KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Nädal prantsuse Alpides, eesmärk - Mont Blanc

On reisieelse päeva keskhommik. Heliseb telefon: "Kas sa lehti oled lugenud? Mont Blancil on surma saanud tosin inimest." Lehti ma ei loe. See uudis jäta enda teada, mina lähen. Mäed on  tänaseni mu vastu lahked olnud. Ma olen seal õnnelik, puhkan end välja igapäevasest rutiinist. Miks peaksid nad seekord minu vastu julmad olema, kui suhtun neisse austusega?  Mis põhjusel mägedes hukkutakse? Oma jõu ja oskuste ülehindamine on põhiline põhjus. Mägedes tuleb ohtlikes kohtades liikuda aeglaselt ja ettevaatlikult ning üksteist julgestades. Laskumisel ollakse rohkem väsinud ega suudeta täpselt reageerida. Enamik õnnetusi leiab mägedes aset just seetõttu, et  väsinud inimene alahindab laskumist. Lisandub psühholoogiline faktor – eesmärk on saavutatud ning mõte tegeleb juba koduste asjadega, kuigi füüsiline keha turnib veel lumeväljadel ja kaljudel.

Palju kordi on nii Kaukaasias kui Kesk-Aasias küsitud, kas selle eest makstakse, et raskete  seljakottidega rassite. Et reisime omal kulul ja oma puhkuse ajast, ei leia mägielanike mõistmist, sest  mäed on nende töökoht ja elatusallikas. Sel, millel pole mõtet, on vahel tähendus.  Matka alguspunkt. Alustame tõusu pealelõunasel ajal Chamonix’ lähedal kilomeetri kõrgusel asuvast  mägikuurordist les Houshest. Võimalusi esimese etapi tõusuks on kolm: jalgsi, mägirongiga (seda  kutsutakse Mont Blanci trammiks) või tõstukiga 1800 m kõrgusele. Meie valime matkajate  tõusmisviisi: omal jõul kümnepäevase toidumoona, isiklike esemete ja tehnilise varustusega. Peagi hakkavad õlad harjumatu kandami all karjuma. Keegi aga ei kurda, sest oleme ju  vabatahtlikult valinud niisuguse puhkuse veetmise viisi. Ja aega on meil kah küllaga, et Mont Blanc  rahulikult ning kindlalt ära võtta. Ronime korralikult sissetallatud rajal, kohati on tõus päris äkiline  ning väsitav. Võtame metsatare taga asuva allika juures vett. Kuna ees on veel pikk õhtupoolik, siis marsime edasi. Peagi aga oleme liialt väsinud, et tõusu jätkata. Teeme peatuse, et otsida veega  laagrikohta. Kuid head laagripaika läheduses pole. Õhtuks laskume tagasi 1752 meetri kõrgusel  asuva metsatareni. Olen end ühe matka ajal pildituks käinud, kuna vesi otsa sai, seepärast vean alati  täis veepudelit kaasas ning soovitan seda ka oma matkakaaslastele.

Esimene matkapäev osutub raskeks. Erilist kahevõitlust harjumatu koormaga peavad õlad. Unistustes oleme juba kolmandas matkapäevas, mil õlad on harjunud ning leppinud oma tööga. Siitpeale saab seljakotist riietuse lahutamatu osa, nii nagu kirkagi on abiks käepikenduse või kolmanda jalana. Hommikuks on väsimus välja puhatud ning jätkame reipalt tõusmist. Oleme valgeid tippe ja nõlvu  eemalt näinud, kuid praegu on nad rohunõlva taga peidus. Teekond viib meid Mont Blanci  trammitee lõpp- peatusse, 2400 meetri kõrgusele.Alpid on väga tsiviliseeritud piirkond. Rajad on  siin tõeliselt mugavad, kuid rahvarohked. Alpinistide hordide liikumise üle Alpides kurtis juba 1953. aastal Tenzing Norgay, kes samal aastal koos Edmund Hillaryga esimesena Everesti tippu tõusis.  Enamik rändureid liigub minimaalse varustusega, sest alpionne ja ööbimisvõimalusega restorane ning  kohvikuid on õige tihedalt.  Õhtupoolikud on Alpides vihmased, haruldased pole ka äikesevihmad. Trammi lõpp-peatusest veidi kõrgemal paneme kahe vihmahoo vahel telgid üles. Sinna poemegi varju. Õhtusöögi ajal püstitab  meie telgi kõrvale oma elamise üks Liverpooli üksiküritaja. Oli juba eelmisel aastal katsetanud tõusta  Mont Blancile, kuid loobus liialt ohtliku tõusu tõttu 3100 ja 3800 meetri vahelisel lõigul. Nüüd aga plaanitseb uuesti üritada.

Järgmise päeva koormus osutub õige lahjaks: vaid 370 meetrit tõusu. Teeme tööd ainult tunni jagu.Rada on mõnus, tõuseb kord laugemalt, siis jälle järsemalt, vahelduseks pakub paar-kolmkümmend meetrit kaljuronimist. Siin on abiks kinnitatud trossid. Eest leiame kahekorruselise onni.Õladki on leppinud. Aega on küllaga. Grupp aga on ääretult energiat säästev – tõuseme aeglaselt, ent kindlalt. Onni juures lülitame sisse Alpi-TV. Kaamerad asuvad soodsas kohas – näha on kogu järgmise etapi  tõus, matkajate liikumiskiiruse järgi näeme ära ka raskemad rajalõigud. Siinsamas elutsevad ka mägikitsed. Nad on kartmatud: lasevad uudishimulikke pildistajaid kuni viie meetri kaugusele endast.  Ju siis need inimesed, kes selles kõrguses liiguvad, pole loomade eksistentsile ohtlikud. 

Homme jõuame lumele, selleks on vaja varustus üle vaadata ja korda seada: kodus on kahe silma  vahele jäänud kaks õnnetut saabast, mis nüüd rahulikult ära parandatakse. Olemegi tõusnud järgmisse kohvijoomise kohta, mille kõrgus on 3167 meetrit. Kohtame jälle  Liverpooli matkajat; ka seekord loobub ta tõusmast kõrgemale. Et aeg on alles varajane, siis  lülitame taas sisse Alpi-TV. Pilt on oivaline: hordid liiguvad nii üles- kui allapoole, aeg-ajalt peatudes  või siis aeglaselt ohtlikke kohti läbides. Tundide viisi jälgime nende tõusmisi ja laskumisi, mis  formeeruvad arvukateks täna veel vastuseta ja õhku rippuma jäävateks küsimusteks. Kõrgus annab end juba tunda – iiveldustunne ja peavalu, mägihaiguse tundemärgid. Kõige kehvem enesetunne on pärast lõunat kolme ja viie vahel. Siis kõrvetab ka päike kõige halastamatumalt. On varane hommik. Nõlv on lõunapoolne ning päike hakkab varsti sulatama. 50 meetri laiuse  laviiniohtliku kuluaari ületamine muutub päeva peale ohtlikuks – sealt pillutab ühtelugu kive alla.  Algab tõeline kaljuronimine. Abiks on pandud arvukalt trosse. On tõeline oravatunne: kaljud on  kindlad ning ohtralt on ka käe- ja jalatugesid. Tõus edeneb jõudsalt ning kahe ja poole tunni ning ühe puhkepeatusega oleme läbinud umbes 700 meetrit vertikaaltõusu. Vastu tuleb matkajaid, kes on  Albertville’ist tõusnud 3800 meetri kõrgusele liiga kiiresti. Neid sunnib loobuma mägihaigus. Ka  meie grupis on matkaja, kelle organism võitleb kõrgusest tulenevate ebameeldivustega. Tema lamab  terve ülejäänud päeva vaikselt telgis. Söögist ta loobub, kuid õhtuks on nii palju toibunud, et  suudame teda sundida mõnda palukest alla neelama. Hommikul peame alustama kell kaks. Öisest külmetamisest on hommikune tõus kõval lumel kergem. Päev tõotab tulla pikk ja raske. Tuleb ju tõusta tuhat meetrit tipuni ning pärast laskuda võimalikult madalale. 

On kottpime. Tee tegemine, laagri kokkupanek ning endi tõusuks valmisseadmine – kassid alla, sidemetesse, kükloobid pähe – võtab aega poolteist tundi. Juba on jaaniussikeste read kaugel ja  kõrgel ees. Tõus on järsk. Ilma kassideta pole siin enam midagi teha. Ja olemegi jõudnud igavese  lume riiki. Kaks kükloopi ütlevad juba alguses üles, see raskendab veidi tõusmist. Meie mägihaige  varustust kannavad teised. Ühine jõupingutus on siin edu ainuke võti!  Kell kuus tõuseb päike. Seame valmis kaamerad, et seda haruldast pilti jäädvustada. Harva juhtub,  et oled sellises kõrguses, kus päike paneb lume oranz ikalt särama. On imeilus. Ja hirmus külm: varbad ja sõrmed kahe paari kinnaste sees külmetavad. Liigutame hoolega varbaid ning hakkame edasi rühkima, pilk ainiti eesastuja kandadel. Rada lookleb põhiliselt harja pidi, laiuseks vaevu meeter. Mõlemal pool aga laiub tühjus, kuskil kaugel-kaugel allpool tulevad paljad kaljud. Hoian hoolega mõtteid ohjes, sest kord elus olen tundnud mägedes seletamatut hirmu. Võibolla  kestis see sekundi murdosa, mil kujutlesin end mööda kaljusid alla veeremas ning siis leidmas 600  meetrit allpool lumelagendikul oma keha, millest on hing juba oma teed läinud. Sellest ajast hoian  alati ohtlikes kohtades oma mõtted kontrolli all. Ega tookordki midagi ei juhtunud, kuid elamus on  tänaseni eredalt meeles. 

Tippu jõuame 11. augustil kell 8.40.

Kirjalikud allikad väidavad, et esmakordselt vallutati Mont Blanc 8. augustil 1786. Oleme laial lamedal sadulal, kus kõrgeimat punkti tähistab metallvarras.Vaatame alla. Meie jalge ees laiub ühel  pool Prantsusmaa ja teisel pool Itaalia. Oleme ka pilvedest kõrgemal. Mäge ei tohi minna vallutama mitte viha ja jõuga, vaid armastusega nagu laps, kes ema sülle ronib.  Siis hoiab ka mägi sind. Mäed on targad – nad juhivad sind ise lihtsaimat teed mööda sinu unistuste  kõrgustesse –, ja julmad, kui sa neisse üleolevalt suhtud. Need, kes mägesid liiga kergelt võtavad,  maksavad selle eest tihti eluga. Hakkamegi laskuma, sest Euroopa katusel puhub vinge tuul, mis teeb olemise kõhedaks. Laskume du Midi suunas korralikult sissetallatud järsul rajal. Märkamatult mähib meid endasse vihmapilv.  Nähtavus on 000 ning saame imekähku märjaks. Hoiame kokku, et mitte rajalt eksida. Laskume  käsikaudu Mauditi tipu alla. Seal satume lõksu: ees on 60 meetrit väga ohtlikku laskumist. Ohutuse  mõttes tuleb laskuda köit kasutades. Hollandi tudengid aitavad meid lahkelt hädast välja. Ka  edaspidine laskumine on järsk ja ohtlik. Kaotame kõrgust veel tunni vältel ja jääme siis keset  lumekõrbe Taculi tipu alla laagrisse.

Oleme täna tõusnud 1000 meetrit ja laskunud 800. Selja taga on väsitav päev, mida kroonib  paaritunnine uinak enne õhtusööki. Lumest vee väljapigistamine nõuab ohtralt kütet, aega ja  kannatlikkust. Lõpuks on ka kõhud täis. Ööbime ca 4000 m kõrgusel. Oleme juba kolmandat päeva kasside ja aeg-ajalt ka rinnasidemetega: parem karta kui leida end sooritamas vaba langemist, mis polegi ehk hirmus hull, kuid kindlasti pole kokkupõrge kaljudega ohutu. Varsti jõuame lõheni, kus tuleb kasutada julgestuseks köit. Seekord jätkub kaasasolevast köiest. Keskpäevaks jõuame du Midi alla. Nüüd jääb tõusta 200 meetrit. Viimased paarsada meetrit on eriti rasked: oleme viimaste päevade pingutustest väsinud. Kuid eesmärk on silme ees, siinsamas. Viimast jõudu kokku võttes tõuseme harjapidi püdelas sulbas du Midi platvormile. Oleme 3842  meetri kõrgusel. Siia on ehitatud mitu restorani ja kohvikut ning vaateplatvormi, kust on näha ka Mont Blanci tipp. Siit sõidab funikulaar alla Chamonix’sse veerand tunniga. Meie mõte on sõita  poolele teele ning seal end välja puhata. On ju kaaslastega kokku lepitud kohtumiseni aega veel  kaks päeva. Seame end jõe äärde laagrisse 2317 meetri kõrgusel. Siin peame ka esimese täieliku  puhkepäeva ning meenutame möödunud päevade sündmusi. Vaatame rahuldustundega veelkord üles du Midile. Alpi-TV kaamera on siin sündmuspaigast liiga kaugel. 

Ilme Hunt on Riigikaitse Akadeemia peaspetsialist, sporditreener ja pikaaegne mägironija