Noorte
Metsaordu deviisiks on: "Puhta südamega puhtas looduses". Ning
sümboliks on käätsusikk, metsas kohatav hiigelpikkade
tundlatega tilluke mardikas, kes hädas kiiksuvalt häälitsema
ehk käätsuma hakkab. Käätsusikul
on "kiiks sees", ja üks tundlik kiiks peabki olema igaühel,
kes vabal tahtel aega looduses olemisele ja selle eest hoolitsemisele
kulutab. Põlispuu-projekt viis Metsaordu maikuus Viljandimaale,
mis nelja rühmaga kahe päeva jooksul läbi kammiti. Abiks
olid Viljandi looduskaitse peaspetsialist Hille Lapp, Viljandimaa metsaameti
peametsaülem Kalvi Tammets ning mitmed teised kohapealsed ametimehed
ja asjahuvilised. Uurisime läbi ligi 70 puud ja koostasime
iga auväärse puupersooni kohta ankeedi. Mõõtsime
tüve ümbermõõdu ja puu kõrguse, mõnikord
ka juurdekasvupuuriga vanuse. Panime kirja võra kuju, puu
tervise, omaniku ja ettepanekud, kuidas puu eest edaspidi hoolt kanda.
Pärisime lähiümbruse inimestelt, kas puu kohta
on teada rahvajutte – ja tegime igast puust fotoportree.
Leiti uusi rekordpuid
Mulgimaa muld on viljakas ja siin kasvab hulk Eesti võimsamaid
puukuulsusi. Kuid enamiku kohta on mõõtmisandmed
rohkem kui kümme aastat vanad ja mitmeid uhkeid puid pole üldse
kirjeldatud. Oluliselt muutus Viljandimaa jämedaimate tammede
järjestus. Seni peeti maakonna kõige paksemaks
Paistu vallas asuvat Tõllamäe tamme. Tegelikult osutus puu
ametlikult teadaolevast ligi meetri võrra peenemaks. Rahvusvaheliselt
kokku lepitud standardkõrguselt, nn rinnakõrguselt ehk
1,3 meetri kõrguselt juurekaelast, pole sellelt puult õige
mõõtu võtta, sest siit hakkab ta harunemise
tõttu paksenema. Sellisel puhul võetakse mõõt
kõige peenemast kohast altpoolt harunemist. Nii saime tamme
ümbermõõduks 563 cm, millega ta langes Viljandimaa
tammede seas viiendale kohale. Rekordpuuks tõusis hoopis
Kõpu vallas asuv Upsi tamm, mille ümbermõõt
on 653 sentimeetrit. Puu kasvab endise Tartu kultuuritegelase
ja nüüdse veendunud maaelu pooldaja Rein Õunapi talu
maadel. Kõo vallas, endise Jõesaare talu kõrvalises
nurgas mõõdeti kadaka ümbermõõduks
standardkõrguselt 226 sentimeetrit. Loodi Püstmäel
leiti aga Viljandimaa kõrgeim puu. 1820. aastal lasi mõisaomanik
Heinrich August von Bock külvata siia euroopa lehise seemneid.
Nüüdseks on kingule kerkinud Eesti võimsaim lehisepuistu.
Lehisetuka keskmiseks kõrguseks olid metsakorraldajad saanud
39 meetrit. Kuid kui kõrgele küünib siin kõrgeima
üksikpuu latv? Hoolikas mõõtmine "Sunto" kõrgusmõõtjaga
näitas, et rekordpuu kõrgus on 45 meetrit. Seega võistleb
puu Eesti ametlikult kõrgeima puuga, Järvseljal kasvava
45meetrise kuusega.
Metsaema, Viiralti tamm,
hiiepuu
Austatuimaks männiks on kindlasti loodukaitse alune hong, mis paikneb
Paistu vallas riigimetsa maadel. Tema tüve ümbermõõt
on 335 sentimeetrit ja kõrgus 35 meetrit. Kahe meetri kõrguselt
hargneb tüvi neljaks, moodustades pilkupüüdva võra.
Vana pedajas on veel küllalt heas kasvuhoos, viimase kümne
aastaga on ta latv sirgunud neli meetrit. Männil on tema väärikusele
vastav nimi – rahva seas tuntakse puud Metsaemana. Viljandimaa
kõige laiemalt tuntud puu on ilmselt Viiralti tamm. Algselt oli
see Viiratsi vallas Vana-Võidu külas keset lagedat maastikku
kõrguv puu kohaliku rahva seas tuntud Tamme-Koori
tammena, mis tulenes isepäise taluperemehe Goori Tamme nimest.
Kuid 1943. aastal graveeris Viiralt puu vaskplaadile. Tammekuulsuse
võra on püsinud sarnasena, ladvaoksad on edasi kuivanud.
Ligi 40 aastat tagasi tehtud täpsemaid mõõtmisi nüüd
saadutega võrreldes ilmneb, et puu kõrgus on
jäänud meetripealt samaks ja ümbermõõt
suurenenud vaid 33 sentimeetri võrra – need on 11 meetrit
ja 488 sentimeetrit.
Rahvakultuuri seisukohalt
on Viljandimaa auväärsemaks puuhiiuks ehk Halliste hiietamm.
Viimase ohvripuu tume, harali võra näib olevat ajatu.
Kindlasti ulatub puu vanus mitme sajandi taha ja on väga
tõenäoline, et siin all on kunagi mingeid riitusi korraldatud.
Praegu seisab puu üksikuna keset mäerinnatist vaid mõnekümne
meetri kaugusel päevinäinud palkhoonest. Tamme talu peremees,
noorepoolne Rait Joosing paistis olevat puuhiiu käekäigu pärast
tõsiselt mures. Ta kõneles meile, et on puu ümbrust
kasinud ja tüve ümbert toomingad ära raiunud. Ikka selleks,
et tema õue alt läbi käivad võõrad
tammest parema mulje saaksid. "Aga tamm on ju kaks korda seestpoolt
põlenud, viimati Eesti esimese iseseisvuse ajal. Õõnsusega
on viimane aeg midagi ette võtta," arvas mees. Tamme sisemuses
haigutab ligi nelja meetri kõrgusele välja tühimik,
kuhu paar-kolm inimest vabalt kõrvuti seisma mahuksid.
Viljandimaa kaitsealuste puude ametlik hoidja Hille Lapp tegi peremehele
siinsamas ettepaneku koostööks. Keskkonnaameti poolelt võiks
tulla juhendamine, kuidas õõnsust täita, ja
materjalid. Teostus jääks Rait Joosingule. Tamme all löödigi
käed.
Põlispuu saatus
on omaniku kätes
Puid otsides ja kirja pannes tuleb paratamatult vestelda paljude inimestega.
Nii saad ka pildi inimeste ja puude suhetest, hakkad nägema
puid läbi inimestele. Lõbusaim seik, kus puu ja inimese
tähendus lausa kohad vahetasid, juhtus Tuhalaane tamme otsinguil.
Uurimisrühma juhatati talust tallu, kuni viimaks näis,
et ollakse kindlasti päral. Koputati uksele. Lävele ilmus
jässakat kasvu väärikas vanahärra. Kuulnud
küsimust, lõi mehe nägu särama: "Jah, te olete
õiges kohas. Mina olen tõesti Tamm. Mida te minust
tahate?"
Värvika mulje jättis
Karksi vallas asuva Oti metsõunapuu omanik Kalju Kangur. Puu,
mida tuntakse ka Oti mõtsiku nime all, on teiste Eesti
liigikaaslastega võrreldes hiiglaslikku kasvu. Kahjuks on tüvi
harude vahelt lõhenenud ja kuna lõhe pidevalt laieneb,
saab usaldusväärse ümbermõõdu võtta
vaid maapinna lähedalt, selleks on 458 cm. Oti talu
omanik on puuga vääriline mees. Lopsaka tumeda habemega
kogukat kasvu talupidaja oleks vist valmis olnud oma puust lõputult
pajatama. "Talvel meelitasid puu alla kukkunud ubinad siia metskitsi
kokku. Tõin siis neile puulõhesse heina lisaks, et
ikka kevadeni toitu jätkuks. Kevadel kasisin õõnsuse
jälle tühjaks. See on hea, et tee ääres
kaitsealuse puu kohta ikka viit väljas on. Siis leiavad kõik
huvilised ta üles. Iga kord, kui näen rahvast
tulemas, teen aia lahti. Aga näed, see üks haru on viimastel
aastatel nii alla vajunud, et ei mahu enam alt läbigi."
Kohtasime oma retkedel
ka suhtumist, kus põlispuust põrmugi ei hoolitud või
puud isegi kahjustama kiputi. Lausa viha looduskaitsealuse
puu vastu paistab välja löövat ühe Viljandi linnas
elava omaniku suhtumises. Maramaa puiestee 22 kasvav lõhislehine
hõbevaher on omataoliste seas Eestis üks suuremaid.
Tema kõrguseks saime 17 meetrit ja tüve ümbermõõduks
274 cm. Õnneks polnud puu omanikku parajasti kodus
ja tänava veeres asuva vahtra mõõtmine läks
viperusteta. Linnavalitsusele ja looduskaitseametnikele on krundi valdaja
hästi tuntud isik, kinnisvarabüroo Laine omanik Laine
Vint. Ta on enda kuulsaks teinud sagedaste ähvardustega vaher maha
võtta. Puu viga olevat selles, et on liiga suur. Kui naine
teada saanud, et looduskaitse all oleva puu raiumise eest
tuleb päris kopsakat trahvi maksta, vastanud ta, et kirjutatagu
aga kviitung välja. Siiski pani mõnekümne tuhande
krooni suurune summa, mida looduskaitse osakonnas nimetati, naise taltuma.
Puu seisab veel püsti. Kuid kui kaua, on raske ennustada.
Kui Eesti polnud vaba, oli üksikpuude kaitsmine lihtsam. Nad kõik
kuulusid riigile. Nüüd on enamik riikliku kaitse
all olevaid puid kas saanud või saamas eravaldusse. Puu saatus
sõltub isikust, kelle maa peal see juhtub kasvama.
Suurem osa puuhiidude omanikke peab looduse vaatamisväärsusest
siiski lugu. Puu on ju elanud ammu enne seda, kui praegune omanik sündis,
ja jääb tõenäoliselt kestma ka siis, kui
omaniku elu lõppenud on.
HENDRIK RELVE on metsamees,
keskkondlane ja põlispuude projekti vedaja. Looduses on ta kirjutanud
Keeniast (detsember, 1997) ja Saharast (mai, 1998).