KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Kaljudel rippuvad  sargad

Tee Baguiost Sadagasse on pikk, tolmune ja auklik. "Oh yeah," teab John veel lisada. John on insener Perthist, kes on Sagadas käinud mitu aastat tagasi ja on seetõttu kogenud  mees. Seisame endiselt ühes Baguio mitmest bussijaamast ja ootame Lizardo bussi, mis hommikul Sagadasse hakkab sõitma. Nii vähemalt öeldi. Bussidega on üldse jama. Tuleb ärgata kell viis, et  jõuda esimese bussi peale, mis tavaliselt läheb päikesetõusu paiku. Praegu on kuu veel üleval, kuigi  taevaserv juba kumab. Järelikult on buss veel minemata. John tuleb uue infoga. Buss läheb kell pool seitse, yeah. Alati on tark sõita esimese bussiga, sest  järgmine läheb siis, kui rahvast on piisavalt kogunenud. Juht istub pidevalt roolis, tallab gaasipedaali  ja teeb muid ärasõitmisliigutusi, tossupilv taga, samal ajal jookseb konduktor-mänedzer läbi ümberkaudsed tänavad paari kilomeetri raadiuses ja küsib igalt vastutulijalt, kas too ehk ei tahaks  kaasa sõita.

Päike juba paistab, kui Lizardo firmamärki kandev aparaat ette sõidab. Hämmastavalt kobe tundub  see liikur teiste omataolistega võrreldes. Ronime selga, panen oma seljakoti tagapingile, et see kaheksa tunni pärast riisitolmusena kätte saada. Johnil oli õigus, tee Baguiost Sagadasse on pikk, tolmune ja auklik. 150 kilomeetrit läbime kõigest  kaheksa tunniga. See-eest vaated, mis avanevad, on kulutatud aega väärt. Ja tee ise väärt pikemat  juttu.  Baguio asub mägedes 1500 meetri kõrgusel. Sagada kõrguseks näitab tark raamat 1480 meetrit. Ja nende kahe vahel looklebki Halsema Mountain Highway, Filipiinide kõige kõrgem ja arvan, et ka  kõige maalilisem tee. Baguio mändide ja heakorrastatud tänavate vahelt laskub see provintsipealinna  La Trinidadi slummi, siis hakkab järjest tõusma, jõudes 2251 meetrini, mis on ühtlasi kogu Filipiinide  teedevõrgu kõrgeim punkt.

Mountain Highway on muidugi liialdus. Baguiost väljub küll korralik asfalttee, aga paari tunni pärast on asfaldis auke rohkem kui terveid kohti ja ühe kurvi tagant hakkab  bussi saatma pidev tolmupilv. Selles pilves aga keeb elu. Kes sõidab tsikliga, kes ootab tee ääres  bussi, et oma kanalaadungi ja põrsastega järgmisse külla sõita, kes kükitab niisama ja vaatab  möödatuhisejaid. Tee tõttu on asustus hüljanud orupõhja ja tõusnud mägede ülemisele kolmandikule, sinna, kus on tee, jättes orupõhjad riisipõldudele ja nõlvad juurviljaaedadele. Tee ei  ole lihtsalt joon kahe punkti vahel, tee on elu, tee on protsess, tee on teekond, kus juhtub kõike, kus  suheldakse, armastatakse, veetakse sigu, surrakse.

Tee on kitsas ja seda parandatakse pidevalt. Buss ukerdab üle ausõna peal püsivate puusildade ja  turnib kurve võtta, kus mõlemad rattapaarid napilt korraga teele ära mahuvad. Ikka ja jälle hoiatab  silt: "Slow down, men at work!". Ja siis äkki midagi uut: "Slow down, Igorot at work!". Sagada.  Tegelikult on Sagada pisike 15 tuhande elanikuga küla kõrgel külgorus. Jõgi on siin ennast sügavale  maa alla peitnud, ja jõge otsiv pinnavesi on tekitanud pikki ning sügavaid karstikoopaid. Jõge ennast peaaegu polegi, temast annab märku vesiste lompide rivi maapinnal ja kohatised nired. Ja võimsad lubjakivimüürid, mis nirede kaldalt sadade meetrite kõrgusele tõusevad. Siin algabki Sagada  omapära.  Pärast paaritunnist tretti kõrvalaheliku harjale läheme koobastesse. Koopad on külast allpool,  umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Esimene kannab nime Lumiang. Koopasse on virna laotud, justkui puuhalud riita, ...kirstud. Puutüvest õõnestatud, kes teab kui kaua siin seisnud  surnukirstud. Läheme edasi teise koopasse – sama lugu. Otse küla keskelt keerab jalgtee läbi  banaanivõsa (muide, banaanidega kaasneb Sagadas alati silt, mis teatab "Absolutely no dumping  of garbage here!") alla orgu, kus karstivormid on eriliselt maalilised. Sugong, ütleb kaart.  Lubjakivikaljudesse on vesi kulutanud sügavad lõhed, aja jooksul on need laienenud ja nüüd on järel  kõrged müürid. Ja müüridel ripuvad needsamad kirstud. Lubjakiviseina on tehtud auk, auku on  pistetud puutokk või uuemal ajal torujupp ja nende peale on kinnitatud kirstud. Redelgi vedeleb kõrval põõsastes.

Tuleme välja teele ja küsime uhke nimega Village Bistrost süüa. Lõuna on vägev, juurviljad  chillikastmes. Kõrval istuv nooruk osutub ootamatult suhtlemisaltiks. "Hi, Joe!" tervitab ta   süüdimatult. "I’m Freddy." Küsime kirstude kohta. Lugu, mille Freddy räägib, on üldjoontes selline. Kui inimene sureb, panevad igorotid ta onni ette istuma seniks, kuni matuseks vajalikud inimesed   kohale jõuavad. Teed on mägedes teadagi rasked ja nii võib kuluda nädal, enne kui saab hakata  matuseid pidama. Siis võetakse surnu, painutatakse tal jalad vastu rinda ja mässitakse lina sisse.  "Pärast seda näeb surnu välja nagu korvpall," ütleb meie giid ja teeb Michael Jordani moodi palli  patsutavaid liigutusi. Siis võetakse jämedam puu ja õõnestatakse sellest kirst. Pulkade abil saadakse kirstu kaas ka kinni,   nii et see niisama lihtsalt pealt maha ei tuleks. Ja siis seisabki ees küsimus, kuhu surnu panna. Maa  on kõva, hauda kaevata raske, ütleb minu kristlase loogika. Põletamise peale pole igorotid ilmselt   ise tulnud. Ja nii viiaksegi surnud mägedesse. Või mis mägedesse, pannakse küla taha koopasse või  riputatakse lubjakivimüürile. Praegugi pidavat vanad inimesed end niimoodi matta paluma. Ja tõesti,  ühe sellise rippuva kirstu peale oli suurte sõbralike tähtedega kirjutatud kuupäev 1. jaanuar 1997. Mis seal ikka imestada, et traditsioonid püsivad – esimesed misjonärid ilmusid ju Sagadasse alles 1904. aastal, ja selle sajandi algupoolel käis igorottide juures alles tõsine peadeküttimine. 

Maaga on igorottidel omad suhted. Maad on vähe ja tavaliselt on see suhteliselt kaldu. Kus vähegi  saab, on üritatud rajada terrasse. Muidugi, Banaue ifugaode riisiterrasside kõrval on siinsed lapsemäng. Aga imetlusväärsed on need rajatised ikkagi. Terrassid on kõrged, sõltuvalt nõlva   kaldest võib neid eraldav tamm olla mitu meetrit kõrge. Et maad mitte asjata raisata, on tammi ülemine serv vaevalt labajala laiune. Alumistelt ülemistele viivad järsud astmed, kust ülessaamine nõuab parajat turnimist. Ja neidsamu astmeid mööda kantakse seljas või pea peal üles väetised ja  tööriistad ning alla saak. Kogu töö tehakse käsitsi, sest vesipühvlitele pole alpinismi veel suudetud  selgeks õpetada. Küll aga on vesipühvel abiks vedamisel ja ajab asja ära ka ratsuna. Uimane ta ju  on, aga mis teha.

Maa on perekonna omand. Ühest küljest, mida rohkem on sul lapsi, seda rohkem on põllul töökäsi. Samas, mida rohkem on lapsi, seda väiksemateks tükkideks tuleb põld hiljem jagada. Sest kui laps abiellub, annab igorotipapa talle kaasavaraks tüki põldu. Lohutuseks on see, et suur osa noori läheb  ära linnadesse, kus tööd rohkem ja riis hõlpsam. Mahajäänud õed-vennad harivad siis ka nende maad, kuigi formaalselt on see ikka linnaläinute oma.  Halsema teed sõites paistis mitmest kohast metsast suitsu tõusmas. Kas alepõllundus on ka  kasutusel, tunnen huvi. "Ah, you mean kaingin? No," vastab Freddy. "Meil ei saa seda teha, mets  läheb põlema ja vihm võib mulla ära uhtuda. Erosioon," ütleb ta teadvalt. "Aga Benguetis on kaingin  tänapäevani kasutusel." Ei oska nüüd täpselt öelda, kui kaugel on Sagadast Bengueti provintsi piir,  aga suitsupahvakud tõusid kahtlaselt ligidalt.  Plekkseppadel on Sagadas hea põli olnud. Kunagi on igorotid avastanud, et kui nende   traditsiooniline onn palmilehtede asemel plekiga üle lüüa, peab see ägedatele vihmadele ja   taifuunidele palju paremini vastu. Nii tehtigi. Tulemus on märkimisväärne, kogu Sagada näeb välja   kui tsinkplekireklaam.  Tõuseme ja suundume läbi kristliku surnuaia. See on väike ja teerada läheb tast otse läbi. "Kas tulite  platsi reserveerima," küsib vastutulija muiates. Jätame platsi kinnipanemise edasiseks ning ronime  surnuaia taha künkale. Künka peal on suur rist esimeste misjonäride meenutuseks, risti lähedal haud,  kus puhkab Alejandro, ohvitser ja dzhentelmen ja muidu tore mees, eluaastad 1961–1988. Üle kõige kohavad männid. Istume maha. Ja siis ta tuleb.

Kõigepealt hakkan aru saama, kui oluline on, et kohal on oma nimi. Calvert Hill. Kui palju oli sarnaseid künkaid Halsema tee ääres, aga ainult selle künkakese nime ma tean. Tundmus tuleb  kaugelt, muutudes üha selgemaks. Nimi, selle koha olemus, tähendus, igorottide tuhandeaastane kultuur, esivanemate hinged - kõik seguneb üheks võimsaks vooluseks ja tõmbab kaasa kuhugi, kus on veel keegi ja millele ma hästi pihta ei saa.  Mõne aja pärast paistab taas päike. Ja järgmisel hommikul viib jeepney meid Banauesse, ifugaode  manu.

Hannes Palang on geograafiamagister, Tartu ülikooli geograafiainstituudi erakorraline teadur.