Olgugi
talve hakul väljas külm ja kõle, on loodusesõbrad
ometi ärevalt ootel, sest lisaks päkapikkudele ja jõuluvanale
on oodata nende kodukandist teisigi talikülalisi. On mitmeid huvitavaid
sulelisi, kelle kohtamiseks Eestimaal on šansse peamiselt talvepoolaastal.
Tarvitseb vaid väljas liikudes tähelepanelik olla.
HANGELIND
(Plectrophenax nivalis) on avamaastike asukas. Nagu lõokegi.
Sellepärast nimetanud vanarahvas teda lumelõokeseks. Tänapäeval
tuntakse kuni 1991. aastani eesti keeles lumetsiitsitaja nime kandnud
hangelindu vähem, sest ta ei külasta meid igal talvel. Kui
aga kohale tuleb, on raske hangelindude parve mitte märgata. Isegi
lume taustal hakkavad põhitoonilt valged linnud hästi silma.
Sellepärast, et nad on valged. Valge lind mõjub eriliselt,
sest me pole harjunud valgeid sirtsusid nägema. Luiki küll,
ka üksikuid tuvisid, kuid väikesi laululinde… Vaid sabatihased
sobivad võrdluseks, kuid neidki kohtab harva ja mitte avamaastikul.
Hangelindude parv teepervel sunnib aga tahtmatult kiirust vähendama,
et põhjamaisest eksootikast osa saada. Hangelind on tegelikult
ainuke laululind, keda korduvalt ka põhjapoolusel kohatud. Meil
talvituvad linnud on pärit tõenäoliselt Põhja-Soomest
ja Koola poolsaare põhjaosast, aga ka kaugemalt Arktikast, näiteks
Gröönimaalt. Kümne aasta eest kohtusin hangelindude perega
nende kodus Hibiinide mäestikus Koola poolsaarel. Olime matkagrupiga
täisvarustuses laskumas järsku mäenõlva pidi alla
orgu. Paarkümmend kilo turjal ja mitu kilo optikat kaelas, lisaks
libedad kivid jalge all – teekond tundus lõputu. Sellest hetkest
aga, kui silm tabas äsja lennuvõimestunud poegi toitva hangelinnupaari,
muutusid raskused olematuks ning laskevalmis fotosnaiperiga plõksides
kepslesin nagu muretu karjapoiss koos linnuperega alla orgu, kus ülejäänud
gruppi sain vähemalt pool tundi järele oodata.
URVALINDU
(Acanthis flammea) ootame teise tähelepanuväärse talikülalisena.
Tema on taiga ja metsatundrate elanik. Urvalinnu välimuses köidavad
karmiinpunane laup ja roosakas rinnaesine, mis harmoneeruvad hästi
tumedavöödilise selja ja valkja alapoolega. Urvalindude salgaga
metsaservas või võsatukas kohtumine kujuneb alati südamlikuks.
Ühelt poolt on need põhjamaalased kaunid ja rõõmsameelsed,
teiselt poolt inimese suhtes usaldavad. Aga meile see ju meeldib, kui
kauged külalised võtavad meid kui “oma poisse”. Meie võtame
neid samuti, meenutavad nad ju käitumiselt meile tuttavaid siisikesi.
Olgugi urvalind siisikesest pisut suurem, on ta ometi sama osav ning
ripub kase- ja lepaurbadest või umbrohuseemnetest toitudes peenematelgi
okstel, selg allapoole. Üks väheseid erandeid kogu linnuriigis
üldse on urvalind aga oma suvise asukohavahetuse ja teistkordse
pesitsemise poolest uues piirkonnas. Nimelt jääb ta hilise
kevadrände korral arvukalt pesitsema lõuna pool oma tavalist
pesitsusareaali, näiteks Lõuna-Soomes. Kui kuuseseemned,
millest urvalinnud pesitsusajal toituvad, esimese pesakonna kasvamise
jooksul varisevad, otsivadki linnud teise pesitsemise jaoks soodsamaid
tingimusi kaugemalt põhjast. Eestis pole seni urvalindu pesitsemas
nähtud, seda suurem on äratundmisrõõm sügisesel
taaskohtumisel. Urvalindu on aga tervelt sajakordselt suurem tõenäosus
kohata kui hangelindu, sest just nii suureks hindavad ornitoloogid nende
kahe liigi talvise arvukuse erinevuse.
MÄGI-KANEPILINNUGA
(Acanthis flavirostris) võib olla tegu, kui märkate urvalindude
hulgas helekollase nokaga isendit, kel laup polegi punane. Tema on Skandinaavia
mägitundrate asukas. Mõned selle liigi esindajad satuvad
meie maile küllap igal talvel, nende märkamiseks vajame aga
sherlokholmeslikult teravat tähelepanelikkust.
MÄNNILEEVIKESEGA
(Pinicola enucleator) kohtumine eeldab pigem õnne kui teravat
pilku. Õnne seetõttu, et igal talvel see peaaegu rästa
suurune lind meid ei külastagi. Kui aga tuleb, pakub küllap
mõnegi mõnusa meenutusväärilise hetke. Lisaks
kaunile välimusele (isalind punaroosa, emalind oliivrohekas) on
männileevike inimese suhtes väga usaldav. Rootslastelt on
ta seetõttu lausa rumalpea tiitli pälvinud. Ja tõsi
see on, et inimest liigselt usaldada pole tark tegu. Kaval inimene kasutanud
vanasti männileevikese usaldust kurjasti ning püüdnud
linde ridva otsa kinnitatud jõhvsilmusega. Vaevalt mõni
teine laululind niisugust võimalust pakuks. Meie kohalikud
leevikesed, keda muidu flegmaatilisteks peame, tunduvad männileevikese
kõrval suisa sangviinikutena. Lauljana on aga männileevike
leevikesest üle. Meenub imeline veebruaripäev 1990. aastast.
Kalendrikevadest oli veel täpselt kuu aega puudu, kuid aasta oli
eriline. Olime väikese rühmaga talilinnuloendust tehes jõudnud
sel päikeseküllasel päeval näha juba õidepuhkevaid
sinililli, esimest liblikat ja mesimummigi, kui kuuseladvas kõlas
võõras, kuid kaunis linnulaul. Seninähtu põhjal
arvasin esialgu, et nüüd on suvelinnudki lõunamaalt
tagasi, kuid meisterliku vilepartii esitajaks osutus hoopis taigast
ja metsatundratest pärit männileevike. See teadmine lisas
laulule võlu juurdegi. Paraku pole rohkem olnud juhust männileevikese
laulu kuulda.
VESIPAPP.
Kui tekib tahtmine talveajal põhjamaiselt karget ja kaunist linnulaulu
kuulda, tasub külastada mõnda kärestikulist jõekest,
kus asub vesipapi (Cinclus cinclus) talvine elupaik. Vesipapp on eelkirjeldatud
põhjamaalastest märksa stabiilsem külaline, esinedes
igal talvel paari-kolmesaja isendiga puhtaveelistel jäävabadel
jõelõikudel. Ja laulab kusagil veest väljaulatuval
kivil, oksal või jääserval. Talve läbi. Vahel
kümme minutit järjest. Muidugi ei kosta see laul sadade meetrite
taha nagu ööbikul, kuid kuuldekaugusel pole sugugi vähem
kaasahaarav. Pealegi on esineja kenasti nähtaval kohal ja riietatud
smokingisse nagu laval kohane. Ega siis ainult kirikupapid, kellelt
vesipapp nime saanud, ei kanna musta kuube ja valget maniskit. Vesipapi
“kuub” on tegelikult hoopis paremast materjalist kui kirikupapil või
mistahes lauljal. See võimaldab tal ainsa laululinnuna ujuda
ja sukelduda. Sel viisil ta omale toidu hangibki ning
sellepärast talvel ka meile tuleb, et kodumaal külmuvad veekogud
kinni.
SIIDISABA.
Eks toidupuudus talvisel põhjamaal ole teistegi talikülaliste
siiasaabumise põhjuseks, nii ka siidisabal (Bombycilla garrulus).
Tema on kindlasti tuntuim talikülaliste hulgas, olgugi urvalinnud
märksa arvukamad. Siidisaba köidab eelkõige oma originaalse
välimusega, pealegi leiab ta suupärast toitu sageli inimasulatest,
ka suurtest linnadest. Seal salkadena ja pidevalt häälitsedes
(“viristades”) toimetades hakkab ta silma ka hajameelsemale kodanikule.
Samas on ka siidisabad inimese suhtes usaldavad, vahest liigagi. Ilmselt
on usaldav sõbralikkus põhjamaalastele iseloomulik joon.
Samuti näib olevat põhjamaal kombeks hea välja näha.
Eks jõuluvanagi hakka oma puna-valge kostüümiga kohalike
meeste hulgas kohe silma, samuti oma sõbralik-muheda olekuga.
Ja alati valmistab ta oma tulekuga meile rõõmu. Nagu eelkirjeldatud
linnudki.