Esimene
pilt: MITMENDAT KORDA SAMALE REHALE – KEVADINE KÕRVAPETE
Aknaklaasid on vastu hommikut uduseks tõmmanud, nii ei saa
ma ärgates esimese valuga arugi, mis ilm õues on. Aga planeeritust
varasema ärkamise põhjus kostab väljast jälle
ja jälle kätte – selge ja kõlava häälega
laulab karmiinleevike. Ka see, kes seda veripunase pea ja sama karva
rinnaesisega laulumehikest ei tunne, võib tema imelihtsa stroofi
peaaegu vaid inimkeelse üleskirjutuse järgi selgeks
saada – ükski teine tiivuline laulja ei ütle lihtsalt vidjö-didjö.
Või nagu Fred Jüssi on transkribeerinud – eks sa ise tea.
Kiiruga ajan mõne käepärase vati selga, et välja
rutata – või veel, see on ju esimene karmiinleevike, keda tänavu
kuulen. Alles küllap unesegasuse tõttu ehk tegelikust jahedamanagi
tunduvas välisõhus lõplikult virgudes saan enda üle
muiata: muidugi on 1.mai karmiinleevikese jaoks meie kandis vara mis
vara... Ja kohe tuleb mulle meelde, et täpselt samal moel olen
siin Matsalu mõisa juures ennegi alt läinud. Nagu pilkeks
laulab "karmiinleevike" korra veel ja samas vastab talle teine kõrvalpuult
– ning lisab vilistuse sappa täiesti stiilitu krääksatuse.
Kusjuures mõlemad lauljad on karmiinleevikesest tublisti suuremad
ja tumedamad ja vehivad häälitsemisele tiibadega innukalt
takti.
Tõmbasin oma mäluraamatu
kuldnoka-lahtrist just selle helipildi esimesena välja selle pärast,
et arvata: JUST HÄÄL ONGI KULDNOKA KUULSAKS TEINUD, öelgu
targad inimesed pealegi, et tal polegi oma laulu. Kuldnokk paneb
nimelt oma armuaaria kokku kõikvõimalikelt naabreilt laenatud
helidest, olgu need naabrid siis kas elus või eluta. Niiviisi
võibki hea häälemärkaja leida väärisnokse
solisti partituurist teiste tiivuliste loome kõrval ka näiteks
jalgvärava või kaevuvinna krääksatusi, sea röhkimist
või ehk mõne sõna inimkõnetki.
Kunagi olen lugenud pajatust
kuldnokast, kes saanud toime koguni traktori käivitushääle
imiteerimisega! Muidugi – erinevate kuldnokkade vokalistivõimed
erinevad suuresti: üks ei oska peale paari särina suurt midagi
kuuldavale tuua, teine improviseerib kui dz ässitäht. Kusjuures
näib, et liigikaaslaste lähedalolek või üldse
heliderohke naabrus on selgelt stimuleeriva toimega. Usutavasti lisab
kuldnoka laulule väärtust ka asjaolu, et lind tuleb meie seltsi
ju muidu õige laulu- ja värvivaesel ajal, keskeltläbi
20.märtsi paiku. Aga vähemalt sama efektne kui laulupartii
ise on ka helkivsulise solisti "lavaline liikumine". Ei ela küll
ükski teine Maarjamaal leida tiivuline oma esitusele sedavõrd
tormiliselt kaasa kui kuldnokk. Pea seljas, nokk lahti, väristab
ja vehib ta naljakalt poolsorgu lastud tiibadega. Ega neid laulupidusid
pikalt ole – mai keskpaiku on pojad tulekul ja ei siis ole aega enam
muusikale mõelda. Alles suve lõpus, siis , kui aeg hakata
reisikompse kokku korjama, tuletatakse kevadised viisid taas meelde
– ja vahel võib selline retrokontsert olla vägagi meeleolukas.
Päris tihti tuleb ette
seda, et välimuselt aetakse kuldnokk segi teise mustsulese ja silmapaistvalt
kuldnokase lauluvirtuoosi musträstaga. Tõsi, must on vaid
musträstapapa, ta kaasa sulestik ja nokk on pruunid. Ja see must
on kuldnoka uhkeldavast rüüst hoopis tuhmim, särava metalse
läike ja heledamate täppideta. Hoopis erinev on ka kahe linnu
tegutsemismaneer. Maad mööda liigub kuldnokk sammudes, musträstas
on aga hüpleja, kes aeg-ajalt peatub ja saba püstakile ajab.
Lend on kuldnokal kiire, jõuline ja vuhisev, musträstal
enamasti madal ja lühimaaline. Erinevalt kuldnokast ei pea musträstas
kuigivõrd lugu liigikaaslaste seltsist ja ei moodusta suuri
parvesid. Laul on musträstal melanhoolne ja kaunis, ärevushüüd
aga üsnagi inetu, lõikav ja närviline helirida.
Teine pilt: HELESINISE
UNISTUSE KARVA LUBIKOORUKE
Olen veel õige noor mees, võibolla kümnene, võibolla
kriipsuke sinna või teisele poole. Ma uitan mõnusas
mais mööda oma lemmikradu Viljandi Lossimägede põõsaste
ja puude vahel. Nina vaheldumisi ikka puuvõrade poole õieli
või veidi madalamalt lillelõhnu püüdmas või
paiguti ehk suisa maas, sest igalt kõrguselt leiab loodusehuviline
hing midagi kosutavat. Ja üks ikka ja alati erutav leid tulebki
päris maast – kuidas saab üks õhuke munakoor olla nii-nii
sinine! Pole ma miski asi linnumunatundja, aga kuldnokamuna värvi
olen ma vist küll alati teadnud. Sest ta on tõesti
selline, et paneb südame ärevalt põksuma ja mõtlema,
et mis seal
poegadest särisevas puuõõnes või pesakastis
parajasti toimub. Või üldse –
MILLINE ON KULDNOKA KODU?
Ma usun küll, et kui kooliõpetaja paluks joonistustunnis
kuldnokakodusid üles sehkendada, saaks ta väga
üksluise tulemi – aiva pesakastid ja pesakastid. Kuidagi harjumuspäratu
on mõelda, et tegelikult võib see laulumees asustada
ka märksa mitmekesisemaid eluasemeid, alates muidugi looduslikest
puu- või vahel harva ka järsakuõõntest
üle kõikvõimalike muude sulgude – postkastid, katusealused
orvad, müüriavad, korstnajalad, suuremate lindude pesakuhilates
leiduvad tühikud ja mis veel kõik kaasa arvatud – kuni haruldase
juhuna lausa lageda taeva all puu otsas paikneva pesani välja.
Aga eks inimese tehtud maja ole siiski kõige popim – võib-olla
lihtsalt seetõttu, et "looduse kuninga" külje all
on kullalinnul lahedaim toiduleidmisvõimalus – ja seepärast
tasub ehk potentsiaalsele pesakastiehitajale siia paar nõuannet
puistata. Kast olgu küllalt sügav, kasvõi oma 40 sentimeetrit,
sest madalamast võib röövel pojad kergemini välja
õngitseda. Lennuava läbimõõduks on paras 5
sentimeetrit. Parem on hoiduda uksealusest "laulupulgast" – mustakuueline
solist esineb kasti katusel või selle lähedal oksal
täpselt sama meelsasti, pulk võib olla pigem abimees värsket
linnulapseliha ihkavale kiisule... Ja eelmisel aastal üles
pandud pesakast tuleks puhtaks teha kindlasti enne üüriliste
taastulekut – tülitamise suhtes ollakse sedavõrd hellad,
et inimese üks ettevaatamatu kasti juurde
ronimine võib viia munakurna hülgamiseni. Poegi enamasti
siiski nii kergesti maha ei jäeta. Muide, olete te kunagi mõelnud
sellele, millal ja miks sai üldse alguse komme kuldnokkadele pesakaste
üles panna? Tuleb välja, et see sündis hiljemalt 18.
sajandil sooviga saada linde lihtsamini ... oma toidulaua täienduseks.
Kuldnokarahval pole suurt
midagi liigikaaslasist lähinaabrite vastu, niiviisi võib
mitme õõnsusega puul elada mitugi suhteliselt sõbralikku
paari. Söömaajatäide tuuakse ju niikuinii teisalt, nii
et naabrimees su moonakotti ei himusta, miks mitte siis temaga koos
ansamblis laulda! Iseasi muidugi, kui see"naabrimees" ehk hoopis korteri
või koguni kaasa ülelöömise plaane mõlgutab;
sel juhul läheb muidugi löömaks. Kodu otsib reeglina
välja papa-kuldnokk, teeb tasahilju koristustoiminguid ning ootab
ära mõrsja tuleku. Väljavalituga ollakse esiotsa suhteliselt
üksmeelses tegutsemishoos, olgu siis puhastus- või ehitustöödes.
Paraku tikub kõik see hiljem ikka linnuproua kaela jääma:
tema kallist kaasast on saanud andunud harrastusmuusik. Kui mõnede
laululindude puhul on pesade varieeruvus ühe liigi piires suhteliselt
väike, siis kuldnokk laseb arhitektuurigi alal fantaasial
vabalt vohada: on teada nii selliseid pesaõõsi, kus munade
all kohe üldse mingit vooderdust pole, kui ka selliseid, kus kõikvõimalikku
pesamaterjali ehk kümne "normaalse" pesa jagu. Üsna
korratusse kuhja sobib igasugune pehmem kraam, lugeda on olnud näiteks
ka pesunöörilt "laenatud" sukapaarist... Suurt mõnu
näib kuldnokapere tundvat sulemadratsist, nii et kui koduõuel
juhtumisi kanu peetakse, võib julgesti pool pesamaterjalist olla
linnulise päritoluga.
KERGLASEVÕITU EHK
KÜLL, PEREISANA AGA ASJALIK
Kuldnokkadele on üsna palju rõngaid jalga pistetud. Muu
hulgas on see aidanud kindlaks teha, et mõnigi paar elab kokku
mitmel järjestikku aastal. Abielutruudusest oleks siiski ehk veidi
ennatlik kõnelda, pigem on linnud truud kord välja
valitud elupaigale ja nii satutakse eelmisest aastast tuttava kaaslasega
kevadel jälle kokku. Selle juurde tohib ju tõesti ka puhtinimlikult
mõelda, et jällenägemine teeb rõõmu.
Pereelu sisseseadmisel võib ette tulla probleeme mitte ainult
liigikaaslaste, vaid mõnede teistegi lindudega. Üsna
sageli tuleb meelepärasest kastist välja tõsta varblasi,
vahel jätkub ettevaatamatust liiga suure lennuavaga pesakasti
tulla ka tihastel – ja nendegi huvide põrkumine kuldnokapaariga
toob kaotuse ikka kehalt väiksematele. Üks kuldnokaga elupaika
jagav lind on ka õhuvallaelanik piiritaja ehk piirpääsuke.
Tema alustab pesitsemist üldiselt ikka siis, kui kuldnokalapsed
juba pesast väljas ja probleeme ei teki, aga konfliktki pole päris
välistatud. Suure laululöömise käigus saab teoks
ka armuakt ja munade munemiseks läheb aprilli lõpul - mai
alguses. Mida varem lastesaamine algab, seda suuremad on üldiselt
ka kurnad, kõige tavalisem on viie-kuue munaga pesa,
aga tark laululinnuraamat kinnitab Eesti kuldnokakurnade varieeruvuse
piiriks 1–11.
Kahenaisepidamist kuldnokad
üldjuhul ei harrastavat, veel vähem kahemehepidamist. Ja erinevalt
Lääne-Euroopas elavaist liigikaaslasist pesitseb üks
mõistlik Eesti kuldnokk kevade jooksul vaid ühe korra.
Haudumistöö on enamasti ikka tulevase ema hool, aega võtab
see 11 päeva. Sellest, et pesas on pojad, annavad kõigepealt
märku helesinised munakoored pesa läheduses, mõne päeva
pärast aga juba ka üha kõvenev toidumangumislärm.
Nüüd on kõvasti rakkes ka laulumeheameti maha pannud
linnuisa, emmest kõnelemata. Toiduks taritakse pisikestesse
nokkadesse sobivat putukaprügi, päevast päeva aiva suuremat.
Kuni ühel ilusal päeval saab hakata pakkuma juba kuldnokkade
lemmikmaiuspala – prisket vihmaussi.
Kolmanda elunädala lõpus käivad kuldnokalapsed pesaaval
"värsket õhku hingamas", veel paar päeva hiljem tikuvad
aga vanalindude erutatud lärmi saatel kastist välja lendama.
Issi-emme on pesast toidupoe poolegi lennates ikka midagi nokas kandnud
ja selle siis kuhugi maha poetanud – eks seda, mis sirgumise aegu
poegadest niisama läbi jookseb –, aga paraku tikub vanemate assenisaatorivõimekus
lapsukeste "tootlikkusele" alla jääma. Sestap võivad
noored kuldnokad esimesel hetkel üsna räpased välja näha.
Väkeste lendudega saavad nad juba toime, võivad vahel aga
kakaste tiivakeste tõttu maha potsatada ja rohu sisse konutama
jääda. Kui nüüd kass või mõni muu
murdja jaole ei saa, suudab linnuke peagi tuule tiiva alla saada
– vanemad kannavad ju turgutustki juurde. Jaanikuu hakul jäävad
tühjaks juba kõik pesad, perekonnad liituvad salkadeks,
salgad rühmadeks, rühmad parvedeks, aga parved, jah,
võivad saada röövlijõukudeks – kui asja aiapidajast
inimese vaatevinklist näha.
Kolmas pilt: KODUNE
KÕRVAKOSUTUS VÕÕRHÄÄLTEMAAL
Ma olen oma üldse esimesel väljamaareisil New Yorgis. Ja
ma olen väsinud tõdemast, et siin on mulle ainult
võõrad linnuliigid: isegi kui olen enda arvates märganud
tuttavat laulu, ütleb linnumäära ikka ja jälle,
et arvatavat liiki Ameerikas pole... Nii ei usu ma enam oma kõrvu,
kui Metropolitan Museumi kõrval pargis arvan end kuulvat
kuldnokkade vaikseid vilistusi. Ma otsin häälitsejad
üles – no on kuldnokad, tee mis tahad! Ja määraja kinnitabki,
et seekord pole tõesti ei silma- ega kõrvapetet.
Ma ei salga, et mul on selle kohtumise üle väga hea meel...
Algselt on kuldnokk siiski
Vana Maailma liik. Aga eks inimene ole võõrsile kodu asutades
ikka püüdnud seda kuidagi endise elupaiga sarnaseks
muuta. Just seetõttu on mõnigi liik oma levilat sunniviisiliselt
laiendama pidanud. Mõnel juhul pole sellest asja saanud, mõnel
juhul, vastupidi, on uustulnuk leidnud liigagi head sigimisolud ja teinud
ehk mõne põliselaniku põlve kibedaks. Ameerika
kuldnokk kõnnib ilmselt kuldsel keskteel – püsima on ta
küll jäänud, aga mõõdukas hulgas. Niiviisi
ongi ta nüüd üks väheseid mõlemale
ookeaniservale ühiseid linnuliike. Kirjandusest on lugeda, et Põhja-Ameerika
elanikuks tohib teda lugeda alates 1872. aastast. Kümmekond aastat
varem viidi ta Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kriipsuke hiljem
Lõuna-Aafrikasse. Aga küllap on hoopis huvitavam teada,
KUS VEEDAVAD MEIE KULDNOKAD
KÜLMA AASTAPOOLE
Tõsisem teeleminek tuleb septembri tagupooles. Aga tegelikult
läheb liikumiseks hoopis varem, juba juulis: enamasti just
noored linnud kipuvad kodust võõrsile – meil ilmale tulnud
Läänemere lõunaserva, Venemaa ja Soome linnud
jälle omakorda meile. Eakamad kuldnokad jäävad tavaliselt
pikemalt kodumaile ja käivad vahel sügisel veel
pesapaikugi vaatamas ja seal laulu löömas. Aga oktoobriga
on ka nemad enamikus läinud. Lendaja on kuldnokk väga
hea, laululindude võistulennul oleksid tast üle vaid
pääsukesed. Nii teatakse üle tuhandegi kilomeetri ulatuvaist
päevateekonnist. Niiviisi jõutakse lõpuks
Madalmaadesse või brittide maale, vahel ka mõnesse teise
Kesk- või Lääne-Euroopa riiki. Mõned kuldnokad
jäävad talvekski Eestisse; väga tavaline see pole, aga
haruldane ka mitte. Ellujäämise võimalus
sõltub eelkõige muidugi toidulaua kaetusest – ja sel perioodil
on laulumees kõike muud kui pirtsakas. Asjaks läheb
kasvõi elu prügimäel, toidujäätmete hunnikust
või raiskavas stiilis töötava vorstivabriku tagaõuest
kõnelemata. Ka võtab lind nokkida puusse jäänud
külmunud õunu ega põlga ka seda, mida
inimene lindude söögimajja seadnud. Muidugi on selline elu
karm ja kaugeltki mitte kõik talvetrotsijad ei näe
kevadet.
Aga kuldnokana elada pole
üldse mingi meelakkumine. Rõngastusandmeist on välja
rehkendatud, et keskmine eluiga naljalt üle aasta või
pooleteise ei küüni, eelkõige viib seda alla muidugi
poegade kõrge hukusuhe. Vaid harva jõuab turjale koguneda
üle kolme eluaasta, rekordnumbriks pakub kirjandus aga koguni
20 aastat. Ja muidugi toob rohkesti ohtusid kaasa just rännuaeg,
kes seda teab, millal võib tulla torm või järsk õhusoojalangus.
Kuigi sõbralik ei pruugi olla ka kodumaine kevad: tuled soojaharjal
sünnimaale, siis aga läheb taas külmaks ja lumiseks
ja toidunapiks. Sedagi juhtuvat, et päikesepäeval sulailmalombis
sulistamas käinud linnud külma õhku tõustes
jääkuue selga saavad, lennuvõime kaotavad ning külmale
saagiks langevad. Eluslooduski püüab kuldnokarahva seast matti
võtta: midagi pole laululinnuliha vastu ei kullil ega kakul,
neljal jalal kõndijaist tikuvad oravad või väheldasemad
kärplased pesa kallale, kass võib lindu nabida õuemurult,
tuhkur või mink saab nopitud ehk ka mõne kuivemasse serva
jäänud isendi roostikus ööbivast kuldnokaparvest.
Aga ükski neist kuldnokahimustajaist ei saa toime ligilähedaseltki
sama suure tapatööga kui see va end looduse kuningaks
tituleerinu.
Neljas pilt: AGA
VANASTI OLI TAEVAS SINISEM JA ...
Ei, ma ei ütle, et "pääsukesed suuremad". Aga kuldnokki
oli jah rohkem. Sealsamas enne mainitud Viljandi Lossimägedes,
tundub, laulis neid igas puus. Ja umbes sama mälestus on
60-ndate – 70-ndate Tartu Toomemäest või Tähtverest
või Raadist. Kui kuldnokki on palju, siis on nad usinamad laulma,
kui vähe, siis ei viitsi need üksikudki mingit tõsisemat
kontserti ette võtta. Nii olengi ehk vaid Matsalu mõisa
juures ka viimaseil aastail ehtsat kuldnokkade võistulaulmist
kuulnud.
Tegelikult pole selle asja
juures mingeid mälupilte vaja: loodusemeestel on arvuread olemas
ja 70-ndate – 80-ndate aastate kõveralangused nii meil
kui mujal väljaspool kahtlust. Põhjusi oskab inimene muidugi
vaid aimata, – aga ega see vast väga raske ka ole. Üsna ilmselt
võib ühele esikohtadest seada kaasaegsete põllumajandusmaastike
toitumisolude halvenemise. Kõigepealt on suur hulk potentsiaalset
saaki lihtsalt mürgiga teise ilma saadetud. Aga kindlasti on asi
ka vahendatum. Kuldnoka lemmiktoit vihmauss on ju kui üks
suur "keemiaimeja": koos toiduks vajalikuga jäävad ta ihusse
pidama ka igasugused kurjad ollused, mis sealtkaudu siis omakorda
lindudesse kogunema ja jumal teab milliseid muutusi põhjustama
hakkavad. Karjatamise vähenemine lisab niigi mornile pildile veel
oma joone: pole mõnusalt madalaks näritud rohuga paiku,
kus lüheldased linnujalad hoogsalt astuda ja nokad
head-paremat noppida saaksid. Küllap tasub rõhutada sedagi,
et läbi mitmete paikade rändava linnu puhul on toidu
kättesaadavus ja kvaliteet tähtis kõigis peatuspaikades
– kui õigel ajal toitu pole, ongi lõpp käes...
Kui seni kirjeldatud ja
näiteks ka tehnovõrkudest johtuvad ohud võib kirjutada
ehk lihtsalt inimese tahtmatute pattude registrisse, siis vähemalt
meie kultuuripildile hoopis loomuvastane tundub laululindude söömine.
Ometi näib, et see komme muutub geograafilises mõttes pigem
ulatuslikumaks – ja pole ka kuulda, et traditsioonilistel
linnusöömisaladel – näiteks Lõuna-Euroopas – ka
isupuudust kurdetaks. On olnud ka neid kohti ja aegu, kui kuldnokk
on kahjuriks tunnistatud ja teda otseselt hävitatud. Paraku pole
vist uuemal ajal kuldnoka suhtelist arvukust Eestis täpsemalt käsitletud,
vähemalt ei leidnud ma seda lugu kirjutades selliseid
andmeid. Nii tuleb uskuda Eesti Ornitoloogiaühingu direktorit Jaanus
Eltsi, kes pigem küllap ka lihtsalt "kõhutundele" toetudes
arvab, et kui see kõver just tõusma pole hakanud, siis
vähemalt langeda ta ka enam ei tohiks.
Viies pilt: HITCHCOCKI
ÕUDUSED MARJAAIAS
Isiklikus mälupildialbumis mul seda muljet pole, võib-olla
sellepärast, et paadunud linlase ja getoelanikuna pole mul
ju aedagi. Aga eks ole minagi lugenud artikleid ja sõnumeid kuldnoka
hirmu- ja häbitegudest tööka aedniku vaevaviljade suhtes
ja nii pean minagi küsima:
KAS VÕRGUTADA VÕI
MITTE VÕRGUTADA?
Nagu jupike eespool sai kirjutatud, seavad kuldnokad end suvel järjest
suurematesse parvedesse ja alustavad mustlaste kombel ringihulkumist
– päeval põldudel ja rohumaadel toiduotsingul, öösel
roostikes ja põõsasvõsades tudul. Esialgu on pojad
veel vanalindude toita ja oma nõudmistes üsna häälekad,
tasahilju saavad nemadki aina asjalikumaks ja toimekamaks – ja söögiisu
püsib neil endiselt hea. Muidugi on vihmaussi mullast välja
sikutada hoopis tülikam ja jõudunõudvam kui põõsast
kenasti punaseid kirsse või sõstraid noppida.
Nii et "poš lii, poisid!" – elu läheb lustilisemaks! Ja raputagu
siis aiapidaja rusikaid või sügagu kukalt – kui kuldnokahordile
tema aed ikka silma on jäänud, siis hoia vaid
piip ja prillid! Seltsi põlgav musträstas toimetab oma marjanopet
väikeses meeskonnas, kuldnokk on tõeline brigaadiviisilise
marjakoristuse austaja. Ei aitagi siin muu, kui ehk seesama "võrgutamine"
või siis hommikust õhtuni elusa hernehirmutise etendamine.
Aga kogu suure aia tarvis on võrke kallis hankida ja hommikust
õhtuni käsi plaksutada väga väsitav.
Niiviisi pakuvad erinevad allikad kõikvõimalikke tõrjemeetodeid
– küll läikivaid, helklevaid ja tuules kahisevaid
metalliribakesi, küll ülesriputatud kanakullisiluetti või
soolaheeringaid, küll eredate riietega tehismehi, koguni
kassitopist, millel nööri abil saba liigutatakse. Pikemaajaliseks
kasutamiseks pole neist võimalustest aga ükski küllalt
efektiivne, vähemasti tuleks vaheldumisi kasutada mitmeid
nippe. Soovitaksin ehk ka helilindile salvestatud kuldnoka hädakisa
mängimist vägevaist kõlareist, aga
ma aiman juba tulihingeliste loomakaitsjate salakavalat küsimust:"Aga
kuidas sa selle hädakisa lindile salvestad?" Nii et pigem
on karta, et kui teie marjad on kõik ära söödud,
hakkavad kullalinnud uurima, kas pole mõnes teie õunapuus
ehk pehmemat sorti õunu, ütleme valgeid klaare, mida ju
ka nii hea nokaga mekkida.... Ja nii ei oskagi ma muud,
kui ainult propellerimehikese kombel soovida
RAHU, AINULT RAHU! JA ILUSAID
MEENUTUSI KEVADEST, kui kuldnokahärra teie aias ennastunustavalt
laulu lõi. Kui te saite jälgida kõiki neid naljakaid
naisevõtusekeldusi ja majaehitust ja poegi pesast välja
piilumas ja murule vupsamas. Kui kassi tuppa kinni panite, et
ta poegi ahistama ei tikuks. Kui ta teie peenrailt kõik pahelised
pisitegelased kokku noppis. Kui see kõik ei aita, siis
katsuge leida rõõmu teadmisest, et teie aias üles
kasvanud pojad pugivad marju parajasti kuskil seal täissöönud
Kesk-Euroopas. Või vanduge soomlasi ja venelasi: küllap
just nende juures tuule tiibade alla saanud linnud nüüd
teie põõsail vandaalitsevad. Ehk tunnete end siis lõpuks
sisemiselt hõiskamas: "Kevaderõõmud pimestavad
meie sügisesed mured!" Ei tunne? Siis peate hakkame marjaaia
asemele lillevälja rajama.