KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Viljandimaa puud püstitavad rekordeid

Noorte Metsaordu deviisiks on: "Puhta südamega puhtas looduses". Ning sümboliks on käätsusikk, metsas kohatav hiigelpikkade tundlatega tilluke mardikas, kes hädas  kiiksuvalt häälitsema ehk käätsuma hakkab.  Käätsusikul on "kiiks sees", ja üks tundlik  kiiks peabki olema igaühel, kes vabal tahtel aega looduses olemisele ja selle eest hoolitsemisele kulutab. Põlispuu-projekt viis Metsaordu maikuus Viljandimaale, mis nelja rühmaga kahe päeva jooksul läbi kammiti. Abiks olid Viljandi looduskaitse peaspetsialist Hille Lapp, Viljandimaa metsaameti  peametsaülem Kalvi Tammets ning mitmed teised kohapealsed ametimehed ja asjahuvilised.  Uurisime läbi ligi 70 puud ja koostasime iga auväärse puupersooni kohta ankeedi. Mõõtsime tüve ümbermõõdu ja puu kõrguse, mõnikord ka juurdekasvupuuriga vanuse. Panime kirja võra kuju, puu  tervise, omaniku ja ettepanekud, kuidas puu eest edaspidi hoolt kanda. Pärisime lähiümbruse  inimestelt, kas puu kohta on teada rahvajutte – ja tegime igast puust fotoportree. 

Leiti uusi rekordpuid
Mulgimaa muld on viljakas ja siin kasvab hulk Eesti võimsamaid puukuulsusi. Kuid enamiku kohta   on mõõtmisandmed rohkem kui kümme aastat vanad ja mitmeid uhkeid puid pole üldse kirjeldatud.  Oluliselt muutus Viljandimaa jämedaimate tammede järjestus. Seni peeti maakonna kõige   paksemaks Paistu vallas asuvat Tõllamäe tamme. Tegelikult osutus puu ametlikult teadaolevast ligi  meetri võrra peenemaks. Rahvusvaheliselt kokku lepitud standardkõrguselt, nn rinnakõrguselt ehk  1,3 meetri kõrguselt juurekaelast, pole sellelt puult õige mõõtu võtta, sest siit hakkab ta harunemise   tõttu paksenema. Sellisel puhul võetakse mõõt kõige peenemast kohast altpoolt harunemist. Nii  saime tamme ümbermõõduks 563 cm, millega ta langes Viljandimaa tammede seas viiendale kohale.  Rekordpuuks tõusis hoopis Kõpu vallas asuv Upsi tamm, mille ümbermõõt on 653 sentimeetrit. Puu   kasvab endise Tartu kultuuritegelase ja nüüdse veendunud maaelu pooldaja Rein Õunapi talu maadel. Kõo vallas, endise Jõesaare talu kõrvalises nurgas mõõdeti kadaka ümbermõõduks standardkõrguselt 226 sentimeetrit. Loodi Püstmäel leiti aga Viljandimaa kõrgeim puu. 1820. aastal  lasi mõisaomanik Heinrich August von Bock külvata siia euroopa lehise seemneid. Nüüdseks on  kingule kerkinud Eesti võimsaim lehisepuistu. Lehisetuka keskmiseks kõrguseks olid  metsakorraldajad saanud 39 meetrit. Kuid kui kõrgele küünib siin kõrgeima üksikpuu latv? Hoolikas mõõtmine "Sunto" kõrgusmõõtjaga näitas, et rekordpuu kõrgus on 45 meetrit. Seega võistleb puu Eesti ametlikult kõrgeima puuga, Järvseljal kasvava 45meetrise kuusega. 

Metsaema, Viiralti tamm, hiiepuu
Austatuimaks männiks on kindlasti loodukaitse alune hong, mis paikneb Paistu vallas riigimetsa  maadel. Tema tüve ümbermõõt on 335 sentimeetrit ja kõrgus 35 meetrit. Kahe meetri kõrguselt hargneb tüvi neljaks, moodustades pilkupüüdva võra. Vana pedajas on veel küllalt heas kasvuhoos, viimase kümne aastaga on ta latv sirgunud neli meetrit. Männil on tema väärikusele vastav nimi – rahva seas tuntakse puud Metsaemana.   Viljandimaa kõige laiemalt tuntud puu on ilmselt Viiralti tamm. Algselt oli see Viiratsi vallas Vana-Võidu külas keset lagedat maastikku kõrguv puu kohaliku rahva seas tuntud Tamme-Koori   tammena, mis tulenes isepäise taluperemehe Goori Tamme nimest. Kuid 1943. aastal graveeris Viiralt puu vaskplaadile. Tammekuulsuse võra on püsinud sarnasena, ladvaoksad on edasi kuivanud.  Ligi 40 aastat tagasi tehtud täpsemaid mõõtmisi nüüd saadutega võrreldes ilmneb, et puu kõrgus on   jäänud meetripealt samaks ja ümbermõõt suurenenud vaid 33 sentimeetri võrra – need on 11  meetrit ja 488 sentimeetrit. 

Rahvakultuuri seisukohalt on Viljandimaa auväärsemaks puuhiiuks ehk Halliste hiietamm. Viimase  ohvripuu tume, harali võra näib olevat ajatu. Kindlasti ulatub puu vanus mitme sajandi taha ja on  väga tõenäoline, et siin all on kunagi mingeid riitusi korraldatud. Praegu seisab puu üksikuna keset  mäerinnatist vaid mõnekümne meetri kaugusel päevinäinud palkhoonest. Tamme talu peremees, noorepoolne Rait Joosing paistis olevat puuhiiu käekäigu pärast tõsiselt mures. Ta kõneles meile, et  on puu ümbrust kasinud ja tüve ümbert toomingad ära raiunud. Ikka selleks, et tema õue alt läbi  käivad võõrad tammest parema mulje saaksid. "Aga tamm on ju kaks korda seestpoolt põlenud,  viimati Eesti esimese iseseisvuse ajal. Õõnsusega on viimane aeg midagi ette võtta," arvas mees.  Tamme sisemuses haigutab ligi nelja meetri kõrgusele välja tühimik, kuhu paar-kolm inimest vabalt  kõrvuti seisma mahuksid. Viljandimaa kaitsealuste puude ametlik hoidja Hille Lapp tegi peremehele  siinsamas ettepaneku koostööks. Keskkonnaameti poolelt võiks tulla juhendamine, kuidas õõnsust  täita, ja materjalid. Teostus jääks Rait Joosingule. Tamme all löödigi käed. 

Põlispuu saatus on omaniku kätes
Puid otsides ja kirja pannes tuleb paratamatult vestelda paljude inimestega. Nii saad ka pildi  inimeste ja puude suhetest, hakkad nägema puid läbi inimestele. Lõbusaim seik, kus puu ja inimese tähendus lausa kohad vahetasid, juhtus Tuhalaane tamme otsinguil. Uurimisrühma juhatati talust tallu,   kuni viimaks näis, et ollakse kindlasti päral. Koputati uksele. Lävele ilmus jässakat kasvu väärikas  vanahärra. Kuulnud küsimust, lõi mehe nägu särama: "Jah, te olete õiges kohas. Mina olen tõesti  Tamm. Mida te minust tahate?" 

Värvika mulje jättis Karksi vallas asuva Oti metsõunapuu omanik Kalju Kangur. Puu, mida tuntakse  ka Oti mõtsiku nime all, on teiste Eesti liigikaaslastega võrreldes hiiglaslikku kasvu. Kahjuks on tüvi   harude vahelt lõhenenud ja kuna lõhe pidevalt laieneb, saab usaldusväärse ümbermõõdu võtta vaid   maapinna lähedalt, selleks on 458 cm. Oti talu omanik on puuga vääriline mees. Lopsaka tumeda  habemega kogukat kasvu talupidaja oleks vist valmis olnud oma puust lõputult pajatama. "Talvel meelitasid puu alla kukkunud ubinad siia metskitsi kokku. Tõin siis neile puulõhesse heina lisaks, et  ikka kevadeni toitu jätkuks. Kevadel kasisin õõnsuse jälle tühjaks. See on hea, et tee ääres   kaitsealuse puu kohta ikka viit väljas on. Siis leiavad kõik huvilised ta üles. Iga kord, kui näen   rahvast tulemas, teen aia lahti. Aga näed, see üks haru on viimastel aastatel nii alla vajunud, et ei  mahu enam alt läbigi." 

Kohtasime oma retkedel ka suhtumist, kus põlispuust põrmugi ei hoolitud või puud isegi kahjustama   kiputi. Lausa viha looduskaitsealuse puu vastu paistab välja löövat ühe Viljandi linnas elava omaniku suhtumises. Maramaa puiestee 22 kasvav lõhislehine hõbevaher on omataoliste seas Eestis üks  suuremaid. Tema kõrguseks saime 17 meetrit ja tüve ümbermõõduks 274 cm. Õnneks polnud puu   omanikku parajasti kodus ja tänava veeres asuva vahtra mõõtmine läks viperusteta. Linnavalitsusele ja looduskaitseametnikele on krundi valdaja hästi tuntud isik, kinnisvarabüroo Laine  omanik Laine Vint. Ta on enda kuulsaks teinud sagedaste ähvardustega vaher maha võtta. Puu viga  olevat selles, et on liiga suur. Kui naine teada saanud, et looduskaitse all oleva puu raiumise eest   tuleb päris kopsakat trahvi maksta, vastanud ta, et kirjutatagu aga kviitung välja. Siiski pani  mõnekümne tuhande krooni suurune summa, mida looduskaitse osakonnas nimetati, naise taltuma.  Puu seisab veel püsti. Kuid kui kaua, on raske ennustada.  Kui Eesti polnud vaba, oli üksikpuude kaitsmine lihtsam. Nad kõik kuulusid riigile. Nüüd on enamik   riikliku kaitse all olevaid puid kas saanud või saamas eravaldusse. Puu saatus sõltub isikust, kelle   maa peal see juhtub kasvama. Suurem osa puuhiidude omanikke peab looduse vaatamisväärsusest  siiski lugu. Puu on ju elanud ammu enne seda, kui praegune omanik sündis, ja jääb tõenäoliselt  kestma ka siis, kui omaniku elu lõppenud on. 

HENDRIK RELVE on metsamees, keskkondlane ja põlispuude projekti vedaja. Looduses on ta kirjutanud Keeniast (detsember, 1997) ja Saharast (mai, 1998).