KANAKOOLET
võib kohata niisketes
võsastikes, lehtmetsades, parkides. Ta õitseb aprillis-mais.
Taime lehed on südajad või neerjad, läikivad. Helekollased
kullaläikelised õied kinnituvad enamasti üksikult varre
tipuossa. Kanakoolme õis on avatud ainult päikesepaisteliste
ilmadega. Osa taime juuri on muguljalt paksenenud. Sinna kogutud toiduainete
tõttu saab taim kevadel varakult õitseda. kAnakoole paljuneb
peamiselt vegetatiivselt juuremugulate ja sigipungade abil. Sigipungad
arenevad pärast õitsemist lehekaenaldes. Kanakoolme seemned
valmivad ja idanevad meie kliimas halvasti. Sõja ajal söödi
kanakoolme noori kupatatud lehti salatina skorbuudi vastu. Kuna taim
on mürgine, ei saa seda soovitada.
HARILIK
KIVIRIK ehk lambapähkel
kasvab kuivadel niitudel ja puisniitudel, metsaservadel ja metsalagendikel,
teede ääres. Sagedam on ta Ida-Eestis. Õitseb maist
juulini. Harilikul kivirikul on varre alusel sigipungad. Lisaks varrelehtedele
on taimel ka hõre juurmine lehekodarik. Lehed on mõlemalt
poolt karvased. Kiviriku valged õied on koondunud rohkeõielisse
laiuvasse õisikusse.
KOLLANE
KULDTÄHT
kasvab leht- ja segametsades, sarapikes, puisniitudel, parkides, võsastikes.
Ta õitseb aprillis-mais. Taime maapealseteks osadeks on üks
juurmine leht ning lehtede ja kuldkollaste tähtkujuliste õitega
vars. Kollase kuldtähe õied on avatud ainult ilusa
ilmaga, et vältida õie sisemuse märjakssaamist. Taime
kiire areng kevadel on võimalik tänu sibulasse kogunenud
varuainetele.
HARILIK
KATKUJUUR eelistab niisket savikat toitainerikast pinnast, kaldaäärseid
alasid ja nõlvakuid. Ta õitseb aprillis.mais enne lehtede
ilmumist. Hariliku katkujuure õied on valkjaspunased või
määrdunud-purpurpunased. Paljudest korvõisikutest koosnevat
liitõisikut kandev vars on punaka varjundiga. Pärast õitsemist
ilmuvad tumerohelised juurmised lehed on väga suured. Nende pikarootsuliste
laisüdajate lehtede läbimõõt võib ületada
isegi 70 cm. Hariliku katkujuure risoomi ja lehti kasutati vanasti
katku ning langetõve raviks. Rahvameditsiinis on katkujuure lehti
pandud haavadele ja lehtedest tehtud teed joodud köha puhul.
SINILILL
kasvab lehtmetsades,
metsaservades, sarapikes, puisniitudel. Ta õitseb aprillis ja
mais. Sinilille tumerohelised kolmehõlmalised lehed, mida näeme
õitsemise aegu, on eelmisest aastast. Noored lehed arenevad taimel
pärast õitsemist. Sinised või roosad, harvem valged
õied on värvunud tupplehed. Halva ilmaga ja öösel
on õied suletud ja longus. Nii on taimele eluliselt tähtis
õietolm kaitstud sademete ja kaste eest. Suve jooksul kogub sinilill
risoomi toitaineid, mis lähevad käiku järgmisel kevadel.
VARSAKABI
Veekogude kallstel, märgadel niitudel ja soodes kasvab varsakabi.
Ta õitseb aprillis-mais. Varsakabjal on harunenud õõnes
vars, läikivad ümarsüdajad või neerjad lehed,
mis kujult meenutavad varsa kabja jälge. Taimel on suured kollased
õied- erksalt värvunud tupplehed on võtnud
endale kroonlehtede ülesande. Taime rahvapärane nimi konnakapsas
viitab varsakabja suurtele lehtedele ja märjale kasvukohale. Varsakabi
on nõrgalt mürgine.
PÕLDOSI
Põldosi kasvab niitudel, puisniitudel, liivakatel ja savikatel
nõlvadel, umbrohuna põldudel. Põldosi on eostaim,
seega ei õitse ta iialgi. Taime aprillis-mais areneva kevadise
lülilise võsu tipus on eosepea, mis meenutab algul tillukest
kuusekäbi. Kuna kevadvõsu ainus ülesanne on eoste levitamine,
puudub temas klorofüll. Kuusekesi meenutavate suvivõsude
ilmumisel on pruunid kevadvõsud juba kuivanud. pÕldosja
risoom tungib kuni kahe meetri sügavusele pinnasesse. Taime kuivatatud
suviseid võsusid kasutatakse südame-ja neeruhaiguste tursete
puhul.
