![]() |
||||||||||
KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD |
||||||||||
Kaljudel rippuvad sargad |
||||||||||
|
Päike juba paistab, kui Lizardo firmamärki kandev aparaat ette sõidab. Hämmastavalt kobe tundub see liikur teiste omataolistega võrreldes. Ronime selga, panen oma seljakoti tagapingile, et see kaheksa tunni pärast riisitolmusena kätte saada. Johnil oli õigus, tee Baguiost Sagadasse on pikk, tolmune ja auklik. 150 kilomeetrit läbime kõigest kaheksa tunniga. See-eest vaated, mis avanevad, on kulutatud aega väärt. Ja tee ise väärt pikemat juttu. Baguio asub mägedes 1500 meetri kõrgusel. Sagada kõrguseks näitab tark raamat 1480 meetrit. Ja nende kahe vahel looklebki Halsema Mountain Highway, Filipiinide kõige kõrgem ja arvan, et ka kõige maalilisem tee. Baguio mändide ja heakorrastatud tänavate vahelt laskub see provintsipealinna La Trinidadi slummi, siis hakkab järjest tõusma, jõudes 2251 meetrini, mis on ühtlasi kogu Filipiinide teedevõrgu kõrgeim punkt. Mountain Highway on muidugi liialdus. Baguiost väljub küll korralik asfalttee, aga paari tunni pärast on asfaldis auke rohkem kui terveid kohti ja ühe kurvi tagant hakkab bussi saatma pidev tolmupilv. Selles pilves aga keeb elu. Kes sõidab tsikliga, kes ootab tee ääres bussi, et oma kanalaadungi ja põrsastega järgmisse külla sõita, kes kükitab niisama ja vaatab möödatuhisejaid. Tee tõttu on asustus hüljanud orupõhja ja tõusnud mägede ülemisele kolmandikule, sinna, kus on tee, jättes orupõhjad riisipõldudele ja nõlvad juurviljaaedadele. Tee ei ole lihtsalt joon kahe punkti vahel, tee on elu, tee on protsess, tee on teekond, kus juhtub kõike, kus suheldakse, armastatakse, veetakse sigu, surrakse.
Tuleme välja teele ja küsime uhke nimega Village Bistrost süüa. Lõuna on vägev, juurviljad chillikastmes. Kõrval istuv nooruk osutub ootamatult suhtlemisaltiks. "Hi, Joe!" tervitab ta süüdimatult. "I’m Freddy." Küsime kirstude kohta. Lugu, mille Freddy räägib, on üldjoontes selline. Kui inimene sureb, panevad igorotid ta onni ette istuma seniks, kuni matuseks vajalikud inimesed kohale jõuavad. Teed on mägedes teadagi rasked ja nii võib kuluda nädal, enne kui saab hakata matuseid pidama. Siis võetakse surnu, painutatakse tal jalad vastu rinda ja mässitakse lina sisse. "Pärast seda näeb surnu välja nagu korvpall," ütleb meie giid ja teeb Michael Jordani moodi palli patsutavaid liigutusi. Siis võetakse jämedam puu ja õõnestatakse sellest kirst. Pulkade abil saadakse kirstu kaas ka kinni, nii et see niisama lihtsalt pealt maha ei tuleks. Ja siis seisabki ees küsimus, kuhu surnu panna. Maa on kõva, hauda kaevata raske, ütleb minu kristlase loogika. Põletamise peale pole igorotid ilmselt ise tulnud. Ja nii viiaksegi surnud mägedesse. Või mis mägedesse, pannakse küla taha koopasse või riputatakse lubjakivimüürile. Praegugi pidavat vanad inimesed end niimoodi matta paluma. Ja tõesti, ühe sellise rippuva kirstu peale oli suurte sõbralike tähtedega kirjutatud kuupäev 1. jaanuar 1997. Mis seal ikka imestada, et traditsioonid püsivad – esimesed misjonärid ilmusid ju Sagadasse alles 1904. aastal, ja selle sajandi algupoolel käis igorottide juures alles tõsine peadeküttimine. Maaga on igorottidel omad suhted. Maad on vähe ja tavaliselt on see suhteliselt kaldu. Kus vähegi saab, on üritatud rajada terrasse. Muidugi, Banaue ifugaode riisiterrasside kõrval on siinsed lapsemäng. Aga imetlusväärsed on need rajatised ikkagi. Terrassid on kõrged, sõltuvalt nõlva kaldest võib neid eraldav tamm olla mitu meetrit kõrge. Et maad mitte asjata raisata, on tammi ülemine serv vaevalt labajala laiune. Alumistelt ülemistele viivad järsud astmed, kust ülessaamine nõuab parajat turnimist. Ja neidsamu astmeid mööda kantakse seljas või pea peal üles väetised ja tööriistad ning alla saak. Kogu töö tehakse käsitsi, sest vesipühvlitele pole alpinismi veel suudetud selgeks õpetada. Küll aga on vesipühvel abiks vedamisel ja ajab asja ära ka ratsuna. Uimane ta ju on, aga mis teha. Maa on perekonna omand. Ühest küljest, mida rohkem on sul lapsi, seda rohkem on põllul töökäsi. Samas, mida rohkem on lapsi, seda väiksemateks tükkideks tuleb põld hiljem jagada. Sest kui laps abiellub, annab igorotipapa talle kaasavaraks tüki põldu. Lohutuseks on see, et suur osa noori läheb ära linnadesse, kus tööd rohkem ja riis hõlpsam. Mahajäänud õed-vennad harivad siis ka nende maad, kuigi formaalselt on see ikka linnaläinute oma. Halsema teed sõites paistis mitmest kohast metsast suitsu tõusmas. Kas alepõllundus on ka kasutusel, tunnen huvi. "Ah, you mean kaingin? No," vastab Freddy. "Meil ei saa seda teha, mets läheb põlema ja vihm võib mulla ära uhtuda. Erosioon," ütleb ta teadvalt. "Aga Benguetis on kaingin tänapäevani kasutusel." Ei oska nüüd täpselt öelda, kui kaugel on Sagadast Bengueti provintsi piir, aga suitsupahvakud tõusid kahtlaselt ligidalt. Plekkseppadel on Sagadas hea põli olnud. Kunagi on igorotid avastanud, et kui nende traditsiooniline onn palmilehtede asemel plekiga üle lüüa, peab see ägedatele vihmadele ja taifuunidele palju paremini vastu. Nii tehtigi. Tulemus on märkimisväärne, kogu Sagada näeb välja kui tsinkplekireklaam. Tõuseme ja suundume läbi kristliku surnuaia. See on väike ja teerada läheb tast otse läbi. "Kas tulite platsi reserveerima," küsib vastutulija muiates. Jätame platsi kinnipanemise edasiseks ning ronime surnuaia taha künkale. Künka peal on suur rist esimeste misjonäride meenutuseks, risti lähedal haud, kus puhkab Alejandro, ohvitser ja dzhentelmen ja muidu tore mees, eluaastad 1961–1988. Üle kõige kohavad männid. Istume maha. Ja siis ta tuleb. Kõigepealt hakkan aru saama, kui oluline on, et kohal on oma nimi. Calvert Hill. Kui palju oli sarnaseid künkaid Halsema tee ääres, aga ainult selle künkakese nime ma tean. Tundmus tuleb kaugelt, muutudes üha selgemaks. Nimi, selle koha olemus, tähendus, igorottide tuhandeaastane kultuur, esivanemate hinged - kõik seguneb üheks võimsaks vooluseks ja tõmbab kaasa kuhugi, kus on veel keegi ja millele ma hästi pihta ei saa. Mõne aja pärast paistab taas päike. Ja järgmisel hommikul viib jeepney meid Banauesse, ifugaode manu. Hannes Palang on geograafiamagister, Tartu ülikooli geograafiainstituudi erakorraline teadur. |
|||||||||
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |