LOODUSE ARHIIV

Tuled polnud veel kustunud, aga naiste näod olid juba hirmul. Kuid süüdistada polnud neil kedagi peale iseenda. Lõppude lõpuks oli ju interplanetaarse keskuse sissepääsu kõrval 17 silti, mis hoiatasid, et ees ootab kohtumine tulnukaga. Nüüd polnud enam pääsu kusagile: üle õlgade rinnakorvi ette ulatuv raudne turvavöö surus igaühe tugevasti oma istmele. Asjad hakkasid viltu kiskuma juba enne ringauditooriumis toolile istumist. Kaugete planeetide uurimisele pühendunud firma X-S Tech, mis teeb enda väitel kõike ohjeldamatult ja liialdustega, with excess, demonstreeris teleportatsiooni süsteemi esmalt oma laboris. Ülemäärast enesekindlust kiirgav robot S.I.R. suutis hädavaevu saata tulnukast "vabatahtliku" ühest hiigelkatseklaasist teise. Auditooriumis lubas ta, et toimetab firma presidendi tolle koduplaneedilt külaliste keskele mitme meetri kõrguse kolvi sisse. Robot kustutas tuled, kui järsku kärgatas pauk: kolb lendas kildudeks. Selle seest üritas presidendi asemel välja rabelda värdjalik tulnukas.

Ilmselt see õnnestus, sest kuigi elekter oli kadunud, võis kuulda ja tunda, kuidas must ebard jookseb saalis ringi, ajab asju ümber, hingab sulle kuklasse. Krõmps, krõmps, tegid ta lõuad, ja ta küsis: "Kelle ajud need olid?" Naised kiljusid. Siinkohal on viimane aeg üles tunnistada: ma olen lugejat petnud, sest kohtumine tulnukaga, kellest S.I.R. lõpuks siiski jagu saab, pole Florida Disney Worldi tüüpilisim, vaid hirmutavaim elamus. Kui atraktsioon kolme aasta eest avati, said tuhanded väikelapsed peletise nägemisest hingetrauma. Aga Disney impeeriumi juhtidele oli see ainus võimalus väita, et nende park pole ülemäära soft ega lapselik. Ehkki paljud on väitnud, et Disney lõbustusmaailm on mõeldud rohkem täiskasvanuile kui jõpsikaile, on see Ameerika ülejäänud lunaparkidega võrreldes tuntavalt vähem pelutav. Adrenaliini seal sageli voolama ei saa. Ometi meelitab Orlando lähedal asuv Disney World kohale rohkem külastajaid kui ükski teine lõbustuspark USAs – umbes 100 000 inimest päevas. Külgetõmbejõud seisneb pettuses – maailm, mida kusagil mujal pole olemas. Või unelm, mis saab ühel päeval 40 dollari eest tegelikkuseks. Või paradiis, kus kõik on tehtud inimese õnne heaks, kus igaüks naeratab ja keegi ei nuta. Nagu laulavad siresäärsed tüdrukud ja artistlikud poisid iga päev Tuhkatriinu lossi esisel trepil: "Every day's a Holiday" ehk iga päev on Disney Worldis pidupäev.

Käik Disney Worldi võib viia pankroti äärele nagu teistegi lunaparkide külastamine, kuid vahe on selles, et pärast Miki-Hiire valdustes seiklemist leiab enamik: iga sent läks täie ette. Sest Disney Worldis, kui tsiteerida reisiteatmikke, valitseb vaat et hüsteerilise rõõmu õhkkond. Selle tekitaja on geniaalne Walt Disney, kes on osanud puhuda elu igaühe lapsepõlveunistustesse. Ta viib külastajad Aafrika ja Lõuna-Ameerika dzunglisse, vetemaailma ja kosmosesse, Tom Sawyeri saarele ja Kariibi mere piraatide juurde ning lubab lastel isegi autot juhtida. Disney on loonud unikaalse ajaloo ja fantaasia sulami, pakkudes tegevusruumi nii suurte kui väikeste kujutlusvõimele. Disney World rõhutab oma erilisust koguni eripärase keelepruugiga. Atraktsioonide loojaid ei nimetata insenerideks, vaid imagineers, väljamõtlejad. Pargi töötajad pole töötajad, vaid trupi liikmed. Külastajad pole kliendid, vaid külalised. Töötajad, vabandust, trupi liikmed, ei kanna vormi, vaid kostüümi, ja mitte ei tööta, vaid mängivad oma osa. Külalised ei sõida atraktsioonidega, vaid osalevad seiklustes. Kes tahab saada trupi 40 000 liikme hulka, peab tegema läbi põhjaliku käitumiskursuse, ei tohi juua alkoholi ega vanduda, kanda habet ega vuntse. (Nende reeglite järgi poleks Walt Disney oma pargis küll tööd saanud.)

Disney Worldi külastamine olevat iga Ameerika lapse kodanikuõigus. Aga brošüürid hoiatavad: kui isegi Columbus ei suutnud avastada Ameerikat kuu ajaga, ei maksa kellelgi loota vallutada Disney Worldi kolme päevaga. Tõepoolest, Bostoni- suurusele maa-alale mahub kolm temaatilist parki, kolm veeparki, loomaaed, kümned puhke-, spordi- ja kaubandus- kompleksid. Kui jätta külastamata restoranid, kus neljaliikmelise pere lõunaarve küünib üle saja dollari, on kolme peapargi – Magic Kingdom, Epcot ja Disney-MGM Studios – vallutamine nelja päevaga igati teostatav. Magic Kingdom, mis hõlmab vaid pool protsenti kogu Disney Worldi territooriumist, oli kolm kümnendit tagasi maailma suurim eraehitusprojekt. Tulemus on tõelust matkiv, isegi ületav. Frontierland on nagu Metsik Lääs: seal voolavad Kesklääne tasandike rohelusse uppuvad jõed; kaktused ja agaavid süvendavad kuuma Florida päikese all tunnet, et eksled janu käes vaevlevas kõrbes; puidust teed ja ehitised pärinevad justkui kullapalaviku ajast, viies külaliste mõtted tolmule (aga Disney Worldis tolmu ei ole).Trupi liikmed kannavad kauboikaabut, ruudulist särki nahkvesti ja kaelarätiga ning teksaseid. Kõige üle hõljub popkorni lõhn, aeg-ajalt läbistavad õhku püssipaugud või aurulaeva vile.

Sealsamas kõrval laiub Adventureland, kus väljamõtlejad on lasknud fantaasial lennata. Nad on istutanud üksteise kõrvale Lõuna-Aafrika longus kuslapuud, Brasiilia bugenvillead, Mehhiko leekivad viinapuud ja mitu liiki palme. Kauboilaulude asemel kajavad elevantide möirged, papagoide kraaksatused ja trummipõrin. Idamaine turg pakub safari riietust, hai hammastest keesid, elevandi karvadest käevõrusid. Kagu-Aasia ja Kariibi mere, Aafrika ja Polüneesia arhitektuuri põiming meenutab külalistele koomiksiraamatuist tuttavat meretaguste maade pilti. Adventurelandi krooniks on Disney tõsielufilmist "The African Lion" inspireeritud 10-minutiline dzunglisõit mööda Amazonase, Niiluse, Mekongi ja Kongo jõge. Stseenid vahetuvad kiiresti nagu unenäos: kord ähvardab väikest reisilaeva püüton, siis piiluvad padrikust inimsööjad; krokodillid on valmis ripakil kätt ampsama ning jõehobud paadi kere tugevust proovima. Taamal on ninasarvik mitu turisti posti otsa põgenema ajanud. Vaid elevandid on rahumeelsed – nemad kümblevad kose all.

Nii dzunglireisi kui piraatide maa tegelased pole mõistagi ehtsad loomad ja inimesed, vaid äärmiselt tõepärased robotid. Ehk Disney keeles audio-animatroonilised figuurid. Ent just tehislikkuses seisnebki nende lummus. Audio-animatroonika kõrgtaset näeb presidentide hallis. Kui eesriie tõuseb, seisavad- istuvad laval elusuuruses kõik 42 USA riigipead. Kõnega esinevad Abraham Lincoln, kes tõuseb esmalt toolilt püsti, nagu poleks ta eales mõrtsukalt kuuli saanudki, ja Bill Clinton, kes demonstreerib taas oma kehazestide mõjukust. Palgisõit mööda renni on enamikus suurtes parkides, sealhulgas Göteborgi Lisebergis ja Taani Legolandis, kuid need kõik kahvatavad Disney Worldi Splash Mountaini ehk Plartsatusmäe kõrval. Seal ei vinnata sind lihtsalt mäe otsa, et sealt alla lasta, vaid 11-minutiline sõit viib läbi onu Remuse audio-animatrooniliste tegelastega muinasjutumaa. Seda võiks palju rohkem nautida, kui lõpus ei ootaks maailma järsem ja pikim langus üle kaljunuki. Kulminatsioon vältab napilt kolm sekundit: kaheksa reisijaga palk kukub viiekorruselise maja kõrguselt 45 kraadi all 60 km tunnikiirusega silla alt läbi reservuaari. Oma jao närvikõdi saavad Magic Kingdomis ka lapsed. Lumivalgekese seiklusi on nimetatud koguni hirmuseikluseks, sest vanas kaevandusvagunis läbi kummitustemetsa sõites näitab kuri nõid end palju rohkem kui Lumivalgeke, millest koolieelikud on vapustatud. Mikilinnas kihutab laste roller coaster läbi Kupi kanafarmi, nii et kaagutamisel pole otsa ega äärt.

SUUREKS UNISTUSEKS oli Walt Disney’l luua eksperimentaalne tulevikuühiskond, kus inimesed elavad nii õdusalt, nagu ei kusagil mujal; kus puuduvad suurlinna hädad; kus katsetatakse uusi tooteid; kus keskarvuti kontrollib kõike, alates tänavavalgustusest ja lõpetades hotelli broneerimisega. Tagatipuks pidi linna katma hiiglaslik klaaskuppel, mis kaitseks liigse kuumuse ja niiskuse eest. Selle asemel sai 1982. aastal avatud Epcotist (Experimental Prototype Community of Tomorrow), moodsa lunapargi, rahvusvahelise kaubanduskeskuse ja maailmanäituse sümbioos. Epcot väljendab usku ühiskonna progressi, mis toetub tehnoloogia arengule, ja selle arengu tagavad suurkorporatsioonid Exxon, General Motors, AT&T jt, kes maksavad iga aasta suuri summasid, et olla atraktsioonide sponsor. Täpsemini, et siduda oma nimi Disneyga, mis on usaldusväärse kaubamärgi sümbol.

Epcoti tulevik on magusa kauniduse diktatuur, kus pole korralagedust, raiskamist ega segadust, sotsiaalsetest probleemidest rääkimata. Need jäävad sissepääsu taha, mille ees kõrgub 54 meetri kõrgune hõbedast golfipalli meenutav nn geosfäär. Selle sees sõitvad rongid viivad külalised tutvuma eriefektidest pulbitseva ülevaatega inimkonna ja kommunikatsiooni ajaloost, mille Disney väljamõtlejad on loonud koostöös ulmekirjanik Ray Bradburyga. Audio-animatrooniline vaarao dikteerib Egiptuse püramiidi ees oma korraldusi, Michelangelo maalib katedraali lage, Gutenberg leiutab trükipressi – uskumatu, kuidas kümned elusuurused hariv-meelelahutuslikud stseenid mahuvad ühte kerasse. Epcoti uuemaid paviljone Universe of Energy on pühendatud energiaallikate tutvustamisele. Ehkki pakutav teave ei jahmata kedagi, kes saanud vähemalt kuus klassi haridust, on disneylikult grandioosne just esituslaad. Saurused on nii elutruud, et koguni nende filmimine ja pildistamine on keelatud. Maa- ja merepaviljon pakuvad rahumeelsemat meelelahutust. The Living Seas on maa alla rajatud tükike Kariibi merd, kus läbi hiigelakende võib imetleda haisid ja kümneid teisi vee-elukaid, samuti sukeldujaid, kes pakuvad kilpkonnadele rohelisi lehekesi. Paviljonis Living with the Land viib kanuu läbi vihmametsa, kõrbe ja preeria, kus teadlased uurivad, kuidas kasvatada bio- ja kõrgtehnoloogiliste meetodite abil magusamaid ananasse või suuremaid piprakaunu. Kasvuhoonelabori saadused lähevad otsejoones Epcoti restoranidesse. Ent kaasakiskuvam on audio-animatrooniliste puu- ja aedviljade veerandtunnine rokk-kontsert.

Kaks efektseimat atraktsiooni on kinematograafilised. Body Wars ehk Kehasõda on simulatsioonisõit läbi inimorganismi, kus põnevust ei tekita mitte kõikuv iste, vaid usutav graafika. Missiooni eesmärk on päästa valgete vereliblede kätte langenud teadlane, kelle otsingul tuleb kihutada läbi veresoonte, südame ja aju. Nõrganärvilistele pole see soovitav, nagu ka kolmedimensiooniline etendus, kus aasta leiutaja professor Wayne Szalinski demonstreerib kokkutõmbamismasinat. Katse nurjub: tema asemel muutub pisitillukeseks auditoorium. Möödunud kümnendi hakul tahtis filmikompanii Universal ehitada Disney Worldi lähedusse stuudiopargi, et meelitada Miki-Hiire fänne osa puhkuserahast nende kaukasse jätma. Disney-bisnis ei saanud seda ükskõikselt kõrvalt vaadata. Kompanii juhid eraldasid pool miljardit dollarit, et ehitada oma filmipark. Disney-MGM Studios valmis lõpuks aasta varem (1989) kui konkurentide park. Disney-MGM Studios lubab seal tutvustada sellist Hollywoodi, mida pole eales varem nähtud, aga mis jääb kestma igavesti. Selle ehedaim tõend on neljadimensiooniline revüüprogramm "MuppetVision", kus konn Kermit lubab, et nad ei tee odavaid kolmedimensiooonilisi trikke. Aga ta pole eales rohkem eksinud. Kaos algab siis, kui Miss Piggy jääb ilma pihikseelikust. Üle saali hakkavad vuhisema kahuri- ja vintpüssikuulid. Viimaks lastakse terve teatrimaja sein eest. Vaene Kermit teatab, et on juhtunud pisike õnnetus. Tõepoolest pisike, sest napilt poole tunni pärast algab kogu š õu otsast peale.

Indiana Jonesi etendus 2000-kohalises vabaõhuteatris on aga niivõrd suurejooneline, et seda näidatakse üksnes viis korda päevas. Kolmandas vaatuses tuuakse lavale lennuk, mille propeller neelab näiliselt ühe näitleja elu. Finale ultimo on bensiiniauto õhkimine. Kuumuslaine ulatub publikuni. Disney-MGM Studios tutvustab teisigi Hollywoodi töövõtteid. Veekanalis korraldatakse merelahing, kus tulistatakse nii kuulipildujast kui pommidega ristlejaid ning õhitakse torpeedoga vabatahtlikust allveelaevakapten. Teine vabatahtlik peaaegu uputatakse äikesetormis. Läbi klaasseinte saab uudistada, kuidas tehakse filmidele rekvisiite ja õmmeldakse kostüüme. Filmipargi tõmbenumber on Hollywoodi murenev 13-korruseline Tower Hotel Sunset Boulevardi lõpus, mis legendi kohaselt on seisnud aastakümneid tühjalt. Külalised viiakse esmalt raamatukokku, aga siis kärgatab äike ja tuled kustuvad. Rahu, teatab hauatagune hääl, veel ei kuku te kusagile. Edasi juhatatakse hotelli tolmusele keldrikorrusele ja sealt lifti. Uksed sulguvad. Nad avanevad korraks fuajeekorrusel, kus hukkunute vaimud kutsuvad sind maha astuma, kuid paraku pole see võimalik. Järgmine peatus on 13. korrusel. Pilkases pimeduses. Järsku katkeb tross ja lift kukub alla. Kõik röögivad. Õnneks hädapidur töötab. Ent lift põrkab üles tagasi ja kukub taas. Ja veel kolmandatki korda. Pärast ei oska eluga pääsenud otsustada, kas minna uuele ringile, et saada taas närvikõdi, või valida mõni rahulikum meelelahutus. Kogu Disney Worldi külastamine tekitab küsimuse, et mis saab edasi. Päevad mööduvad kui unenäos, andes ühtaegu nii rahulolutunde kui tekitades soovi, et tahaks veel. Aga neljaliikmelisele perele maksab neli päeva õndsust 600 dollarit, lisaks hotellikulud. Ometi ei maksa hinna üle kurta. Sest Disney Worldis saab iga kulutatud sendi kuhjaga tagasi. Keegi ei lahku sealt pettunult.