KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Pingviinid suvitavad jääl

Vaatan telekast NHLi hokiliiga mängu, jääl on tegevuses "pingviinid", pärit Pittsburgi Penguini meeskonnast. Tuline heitlus, poordid raksuvad, mehed üksteisele armu ei anna. Teiste hulgas paistavad silma kaks mängijat, mõlemal pingviinipilt rinnal – tšehh Jagr, haruldase kiiruse ja võrratu  tehnikaga mängumees, ja leedulane Kasparaitis, toores kaitsemängija, kelle ülesandeks on jääl  kaklusi organiseerida. Miks just pingviinid, ei saa ma aru, mis nendega pistmist on? Nende   tehispingviinide rahmeldamist jälgides rändab mõte Pittsburgi jäähalli tillukeselt lihvitud väljakult  Antarktikasse pärispingviinide juurde, hiiglamõõtudega looduslikule mänguplatsile. 

Kaks aastat tagasi sai pingviinide elu lähemalt uuritud ja neile kaasa elatud läbi kogu Antarktika suve, novembrist veebruari lõpuni välja. Koos polaarturistidega külastasime 34 erinevat  pingviinidega asustatud paika Antarktise mandril ja subantarktilises saarestikus, Lõuna-Georgia saarel ning Lõuna-Orkney saarestikus.  Vastukaaluks isehakanutele kutsun välja Antarktika võistkonna. Saame kokku kuus esindajat, täpselt nii palju, kui korraga mänguks jääle lubatud. Valime mängupaigaks Antarktika poolsaare,  mis on nagu kirik keset küla – elavad ju pingviinid alates Antarktise mandri südamest kuni täiesti  vastuvõetava kliimaga Lõuna – Georgia saareni välja. Nad hakkavadki järjekorras jääle tulema, esimesena kõige pikem, kõige raskem, kõige väärikam ja suursugusem, üldse kõige – kõige – see on imperaator – ehk keiserpingviin (Aptenodytes forsteri). Ta jõuab kohale enne teisi, sest tuleb kõige kaugemalt, otse Antarktise mandri keskelt. Nii karme elutingimusi teised liigid välja ei kannata, kõik maakera külm arekordid tuleb ju kaasa teha. Kehanäidud on sellel majesteedil 120 cm/ 30 kg. Kõnnak on suursugune, nagu keisrile kohane, samm väljapeetud, aeglane ja väärikas.

Teisena jõuab kohale kuningpingviin (Aptenodytes patagonicus). Ka temal on kaugelt tulla, ainult et Antarktika teisest otsast, Atlandi ookeani lõunaosas asuvalt Lõuna-Georgia saarelt. Ühe meetri ja  20 kiloga jääb ta ainult veidi maha oma kõrgest soost suguvennast, ilusa erkoranz i pea- ja rinnakaunistuse poolest aga isegi ületab teda. Tema kõnnakus küll mingit hoogu sees pole, ikka on ettevaatlik pilk aeg-ajalt kõrvale vaatamas ja olukorda hindamas. Käimine peab mõnus olema, keegi  ju ei sunni ega ähvarda. Ülejäänud neli liiki aga elavad Antarktika poolsaare lähikonnas. Kolmandana võtab koha sisse  paapuapingviin (Pygoscelis papua), kes tuleb pisikeselt Cuverville’i saarekeselt üsna Antarktika  poolsaare lähedalt. Ta on 75 cm pikk ja kaalub 5,5 kg. Oma välimuselt on ta justkui mahe üleminek  kõrgete võimukandjate ja must-valge lihtrahva vahel. Punakas peakaunistus on hulga tuhmim ja pole  enam nii efektne ning ka kehalised näitajad on kehvemad. Isegi kõnnak pärineb tal nii ühelt kui teiselt, väärikat astumist enam pole, aga küljelt küljele taarumiseni pole ka veel jõutud.

Neljandana saabub kuldkiird-pingviin (Eudyptes crysolophus), tema on pärit Livingstone’i saarelt Lõuna-Shetlandi saarestikust. 75 cm pikkust ja 5 kg kaalu. Välimus on silmatorkav. Otsmikule on  kinnitatud kaks pikka sorakil kuldset tutti. See omapärane kaunistus talle ilu küll juurde ei anna,  pigem vastupidi – puhmas kulmude tagant vaatab vastu hoopis tige ja krimpsus nägu. Nokk on  massiivne ja veel punast värvi. Väiksemad, kiiremad, kõige elavaloomulisemad on ilma kaunistusteta must-valged pingviinid – kuningaga ühte ritta võtab viiendana koha sisse korstnapühkija. Just nii võib nimetada  kuldkiird-pingviini kõrvale tulnud antarktika-pingviini (Pygoscelis antarctica). 70 cm ja 4 kg. Tema  tulekus on reipust rohkem kui eelmistel, aga samm on täiesti teistsugune - kohmakas ja küljelt küljele  vaaruv. Pärit on ta vulkaaniliselt Deceptionilt, mis on üks Lõuna-Shetlandi saartest. Must korstnapühkijamüts hoolikalt peas, lõua alt ilusti kitsa musta paelaga kinnitatud. Kuuendana lõpetab rivi adeelia pingviin (Pygoscelis adeliae). Muidu must-valge, eripäraks õrnad  valged rõngad silmade ümber, samas kaalukategoorias eelmisega. Ja sama kõnnak. Pärineb  vulkaanilise päritoluga Paulet’ pisisaarelt Antarktika poolsaare tipus. 

Kõik seisavad, jalad harkis, kõhud veidi punnis, sirge seljaga, pead uhkelt püsti ja veidi küljele kallutatud, küljeloivad (mälestused kunagistest tiibadest) tihedalt külgede vastu surutud. Järgneb  laulmine, millega saavad kõik hakkama. Pideva ujumisega treenitud rinnalihased on väga võimsad,  hääl tugev, rind on lausa krampis. Hääled ei kõla üldse kokku, kõik kuus laulavad erinevat laulu. Üle  hiigelplatsi kajab üheaegselt kuus trompetit korraga, kõik pillid on aga häälest ära. Pingviin on lennuvõimetu lind, kes on kiire ujuja vees ja kohmakas jalakäija maal. Kuna toitu leidub  selles karmis maailmanurgas ainult vees, siis on pingviin pidanud olude sunnil, väga pikkade aegade jooksul omandama, lendamise asemel ujumiskunsti. Ei enam lind, aga ka mitte kala. Kuid kaladega võrreldes on pingviinide ujumisel üks omapära, nende loibadeks redutseerunud tiivad teevad vees õhulendamisega analoogilisi liigutusi ja nii kruvitaksegi kiiruseks kuni 25 kilomeetrit tunnis, lestadega  jalad on seejuures suurepäraseks tüüriks. Rinnalihased on seoses ujumisega hästi arenenud ja moodustavad mõnel liigil kuni veerandi kehakaalust. Ujumisrekord on paapuapingviini käes –  maailmarekordiks lindude klassis on Guinnessi raamatusse kirjutatud 27 km/t. Parimad sukeldujad  lindude kategoorias on aga imperaatorpingviinid. Mõlemad tipptulemused, nii kestvuse kui sügavuse osas, kuuluvad neile. Ameerika teadlased jälgisid nende ujumist kahe nädala vältel ja registreerisid rekordpäeval neli sukeldumist vahemikus 444 – 483 meetrit. Pikimaks vee all viibimiseks on  mõõdetud 18 minutit.

Omaette vaatepilt on pingviinide maa peal käimine. Pingviin on suur tasakaalukunstnik, iga järjekordse sammu juures tuleb tal loibadega teha meeleheitlikke liigutusi tasakaalu säilitamiseks, kiviklibusel mäenõlval turnimine on aga vähemalt adeelia pingviinil täiesti tavaline, igapäevane  tegevus. See ei ole mingi hirmus loibadega vehkimine, vaid väga tasakaalukas toiming, oma asendit  korrigeeritakse sujuvalt ja märkamatult. Kui selline pisut küljelt küljele kõikuv masajalgne töntsakas  sulle vastu tuleb, kibeleb keelel: "Kuhu minek, eideke?"  Milline peab küll olemas kasukas, et nii külmas vastu pidada? Stabiilset kehatemperatuuri 37,5° C  aitavad hoida paks rasvakiht, mis moodustab kuni kolmandiku kehakaalust ja soomust meenutav  ülitihe sulgede paigutus nahapinnal, mis tagab veele ja tuultele absoluutse läbipääsmatuse. Nagu  rookatus, kust piiskagi läbi ei tule. Kujutleme keiserpingviini 60kraadise pakasega, jäise marutuule  käes, pilkases pimeduses 65 päeva järjest muna välja haudumas. Kas on võimalik veel hullemaid elutingimusi välja mõelda? Ja muna ära ei külmu, niivõrd efektiivselt toimib soojuse ülekanne  pingviini jalalt munale. Imperaatorpingviin on ka ainuke lind maakeral, kes ei astu hetkekski maale,  kogu tema elu möödub merel – toitub vees ja pesitseb jääl. 

Ilusa nime pani ühele pingviiniliigile Prantsuse admiral Jules Dumont d’Urville oma naise Adelie auks,   kui ta 1837. aastal siinsetes vetes sõitis. Adeelia pingviine on kokku umbes kahe ja poole miljoni  pesapaiga jagu üle kogu Antarktise mandri, enamasti küll poolsaare rannikualadel ja selle  ümbruskonna saarekestel. Nende kolooniad paiknevad päikesele ja tuultele avatud kohtades. Tavaliselt on need avamerest mitte kaugel asuvad kiviklibused mäenõlvad ja lagendikud, kuid esineb  kolooniaid, kuhu adeeliatel tuleb merest kuni 100 kilomeetrit maha kõmpida.  Oktoobris tullakse merest välja ja kui abielupaar ei jõua üheaegselt kohale või teinepool tulemata   jääb, siis sellest numbrit ei tehta – hakatakse kohe uut kaaslast otsima. Emane on aktiivsem pool. Küsimus pole lõtvades elukommetes, vaid faktis, et elukaaslane ei pruugi lihtsalt enam elus olla. Järgneb kurameerimine. Isaste soolonumber on enda ekstaatiline väljapakkumine – keha venitatakse  maksimaalselt sirgu, kael õieli ja pea kuklasse, silmad pahupidi ja kuklahari turri, loibadega lüüakse  horisontaalselt, nii kuidas jõutakse. Paarisesinemisi on kaks: üksteise poole kummardamine, kus  pead ulatuvad kuni maani ja kärarikas vastastikune enda väljanäitamine, kus koogutatakse, kaelad  õieli, üksteise suunas vasakule ja paremale.  Oma õigust pisikesele maalapile ja partnerile peab kogu aeg tõestama ja kaitsma. Kaitsta tuleb end  ka suurännide rünnakute vastu, eriti ohustatud nende röövlindude poolt on koloonia äärealad. Lüüakse nokkadega, käiku lastakse ähvardamispoosid – kuklahari läheb turri ja pilk kinnitub otse ette, võetakse sisse küürakil võitlusasend. Poosid nagu karateõpikus. Kogu melu saadab pidev kisa, üle terve koloonia kaigub äraarvamatu koosseisuga pasunakoori törtsutamine, vahetpidamata nii päeval kui öösel. 

Pärast muna valmimist läheb emane kohe merre toitu otsima, isane jääb hauduma. Kolme nädala pärast toimub vahetus. Isad ei raatsi aga nii kaua ära olla ja tulevad veidi varem merest välja. Nii  vahetatakse üksteist kuni poegade väljakoorumiseni. Toiduotsingutel käiakse kuni 350 kilomeetri  kaugusel meres. Põhitoiduks on krill, krevetti meenutav tilluke roosa mereloomake, aga ka  väiksemad kalad.  Kõik ei tule merest, selle eest hoolitseb merileopard, pingviini neutraalne naaber rannaliival ja jääpangal, aga verivaenlane vees. Külastasime adeelia pingviinide "pealinna" Paulet’ saarel. Pingviiniloendajate andmetel seal ühelgi  aastal alla 100 000 elaniku ei ole, rohkem aga küll, isegi kuni miljonini välja. Kogu hiigelplats ja seda   ümbritsevad mäenõlvad olid täis mustakirju kribu, mis ulatus lausa silmapiiri taha. Silmad ei haara   seda korraga, materjali on liiga palju. Oli parasjagu jaanuari keskpaik, südasuvi, ja pojad parimas  kasvueas. Adeelia-paaril on kaks poega, pruuni sulekasukaga paksukesed, kes on hõivatud kahte  sorti tegevusega – kas nõuavad pretensioonika piiksumisega süüa või siis tukuvad püstijalu pesa  juures, silmad vidukil. 

Kui üks vanematest on naasnud merest paarinädalaselt toiduotsingult, olles end krilli kõriauguni täis  toppinud, leiavad pojad ta üles ainult temale omase hääle järgi. Lausa uskumatu on sellise massi sees  oma ainuke üles leida! Poegade toitmist on tõsise näoga võimatu pealt vaadata – nad trügivad üksteist eemale, et ema noka all paremale positsioonile saada, poolseeditud krillimassi, mida maost  pidevalt juurde tuleb, ema noka vahelt siis kugistataksegi. Isu on kohutav, nad oleksid võimelised  korraga ära sööma oma kehakaaluga võrdse toiduportsu. See jääb aga unistuseks. Varsti lidub ema eest ära ja pojad haagivad ennast sappa. Ema ees, pojad järel, joostakse pikad maad maha, kukutakse, tõustakse taas, vahepeal on kaks pisikest tonti mõlemad pikali maas.   Käime ettevaatlikult pesade vahel, jälgime nende askeldamist. Laipu on palju maas, Antarktika   sanitarid, suurännid, tegutsevad pidevalt, ohvriks langevad väetimad ja üksikuks jäänud pojad. Näeme ka muud tegevust, ühes kohas on päris tüli lahti, kaks täiskasvanut äsavad üksteist  nokkadega, mõlemad küürakil maas ja harjad suurest vihast turris. Veidi eemal jälle saab paar   nokahoopi üks pisike adeelia, kes ema taga ajades on komistanud võõrasse pesasse.  Läheme korraks Brown Bluffi, Antarktika poolsaare ühte põhjapoolsesse lahesoppi, vaatama  suvehooaja lõppu adeelia pingviinide koloonias. On 10. veebruar. Täiskasvanuid on vähe näha, nad on lapsed üles kasvatanud ja merre läinud. Allesjäänud on kõhnad ja kurnatud, toitmise ränk  koorem on oma jälje jätnud. Pojad on kõik juba täiskasvanu mõõtu, sulekasukas enamusel ära  tulnud, seistakse troppis vee ääres ja õpitakse ujuma. Istun koos kahe turistiga ühele suurele kivile,  videokaamerad võttevalmis. 

Ühel jäätükil on parajasti käimas ujumistund. Õpilasteks on 4–5 poega, õpetajateks kaks täiskasvanut. Kahel pojal on veel sulejäänused küljes, tuustidena selja peal. Üks vana sukeldub  vette, teine ajab jäätükil kädinaga lapsi taga, need ei võta kuidagi vedu. Siiski libistavad kolm poega   endid vette ja hakkavad hulpima, aga edasi ei saa. Ja ongi kiirelt veest väljas, mille peale vanad  hurjutama hakkavad. Nüüd kukutab end vette ka see suletortidega, aga kohe läheb tal pea vee alla,  saba jääb püsti, rabeleb, mis jõuab, aga edasi ei saa. Ja jälle kiirelt veest välja. Selle peale lähevad vette mõlemad täiskasvanud ja näitavad aeglaselt ujudes õiged liigutused ette.  Varsti on kõigil ujumine selge ja siis on pojad läinud, kolmeks-neljaks aastaks kuni suguküpseks saamiseni merre. Adeelia pingviinide suremus on suur, esimese aasta pesitsejatest (kolme-nelja   aastastest) saab umbes 57% hukka. Aga on ka neid, kes elavad 12. eluaastani.  Siin rääbakate täiskasvanute, jäätükkide vahel hulpivate poegade ja hulgaliselt maas vedelevate  laipade vahel jalutades valdab meid suvelõpu tunne – midagi on järjekordselt lõppenud, üks ring on  täis saanud, aga lohutab see, et kevadel hakkab siinsamas puhta platsi peal kõik jälle uuesti. 

Rein Vahisalu on Tallinna Keskhaigla kardioloog.