KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Traditsioon, mis on visa kaduma

Kümme aastat. Seda sõnapaari kuuleme sel kevadel sageli, lisandiks loomeliitude pleenum, muinsuskaitse liikumine, rahvarinne, roheline liikumine jne. Praeguseks on oma tegevuse lõpetanud (või peatanud?) nii muinsuskaitse selts kui rahvarinne – organisatsioonid, mis tegutsesid õigel ajal õiges  kohas õige asja eest.  Sellesse loetellu poetaksin tagasihoidlikult ka Virumaa klubi, mis oli liikumapanevaks jõuks võimsa  traditsiooni – roheliste rattaretkede tekkimisele. Tinglikult võiks öelda, et kümne aasta eest kolmeteistkümmet Virumaa noort ühendanud klubist kasvas välja veereva lumepallina ühe uusi liikmeid haarav klubi, milles leidus koht igaühel, kes kasvõi kordki sõtkunud pedaale roheliste rattaretkedel. Ma  ei tea, kui palju on neid, kes on sadulas olnud kõik kümme aastat, kuid kindlasti leidub hulgaliselt neid,  kes on tundnud vähemalt kiusatust uuesti tulla ja vändata. 

Paraku ei ole enam kõigil seda võimalust. Meie hulgast on lahkunud manalateele roheline teleajakirjanik Rein Sikk, keda esimeste rattaretkede osalised ehk kõige paremini mäletavad hüüde  järgi: "Laager, auuuu!" Tema käes oli mikrofon esimesel rattaretkel, ja tema lahkumise järel polegi talle  selles rollis kindlat mantlipärijat leitud.  Siitilmast on lahkunud ka Peeter Tooming – suurepärane filmimees ja fotograaf, kelle filmi "Varandus"nägime kümne aasta eest. Meie jaoks on erilise väärtusega tema film "Kuidas elad, Virumaa?", mida vaatame tänavuselgi matkal.  Meie hulgast puudub setude liidu ja ühenduse Petserimaa varalahkunud esinaine Reet Tobre, kelleta ei  kujutanuks ettegi 1993. aasta Petserimaa matka.  Roheliste rattaretked aga kestavad edasi. Või ehk on nad end ammendanud? "Niisugust suurüritust  enam ei tule," ütles ajakirjandusele 1990. aastal Kõrvemaa matka lõppedes esimese rattaretke idee  autor Tiit Hunt. Õnneks ta eksis. Aasta jäi tõepoolest vahele, kuid 1992. aastal piisas vaid väikesest tõukest Hillar Viksi poolt ning lumepall veeres jälle kolm aastat. Pärast Pärnumaa matka 1994. aastal  olime koos Aarne Valmisega, kes on olnud kõigi retkede kandvamaid jõude, seda meelt, et nüüd aitab. Aasta jäigi vahele, kuid kauem ei suutnud miski ratturiteväge kinni pidada.  Initsiatiivi haaras noorem põlvkond Jaanus Salmi ja Helen Alumäe eestvedamisel ning traditsioon jäi  ellu. Kui kauaks, ei tea. On ju järjekordne kolm aastat täis saanud. Kuid ehk polegi see kõige tähtsam.  Oluline on hoopis see, et kõik senised roheliste rattaretked on olnud igaüks eraldi võttes oma aja nägu, toimunud õigel ajal õiges kohas ja käsitlenud vastava aja jaoks sobivat temaatikat.

Roheliste jalgrattamatkal on oma kangelased

Roheliste jalgrattamatkal on tulised austajad, kes ei jäta vahele ühtegi kevadist rattasõitu. Ratas käekõrval, asutakse kogunemispaika teele nii kaasa meelitatud sõpruskonna seltsis kui üksiku matkahundina.  Aseri elanik Elmo Saaver (33) on kõikide rattamatkade eel uurinud paikkonna probleeme ja töötanud  läbi ka sõidetava marsruudi. "Retke suurim võlu on see, et saan ilma näha. Rattaga sõites paistab  Eestimaa hoopis teistsugune, kui autoga mööda vuhisedes. Neljal rattal ei pääse ju igale poole ligigi,"   leiab Elmo. Rattamatkal on ta sattunud paikadesse, kus pole enne käinud. Neist on siiani kõige   eredamaks elamuseks jäänud Paldiskisse sõit. "See oli tegelikult pigem Paldiski vallutamine. Pärast  matka polegi ma sinnakanti enam saanud," meenutab Elmo. Aseri koolis elektrikuametis mees plaanib matkal osaleda ka tänavu. "Eelmistel aastatel olen sõitnud  Turistiga, seekord on istumise all päris harilik jalgratas. Enne sõitu peab selle igaks juhuks ikka  korralikult üle vaatama, et sõidu ajal rikkeid ei tuleks." Kogenud ratturina ta pikki otsi ei karda. Iga  matka alul nõuab vaid veidi harjumist suures inimmassis sõitmine. "Ihuüksi ma matkadel ei käi. Iga  kord on ka Aseri inimesi rattaretkedele tulnud," ütles ta. Hiidlane Mati Lepna (41) naudib rattaliste massis just üksiolekut. "Olen kohalike ajalehtede vahendusel  püüdnud teisi hiidlasi ka kaasa meelitada, kuid tulijaid oli vaid esimestel aastatel. Nii olen viimastel  matkadel üksinda sõitnud. Teiste seas omaette teel olemise ja uute paikade nägemise kihk on ka  nauding," mõtiskleb Mati. Tema sõnul on läbi aastate retkel osalenud tosinkond teist samasugust  üksikut hunti, kes pole meelega tuttavaid kaasa meelitanud. "Need on keskeas mehed ja naised, kes  matkaveteranidena üksteist kaugelt ära tunnevad ning kui parasjagu tahtmist on, siis ka üksteisega paar sõna südamlikku juttu puhuvad," räägib Mati. Tema hinnangul on viimaste aastate matkad kujunenud  keskkoolinoorte kevadiseks meelelahutuseks. Käputäis rohelisi kipub sellesse jõuku ära kaduma. "Kõik   noored osalised ei mõtle üldse roheliselt ega käitu ka matkal vastavalt. Nii suureks kasvanud üritus ei saagi enam ühise maailmavaate ja elukogemustega inimeste koondaja olla," leiab Mati, kes on osalenud   kõigil rattaretkedel peale esimese. Selle mahamagamist kahetseb end vanaks matkaselliks pidav mees  siiamaani. "Mul tuleb iga kord enne matka pikalt mõelda, kuidas ma saarelt koos rattaga  kogunemispaika pääsen. Tavaliselt olen ratta ühistranspordi pagasiruumi sokutanud, kuid Pärnumaa   retkele sõitsin ise rattaga läbi Läänemaa kohale. Trenni ma matkade jaoks ei pea tegema, sest kodukohas tuleb niigi iga päev paar kilomeetrit maha vändata," selgitab ta. 

Muusik Aarne Saluveer on rattamatkadel käinud koos Viimsi keskkooli õpilastega. Tänavu on tal  plaan kaasa võtta oma laululapsed. "Viimsi kooliõpetajana käisin lastega kaasas kolm-neli matka. Nad  said nendest kaasa sellise positiivse laengu ja pisiku, et kui matk ühel aastal ära jäi, korraldasid nad ise selle asendajana mitmeid väiksemaid matku," meenutab Saluveer. Tema sõnul on sageli kõige   innukamad matkajad just väiksemate klasside õpilased. Viimsi koolis lapsi matkale registreerides oli tal  plaanis kaasa võtta vaid keskkooliosa õppurid, kuid end tulid kaasa lunima ka viiendikud- kuuendikud. "Ma mõtlesin, et nad ei pea pikka sõidumaad vastu, kuid varsti tulid nad juba vanemate kirjalike  lubadega end kaasa nõudma. Matkal osutusid need lapsed kõige tublimateks. Ühel pikal Virumaa  tõusul, millel ei paistnud mingit lõppu tulevat, kadusid nad nagu mardikad silmapiiri taha, sest olid harjunud iga päev pärast tunde õues müttama ja väntama. Just vanematel õpilastel oli keel vestil,"   naerab Saluveer. Tema hinnangul õppisid rattamatkadel osalenud õpilased nende käigus nii end kui  üksteist paremini tundma. Kaasõpilaste jaoks avas mõni tuupur või riiukukk matkates end hoopis uuest küljest, mida kooliõhustikus otsidagi ei osatud. "Kuigi need matkad pole just lastele mõeldud, pole mul  nendega seal ka mingeid probleeme tekkinud. Lapsed said väga hästi aru, et see retk pole loodud mitte  ainult silmailu ja enda füüsilise proovilepaneku jaoks, vaid suurem eesmärk on valgustuslikum," soovib  Saluveer retkede temaatiliste ideede säilimist.

Tartu Ülikooli neljanda kursuse geograafiatudeng Jüri-Ott Salm (22) organiseerib igal kevadel  rattamatkale Tartu ülikooli tudengeid. "Peamiselt käivad neil Euroopa noorte metsaühenduse liikmed,  geograafid, bioloogid ja kamp filolooge," loetleb Jüri-Ott. Ta on igal aastal suutnud endaga kaasa meelitada ligi sada tudengit. "Aasta-aastalt on tudengeid üha raskem kaasa saada. Kooliõpilastel on  veel vaba aega, aga tudengitel on juba oma tegemised ning samal ajal on ka kõige magusam  sessiperiood. Samuti pole õnnestunud mu püüdlused tuua matkama noori peresid," nendib Jüri-Ott.  Tema hinnangul on matka olulisim roll külastatava paiga probleemidega tutvumine. "Ma olen tähele  pannud, et matk paneb samal ajal ka kohaliku kultuurielu kihama. Kohalikele on oluline, et loodus- ja  matkahuvilised imetlevad just nende kodupaika. Rattaturistidesse suhtumine on igal pool ülisõbralik  olnud," meenutab Jüri-Ott.
Kinnisvarafirma omanik Hillar Viks (46) saab enda esimest retkel käiku aeg-ajalt dokumentaalkaadritest näha. Ta võttis osa fosforiiditeemalisest Virumaa matkast, mida jäädvustas  Juhan Aare. "Ma leidsin selles filmis koha, kus olen poolalasti väga napis riides tüdrukute vahel ning  protesteerin fosforiidi vastu," naerab Viks. Paldiski ja Pärnumaa matkadest võttis ta osa juba  korraldajana. Laagripaikade, toitlustamise ja kaubanduse eest hoolitseb ta ka tänavu. Viksi sõnul on matkadel juhtunud ka viperusi ja ootamatusi. Nimelt ei tulnud Paldiski retkel kellelegi  enne linnaväravaid meelde, et linna vallutajatel peab oma lipp ka kaasas olema. Siis kihutas Viks oma   vana Z iguliga koju tagasi ning haaras kaasa oma maja ja naabrite sini-must-valged lipud. Nii juhtuski,  et naabrimaja lipp oli esimene, mis pärast mitmekümneaastast pausi linna sisenes. "Naabri lipp läks   tagantpoolt mere äärest, meie oma eestväravast. Nii vallutasime Kärestiku tänava lippudega linna ära,"  muigab Viks. Tema sõnul juhtus samal matkal ka tõsine ja õpetlik õnnetus. "Üks rattasportlane sõitis  bussi taga, sest tuules on väga hea ja kerge sõita. Ta mõtles, et saab bussi pidurdamise korral oma  kerge rattaga ka kiiresti pidama, aga bussi alt ilmus järsku asfaldiauk. Ta läks esirattaga sinna sisse ja  lendas peaga vastu asfalti. Kuna tal kiivrit ei olnud, oli tal peanahk praktiliselt näo peal," jutustab Viks. 

Tapa gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Sirje Selli (36) kevad algab koos jalgrattaretkega.  "Kodu ja kooli vahel sõeludes looduses toimunud muutusi nii täpselt ei märkagi. Rattaga mööda Eestit  sõites taipan õieti, et kevad on juba kaugele jõudnud," leiab Sirje. Samal looduse märkamise põhjusel on  temaga matkadel kaasas olnud alati üle viiekümne õpilase.  Õpetaja hinnangul meeldib noortele matka juures eelkõige võimalus väljaspool diskoõhkkonda  eakaaslastega tutvuda ."Kuuldavasti on seetõttu ka mõned vanemad inimesed kõrvale jäänud, et  noored on veidi lärmakamad. Kuid õnneks erilist põlvkondade konflikti pole veel tekkinud," leiab Sirje.  Talle sümpatiseerivad matkadel alati eakad "vanad olijad", kes tunnevad üksteist juba nägupidi. "Kui   mul on rattaga midagi juhtunud, on esimesteks abilisteks just vanahärrad, kuid ükskõikselt ei vuhise  mööda ka nooremad," kirjeldab õpetaja õhkkonda, mis toob ta igal aastal uuesti matkale. 

Kuidas valida matkajalgratast

Tekst: Triin Olvet

Jalgrattaost hakkab üha enam sarnanema auto ostmisele: rattapoodides kuuleb seni vaid autokauplustes kasutatud termineid nagu lisavarustus, amordid jne. Kui vanasti oli saadaval  kas Ereliukas, Š kolnik, Sputnik või Desna, siis hetkel on lisaks kümnete erinevate rattamudelite vahel valimisele võimalik kaupluses komplekteerida just endale sobiv ratas. Jalgratta valimisel tuleb ennekõike arvestada oma rahakotiga. Jalgrattamatkaks sobib eelkõige maastikuratas, millel on laiad, suure mustriga kummid ja kerge raam. Paaripäevase ja Eestis toimuva  matka puhul ei ole rattavalik nii oluline, kui näiteks kaugemale ja mägisematele matkaradadele mineku korral. Ka ei pea lauskmaal sõitmiseks valima suure käikude arvuga ratast, piisab täiesti  kolmest-neljast. Mägisematel rattaretkedel osalemiseks tuleks aga hankida juba vähemalt 21 käiguga  ratas. Kui matk kulgeb peamiselt maanteedel, võib valida ka tänavasõiduratta (citybike), mis läheb  edasi pisut kergemini kui mägiratas. Jalgrattamatkajale vajaliku lisavarustuse hulka kuuluvad ka  pakiraami peale kinnitatav kott, joogipudel ja turvalisuse huvides ka kiiver. Viimane on maanteedel  sõitmise korral lausa kohustuslik.

Hea ratta saab alates 5000 kroonist
Nagu praktiliselt kõigi kaupade puhul, kehtib ka jalgratta ostmise korral reegel, mille kohaselt kallim  ratas on alati parem. Sobiva ratta leiab ka 5000 krooni eest, ent väga kvaliteetsete, kergete alumiiniumraamidega rataste hind ulatub kaugelt üle 10 000 krooni. Paljud jalgrattakauplused pakuvad  ka võimalust järelmaksuga ostmiseks.
Ühe jalgratta kaal on tavaliselt 12-14 kilo, see oleneb raami sulamist ja suuresti ka lisavarustuse  hulgast. Ratta hinna määravad komponendid: käiguvahetajad, pidurid, raami sulam jne. Sportlikule  harrastajale soovitab Hawaii Express Jaapani firma Shimano komponentidest valida Shimano Altus, Acera või Alivio. Uut tüüpi V-pidurid pidurdavad ratast märksa efektiivsemalt ja kergemini, kuid  nendega on varustatud juba pisut kallimad jalgrattad. Noorte Matkaklubi grupijuht Heino Kristal peab praegu müügilolevatest jalgratastest matkale sobivamateks Scotti ja Treki rattad, mis paistavad silma oma soodsa hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Optimaalne ratta läbimõõt on 26 tolli, kummidest on parimad universaalkummid, millega on ühtlaselt   hea sõita nii maanteel kui maastikul. Universaalkummi keskosa on veidi väiksemate mügerikega kui  välimine osa, mis teeb kergemaks sõidu maanteedel ja ühtlasi võimaldab sõita maastikul.   Tagavarasisekummid maksavad ca 50 krooni tükk. Pikemale matkale sõitmiseks tasub kaasa võtta nii  maanteekummid kui mägiratta kummid, et neid vajaduse tekkides vahetada saaks. Amortisaatorid pole  matkaratta jaoks eriti olulised: nende eesmärk on vähendada laskumistel käte põrutamist, kuid rattale   lisavad need raskust juurde. 

Käikude arv näitab kvaliteeti
Käiguvahetussüsteeme on kaht sorti: rummusisesed ja avatud. Esimese eeliseks on suurem kaitstus  väliste mõjude (löögid, mustus jne) eest, selle hooldus seisneb vaid selle aeg-ajalt puhastamises ja õlitamises. Miinuseks on sellise variandi puhul käikude väike arv: reeglina 3 kuni 8, harva rohkem.  Välise käiguvahetajaga on käikude vahetamine lihtsam ja kergem, seda saab teha ka suurema koormuse pealt, ent pori ja kahjustuste eest on see tunduvalt halvemini kaitstud. Hawaii Expressi  müüjate väitel võib käikude arvu laias laastus võtta kui üht kvaliteedi näitajat: alla 21 käiguga ratas   tavaliselt väga kõrge kvaliteediga ei hiilga; 21 käiguga rattad on juba päris korralikud ja maksavad  3500-7000 krooni ning 24 käiguga rataste hinnad algavad umbes 8000 kroonist. Need arvud on loomulikult ligikaudsed ja sõltuvad peale kaupluse ka lisavarustuse hulgast, raami materjalist jms.  Käiguvahetaja valimine sõltub täiesti isiklikust maitsest. Gripshift vahetab käiku käepidet pöörates,   Rapidfire puhul tuleb käigu vahetamiseks klõpsutada näppudega. Olulist vahet neil pole. 

Ühest poest saab nii jalgratta kui muu matkavarustuse
Jalgratta saab varustuse lisamise teel komplekteerida just sellise, nagu ostja soovib. Hawaii Expressi    müüjad soovitavad matkajaile eriti kahte Ameerika päritolu jalgratast: Giant (5200 kr) ja Scott (5400  kr), mille standardvarustusse kuuluvad porilauad, tuled, pakiraam, jalatugi ja tavalistest kõrgemad  "lenksud", (need on pikemaajalisel sõitmisel mugavamad).  Lisavarustusena ostes maksab tulede komplekt ca 400 krooni, pakiraam 300 ja tugijalg 150 krooni.  Kiivrite hinnad algavad 400 kroonist, laste kiivri saab kätte 195 krooni eest, ostmisel tuleb silmas pidada  tuulutusavade olemasolu. Kõigil maastikuratastel on pudelite jaoks koht (tavaliselt kaks) olemas, 0,6   kuni 0,8 liitrit mahutavad pudelid maksavad Hawaii Expressis koos pudelihoidjaga 110-150 krooni. Matkale kaasavõtmiseks sobiv pump maksab paarsada krooni. Kotte on saadaval mitmes suuruses:  30liitrise mahutavusega soomlaste Luhta kott maksab 400, suurem (53 l) 500 krooni. Rattaraamidele kehtib kümneaastane, komponentidele aastane garantiiaeg; ostuaasta lõpuni on hooldus tasuta.  Peugeot` jalgrattapood müüb ainult Peugeot` toodangut. Matkajaile soovitatakse mudeleid Peugeot   Outdoor sarjast, raamikottide hind on 970 krooni, kiivrite hinnad algavad 300 kroonist. Juhtraua külge  kinnitamiseks on müügil väikesed kotid (373 kr), milles saab hoida esmavajalikke asju ja millel on  läbipaistev tasku kaardi jaoks. Velo poe rattavalikust soovitab AS Velo HK tegevdirektor Ege Hirv Taiwanil valmistatud Trekking  Foxi toodangut; hea kvaliteediga jalgratta võib sellest kauplusest saada, kui rahakotis on vähemalt   3500 krooni. Raamikottide hinnad algavad 300 kroonist. Velo pood annab liikuvatele osadele  kuuekuulise garantii, raami garantii kestab 5 aastat. Pirita velotrekil asuv Rattapood müüb jalgrattaid  firmadelt Marin (Taiwan) ja Canondale (USA).
Veloplussi kaupluses on saadaval Ameerikast pärit jalgrattad firmamärgiga Univega, KHS ja Grove.  Viimased on pisut omapärasema disainiga kvaliteetrattad; matkajaile soovitatakse 5590 krooni maksvat mudelit. Samuti sobib matkajaile väga hästi Univega 4750 kroonine ratas. Ostetuim jalgratas on KHS  Trail (3900 krooni), mis on tavalisest mugavama sadula ja juhtrauaga, 21 käigu ja  universaalkummidega. Kõik jalgrattad on koostatud Shimano osadega, Grove rattad on varustatud ka  V-piduritega. Veloplussi kauplusest ostetud ratastele kehtib eluaegne raamigarantii; komponentide garantiiaeg on 1 aasta. Rattahooldus on ostuaasta lõpuni tasuta.