berberite põlisele pulmatraditsioonile.  Abiellujal peab alati olema kaasvaraks vanu, hinnallsi esemeid.  Näiteks ehteid, münte või vaipu.  Kuid tihti pole neid peres piisavalt.  Ka poodides ei pakuta sellist kaupa. Nõnda reisivadki Ali Mohamed ja Mubarak kolkakülades ja ostavad kokku antiikesemeid.  Mitmetuhande kilomeetri pikkused ja palju kuid vältavad retked ulatuvad kaugele üle Maroko piiride - Alpeeriasse, Mauritaaniasse, Malisse. Riigipiiri salaja ületamine ei olevat raske - hõredalt asustatud piirkondi valvatakse pealiskaudselt  ja kodust kaugetes külades olevat lihtne suhelda.  Kuigi keele- ja riigipiirid inimesi lahutavad, on neil lähedased arusaamad, kombed, usk ja araabia keelest lähtuv linguafranca.  Sahara karm olustik on tinginud ühised eluviisid ja verminud rahvakillud ühetaoliseks.

Untsuläinud kaup
Sellejutu peale laotasid noorukid vaibale kirstude sisu.  "Te ei pea midagi ostma.  Kui mõni asi meeldib, võib hinda küsida," lausus Mubarak.  Põrand kattus kõikvõimaliku vanavaraga: kangaste, ehete, pistodade, lauanõude ja muu majapidamiskraamiga.  Niisiis, olime jõudnud märkamatult maroko meeste meelistegevuseni - kauplemiseni.  Mubarak võttis esemed ükshaaval kätte, tutvustas nende päritolu, ülesannet ja väärtust.  Teadsin, et maroko turureeglite järgi ei tohi sedalaadi suhtlemisest järsult keelduda.  See solvab pakkujatja näitab, et sa pole mingi mees.  Esemete vastu ei tohi ka üles näidata vähimatki huvi, muidu pole kauplemisel lõppu.  Kui mingi eseme hind algul nimetatakse, tuleb arvestada, et tegelik hind on umbes kolm korda väiksem. Mubarak tabas mu vilksamisi heidetud pilgu keele, mille otsas rippus hõbedaste haaradega täht.  Kohe tuli selgitus: "See on tuareegide kompass.  Tuareegid on hõim, kellest paremaid karavanijuhte Saharas ei leidu.  Nad rändavad ainult öösiti.  Märgi haarad näitavad tähtede asukohta taevalaotuses.  Nende järgi saab määrata ilmakaari.  Kellel on niisugune kompass, ei eksi kõrbes iialgi.  Hind on 400 dirhamit." Olime berberite rahvakunsti alal täielikud võhikud.  Ei olnud mõtet osta esemeid, mille tegelikust väärtusest polnud meil aimu.  Niisiis tuli olukorrast ilma peremeest solvamata välja tulla.  Pakkusin hinnaks 20 dirhamit.  Pärast veerandtunnist kirglikku kauplemist polnud ma nõus ka 100 dirhamiga, milleni Mubarak hinna oli langetanud.  Pead vangutades lõpetas ta tingimise ja saatis meid viisakalt uksele.

Kesktalvises kõrbes
Goullmine'ist kõrbe rüppe sattuda on hõlbus.  Tuleb vaid põidlaküüdiga liikuda sadakond kilomeetrit lõuna poole Tan Tani keskuseni ja sealt astuda maanteest eemale. juba paarisaja meetri kaugusel teest ümbritseb sind inimesest rikkumata Sahara.  Laugelt lainjas maastik oli siin tihedalt täis külvatud kive.  Suuremad neist olid võrreldavad inimpeaga, väiksemad põidlaotsasuurused.  Kivide värv oli kas ruske, mustjas vöi valge.  Kummardasin ühte kivi üles võtma.  See oli poolenisti vajunud savisegusesse jämedateralisse liiva. Silmapiirini ulatuv maastik oli peaaegu taimestikuta.  Väga harva hakkas siin-seal silma üksikuid põõsapuhmaid ja kaktuse moodi astlalisi taimi.  Need olid vaevalt põlvekõrgused ja halli värvi, ilma ühegi elumärgita.  Hoolikamalt uurides võis ühel põõsal leida siiski üksikuid kollaseid õisi, teisel tillukesi punaseid vilju.  Lehetute pöösaste seas märkasin ühte, millel rohelised pikadj a lülilised võrsed.  Arvasin ära tundvat efedra.  Efedra iseärasus seisab selles, et ta on võimeline kasvama ja elusainet tootma ka ilma lehtedeta.  Lehtede ülesannet täidavad siis rohelised võrsed.  Kaktuse moodi mügerike kohta teadsin, et need pole tegelikult kaktused, vaid mingid piimalille liigid.  Nende lehed on moondunud astlakujuliseks samal põhjusel mis kaktusel: nii aurab neist vähem vett.

Lõokese sugulane
Putukatest ukerdas taimede vahel vaid poole põidla pikkune pikajalgne must mardikas.  Puudutasin teda oksaraogaja ootasin, et ta võtaks sisse kaitsepoosi.  Suruks pea vastu maad ja sirutaks tagaosa püsti.  Kuid mardikas jätkas kohmetunud jalgadel oma teed.  Olin enam-vähem kindel, et tegemist oli süsikuga, mardikaga, kelle sugulasi oli mulle meelde jäänud Kara-Kumi kõrbest.  Kesk-Aasia kõrbetes on neid lihtne kaitseasendisse sundida.  Siis paiskavad nad veel lõpuks tagaotsast välja haisva vedelikutilga.  Siinne süsik oli teisest liigist.  Völbolla ei tundnud ta Aasia sugulaste kaitsevõtet.  Aga võibolla oli ta lihtsalt talveuimas.  Süsikud on kõrbete tavalisemaid putukaid.  Nad on erakordselt vähenõudlikud.  Kord Kara-Kumist tulles olin sunnitud pidama ühte neist kaks nädalat kinnises filmitopsis.  Kohe, kui purgi kaane avasin, tormas ta sealt välja, otsekui oleks minuti eest vangistatud. Teritasin kõrvu, et kuulata kõrbe helisid.  Eemalt põõsast kuuldus linnusädinat.  Astusin lähemale.  Siis tuli puhmast kuuldavale lühike trillerdus, mis tundus kuidagi kodune.  Muidugi niisugust helijada oskab vallandada vaid lõoke!  Samas tõusis linnuke lendu. jõudsin silmata, et see polnud siiski Eesti nurmedelt tuttav põldlõoke.  Põldlõoke talvitub küll Põhja-Aafrika Vahemere rannikul, kuid mitte nii kaugel Saharas.  Siinne lõokeseliik oli värvilt üleni kahvaturuske ja pealael puudus tal tutt.  Küllap oli see kõrbelõoke, Sahara pärisasukas.  Muid linnuhääli kuulda polnud.  Kohati vihisesid lühikesed võimukad tuuleiilid.  Kuid enamasti valitses tühermaa kohal haudvaikus.

Sahara pole liivakõrb
Õhu temperatuur võis olla veidi üle 20'C.  Ajuti kadus päike pilvede varju.  Tuul puhus just paraja tugevusega, et võtta ära liigne palavusetunne.  Kujutluste kõrbelõõsa asemel õhkas Sahara mahedat Eesti kesksuve soojust.  Muidugi oli siin parajasti aastajahedaim aeg.  Teadsin, et märtsi algul, siis kui Eestis vahel veel lumelaigudki maas, kattub sama paik paariks nädalaks hõreda haljusega.  Aga siis asendub raskestitalutav kuumus talumatu lõõsaga.  Nagu hiidahjus kõrbeb elutuks viimne rohetav lible.  Paigast, kus temperatuur maapinnal tõuseb 70 ja õhus 50 kraadini, pagevad rohkem kui pooleks aastaks minema kõik, kellel jaksu. Me seisime maakera suurima kõrbe äärel.  Siit ida poole pidi ta ulatuma 5700 kilomeetrit, põhjast lõunasse 2000 kilomeetrit.  Euroopasse asetatuna kataks tühermaa ala Prantsusmaalt läänes Uuraliteni ida sja Itaalia "saapakontsast" lõunas Eestini põhjas Kõrbe, mis laius meie ees, kutsuvad kohalikud inimesed seriiriks ja loodusteadlased klibukõrbeks.  Sellised kõrbed on tüüpilised Sahara tasandikualadele. Seal, kus levivad kõrgustikud ja mäestikud, asendub klibukõrb kivikõrbe ehk hammadaga.  Kivikõrbes on maapind kaetud rahnudeja kaljurünkadega.  Eriti ulatuslikud kivikõrbed asuvad Sahara keskosas.  Kolmas kõrbetüüp on liivakõrb ehk erg.  Need kõrbed näevad välja sellised, nagu eurooplane Saharat ette kujutab.  Seal laiub silmapiirini kollaste liivadüünide ookean.  Liivakõrbeid leidub Saharas mitmetes paikades, kuid mitte kusagil kuigi ulatuslikult.  Kivi-ja klibukõrbed moodustavad Sahara pindalast umbes 70 protsenti ning liivakõrbed alla 20 protsendi.  Ülejäänud kümnele protsendile jääb mitmesuguseid muid maastikke. Selle üle, kust oleme saanud sügava veendumuse, et ehtne Sahara peab olema liivakõrb, tasub juurelda.  Kas on see eurooplaste esimestest põgusatest kogemustest alguse saanud arusaam, mis hiljem aina tugevamalt kinnistus?  Või sombuse Euroopa elaniku fatamorgaana, igatsus kuldsete päikeseliste liivaväljade järele, mida filmid, fotoraamatud ja turismibukletid püüdlikult võimendavad?  Ei tea.  Kuid on tõsiasi, et tüüpiline Sahara pole mitte liivane, vaid kivine.  Siinsamas mu jalge ees ta seisis võibolla kargema, hallima ja igavamana kui tahtnuksin.  Kuid see-eest tõelisena.